Kuulata vaikust. Tiit SepaЧитать онлайн книгу.
marru seegi, et ma polnud talle esimene. Sellele, mida ma ise olin varem teinud, ma hetkel isegi ei mõelnud. Minu raev oli suunatud väljapoole. Isegi Helenile, kes tegelikult oli armas ja vaikne. Minus sünnitas viha mõte, et teda enam ei olnud. Kaotusevalu asendus raevuga. Mismoodi ta siis ometi oli selle poisiga? Kunagi oli ta mulle üht-teist ka rääkinud, aga ma ei mäletanud enam. Vist kusagil maatalus. Öösel. Jah, loomulikult öösel. Järgmisel päeval uuesti ja aina uuesti… Miks ma sellele üldse mõtlesin? Miks see mind äkki vaevas, olin Heleniga üle kümne aasta rahulikult koos elanud ja ma polnud seda kunagi meenutanud. Kõikjal ümberringi tehakse ju palju hullemaid asju. Nagu see Heleni sõbranna Eda, kes heast peast lesbiks hakkas. Sai kokku endast seitseteist aastat noorema tüdrukuga ja armus. Enda arvates tegi ta tüdrukule suure heateo ja päästis ta ära vereimejast ema käest, kes neiut piinas ja ahistas. Tegelikult hävitas hoopis Eda oma perekonda. Tema mees elas endiselt koos nendega ega kavatsenudki ära minna. Vahel leidis endale küll kohakese, aga tuli jälle tagasi. Võib-olla lootuses, et kunagi läheb see kõik mööda, kuid ma olin kindel, et sellist aega ei tule. Kui see poolearuline neiu kaob, vaatab Eda endale uue. Eda välimus polnud just kiita, oli teine tigedate pisikeste kissis silmadega ja ka tema figuur oli üsna näotu. Puusad meenutasid lömmilöödud plekk-kaussi ja vormitud rinnad rippusid peaaegu kõhul. Enda arvates oli ta muidugi iludus ja ta kiitles kogu aeg, kui suur heategija ta oli. Tüdruk, kellega ta koos elas, oli vaimust pisut puudulik ja Eda kasutas teda lihtsalt ära, ajades teda veelgi enam segadusse. Tagajärjeks oli see, et tüdruk oli korduvalt enesetappu üritanud, lõigates veene läbi. Iga paari kuu tagant viiakse ta psühhoneuroloogiahaiglasse. Tagasi tulles sai temast jälle selle võimuka naise mängukann. Vahel põgenes ta nagu meeski, kuid pesakond sai ikka ja jälle kokku, et siis Edale lilli tuua ja tema käest andeks paluda. Ma olin näinud, missugune vaimne terror seal majas valitses, kui Heleniga nende pool käisin. Eda ise pidas ennast lausa ingliks ja perekonna lunastajaks.
Kõige hullemas olukorras oli Eda poeg, kes elas kogu selle virr-varri keskel ning püüdis kuidagimoodi pinnale jääda ja Eda segasest emaarmastusest osakest saada. Eda ise lärmas muidugi alailma, et tema lapsele tehakse ülekohut ja teda ennast ei mõisteta. Ta ootas teistelt mõistmist, kuigi eelkõige pidanuks just tema püüdma oma lähedastest aru saada. Kahjuks polnud ta selleks suuteline. Tegelikult tundus, et olukord läks üha hullemaks. Öeldakse küll, et aastad annavad inimesele tarkust ja elukogemust, kuid Edal polnud seda kusagilt otsast märgata.
