Vaikne nurgake. Oskar LutsЧитать онлайн книгу.
ei, kui mulle otse jalge ette see vanapreili Leise. Ja vaata, et ei kuku selline vana näss… hm, v a n a d a a m muidugi. Haaran teisel ümbert kinni, et kui kukub, siis laguneb hoopis koost, ja mind võidakse süüdistada tapmises. Selle rüselmiga tal langeb käest mingi instrument, midagi kohvi- või teekannu taolist, mis täriseb kividel. Aga kui näen, et vana luuavars – km, km – püsib jalul, siis annan talle kätte selle topsiku ja lähen oma teed. Tubli! See oli auftritt numero üks. Kolan siis oma töötoas, otsin seda pudelikest nagu silmateri, leian selle viimaks ning tulen hoovi tagasi. Ja mis ma näen: jälle ronib mulle vastu seesama putukas.“
„Ei, härra Lücke,“ sädistab Heete vahele, „mitte putukas, vaid siil. Ütelge: siil. Tal on siili nägu ja siili käik.“ „Hea küll,“ noogutab naaber nõus olles, „olgu s i i l. „Noojah,“ jätkab, „jälle ronib mulle vastu seesama siil. Ja kuulake, mis ta nüüd teeb? – „Aih!“ karjatab õudse häälega. „Ärge nüüd jälle tulge mind tõukama, mul on kannus keev vesi.“ Ja see oli auftritt numero kaks.“
„Mis te siis tegite, härra Lücke?“ pärib Heete kikikõrvu.
„Mis mul teha oli…? Jooksin siia. Ja siin ma nüüd olen.“ Ning tõmmates taskust kõhuka pudeli: „Ja minu armas pudelgi on siin. Ning see on auftritt numero kolm.“
„Taeva isa!“ paneb proua Vestberg käed otsekui palvetades kokku. „Ja kõik selle kavatsete täna ära juua?“
„Eks me näe,“ vastab naaber rahulikult, seades oma toodami lauale.
„Noh,“ sõnab pereproua kibeda grimassiga, „siis ma küll pean teile ütlema, et teist kellestki ei saa homme õiget töötegijat.“ Ja tütrele: „Tule, Heete, lähme magama! Tule kohe!“ Ning lõpuks meile: „Head ööd, härrad joodikud!“
„Head ööd, armuline proua!“ kummardub Lücke üliviisakasti.
Heete teeb niksu ja lahkub nähtava pahameelega. Õieti oleks see tüdruk pidanud sündima poisina.
„Noh, nüüd läksid ära meie daamid,“ lööb Lücke poogna oma kontrabassile, „ja meie võime vestelda natuke vabamalt. Isegi oma fraki, kui lubate, ma teen veidi avaramaks, siis pole nii kuum.“
Lahtistab oma määrdunud frentši nööbid, lehvitab hõlmu nagu tiibu, ja: „Puhh, puhh, eks maitskem siis nüüd ka minu fabrikaati – mikstum jukstum kompoositumi. Ma ei ennusta midagi, ma ainult l o o d a n, et see teile meeldib. Väävlihapet igatahes on siia lisatud väga mõõdukalt.“
„Härra Lücke,“ tõmbub tööstur kohkunult tagasi oma istmel