Vanemaid Edal polnud, ei olnud ka sugulasi, kes oleksid neid aidanud. Varem, vaesematel aegadel, oli ta koos mehega üürikorteris elanud. Imelikul kombel oli nende elu siis palju õnnelikum olnud kui nüüd. Raha rikkus nende elu ära. Kes teab, mis saanuks siis, kui Egon oleks Bingoga rahahunniku võitnud. Kas oleksid nende suhted siis teistsuguseks kujunenud, kuid Egonis polnud sellist võimukust. Ta oli tagasihoidlik ja armastas loodust ning ka Edat, kes oma rahaga Märjamaalt väikese talukoha ostis, et seal sõna otseses mõttes umbrohtu kasvatada. Kuna keegi ei hoolitsenud majapidamise eest, lagunes maja tasapisi. Tööl Eda ei käinud ja perekond hingitses nüüd Egoni kasinate sissetulekute varal. Selline oli siis naine, kes oli ennast minu Heleni külge kleepinud ja tolknes seal nagu takjas.
Kergem hakkas, kui olin oma raevu välja elanud.
Pärast Heleni lahkumist pole ma enam Edaga kohtunud. Mina teda näha ei ihanud ja tema mind samuti mitte. Ta vajas ainult Helenit, kellele aeg-ajalt oma jama pähe määrida, pannes mu naise koos endaga kannatama. Tal oli vaja, et kõik ümberringi talle kaasa tunneksid või teda imetleksid. Eda teadis, kuidas teisi mõnitada, nende üle irvitada ja neid ära kasutada. Ise arvas ta siiralt, et just teda kasutatakse ära.
Juba kolmas sigaret läks. Eelmised olin kustutanud lillealusele köögis. Pidanuks vist piiri pidama. Tegin rõduukse lahti ja lasin sinise suitsupahvaka välja. Kolm kuud. Juba kolm kuud. Ma vist taipasin, kust oli see raev minusse tekkinud. Mul polnud naist. Kaotusvalu polnud enam see kõige hullem. Ma igatsesin naise lähedust ja soojust ja tahtsin olla mees. Nüüd oli see tunne eriti tugev. Kui sa oled elanud rahulikku stabiilset pereelu kõigi oma rõõmude ja muredega, siis on lahkuminekust põhjustatud valu talumatu. Inimene usub, et kõik on jääv, ega mõtlegi sellele, et ühel päeval võib kogu su elu muutuda. See päev võib olla homme, ülehomme, kuu pärast, aga võib-olla juba täna. Elame ja usume helgesse tulevikku, kuid tegelikus elus läheb kõik isevoolu ja me ei oska mõeldagi, kust see pauk võib tulla. Igatahes mina tahtsin hetkel pauku, tahtsin, et elu muutuks ja oleks juhtunud midagi vapustavat, mis rebinuks mind välja sellest hallusest. Tahan, ihkan ja soovin… Aga mis muutub? Elu jääb ikka samaks kogu oma üksinduse ja muredega. Olin juba liiga vana selleks, et alustada kõike uuesti. Ihkasin lähedust, kuid samas ka pelgasin seda. Kes pidanukski minu vastu huvi tundma? Võib-olla ainult kerglaste kommetega alumine naaber, kes elas seal koos tütrega. Selle kümne aasta jooksul, mis ma selles viiekordses majas olin elanud, oli tema juurest läbi käinud igasuguseid sulelisi ja karvaseid. Palju mehi oli täis peaga tema ukse taga maganud ja ma olin neid õhtul koju tulles eemale tõstnud, et ise mööda pääseks. Tema orgiad kostsid üles välja ega lasknud mul magada. Välimuselt polnud tal ju vigagi. Õlgadeni ulatuvad blondid sirged juuksed, kasvult väike, silmavaade elav ja suu niimoodi mopsis, et lausa kiskus endast suudlust välja imema. Kena nöps ninake ja mõned kortsud silmade all.
Jumal, ma olin hakanud naisi vihkama. Kaotus oli mu selliseks teinud. Ma kadestasin teisi ja nende elu. Ma ei saanud ju oma naabrinaise Katrini juurde minna, kuigi hetkel olin valmis tedagi ette võtma. Ehk aidanuks see, kui oleksin ta voodisse paisanud, tema riided seljast rebinud, et siis temasse tungida. Sügavale ja põhjani, kiire lahenduseni. Helenist ma hoolisin ja tahtsin, et ka tema jõuaks, kuid ta ei jõudnud, sest ei soovinud seda. Katrinist oli kama. Peaasi, et ma ise ennast vabaks saaksin. Hirmsa, pakitseva koorma vastaspoolse sügavustesse. Sinna, kus on algamas teise universumi ja yang’i teekond. Mehe seeme naises ja kahe raku ühinemine. Just nii sai alguse Helle elu, kuid nüüd polnud ka teda enam. Mina olen tema isa. Selles ma ei kahelnudki. Uskusin, et Helen oli olnud mulle truu kuni lahkumiseni. Uskusin seda siiralt, kuigi teadsinn, et naisi usaldada ei saa. Ka mehi mitte. Kõik petavad. Vähemalt oma südames. Miks ta muidu läks öösel silitama muusikut, kui oma noormees teises toas magas. Ta ei andunud talle: nad lihtsalt rääkisid. Vähemalt nii ta mulle ütles. Mida nad tegelikult tegid, teadsid ainult nemad. See jääb nende saladuseks ja enam ei räägi Helen mulle sellest. Ma ei tahtnudki teada, sest mind siis veel Heleni elus polnud. Tulin alles mitu aastat hiljem ja vägistasin naise, kellest sai minu elukaaslane. Mitte selle sõna otseses mõttes, kuid suutsin ta viia nii kaugele, et naine oli valmis oma sinised püksid jalast võtma ja kitsal voodil paljastama selle, mis temale tundus alandava ja häbiväärsena. Ma võtsin teda ihaga, sest uskusin, et see on ainult seiklus, et enam me kokku ei saa ja minu teine olemus, nagu ta mulle siis ütles, saab mõneks ajaks üheks tema naiseliku olemusega. Nii see siiski ei läinud. Teda tol õhtul koju saates tajusin, et südames oli tal säde, mis oli teda vapustanud. Me kohtusime peagi uuesti. Meie kokkusaamised lõppesid alati voodis sügava karjatusega Heleni suust ja minu oigamisega, kui ma vabanesin. Helen tahtis südant ja hinge, aga mina ainult tema keha. Ihkasin üksnes selle mustava saladuse suuet, mis mind segaseks ajas. Ta polnud küll nii hea kui mõned teised, kellega olin varem olnud. Ta oli üsna kogenematu, aga ta oli siiras. Ta võttis mind vaikse etteheitega endasse ja lasi mul siis tulla. Võib-olla ihkas oma südames hoopis midagi muud, kuid minu jaoks oli füüsiline lähedus elu väga tähtis osa. Ma ei saanudki mõelda ja tunda nii nagu tema, sest olime erinevas leeris. Naised ja mehed on seda alati. Siis ma ei armastanud teda veel. Algul oli ta mulle lihtsalt ihu, et oma vajadusi rahuldada. Just keha, mitte hing, et seda oma suva järgi nätsutada. Mõtlesin, et võin ta iga hetk hüljata, jättes ta kusagile tänavanurgale nutma kogu tema valu ja andumusega, keha ja hingega. Mu mõtted ja käitumine olid alatud, sest vihkasin ka siis naisi. Naised olid minu jaoks asjad. Ma ei osanud ega suutnud neid armastada. Ometi armastas Helen mind ja nuttis, kui ma teda visalt eemale tõrjusin, sest ei tahtnud ennast siduda ei tema ega kellegi teisega. Ta nuttis, anus ja ahastas. Ta ei olnud ju lipakas nagu Katrin, kelle jaoks oli keha ainult maiste rõõmude allikas ja võib-olla ka elatusvahend. Vähemalt nii temast räägiti. Räägitakse paljugi. Ka Helenile räägiti, et olen värdjas ja kasutan naisi ära. Eks ma seda tegingi, kuid me hakkasime kõigi kiuste koos elama. Ma ei joobunud üksnes tema veetlevast kehast, selle hurmavatest kumerustest, vaid avastasin ka tema hinge. Avastasin tütarlapseliku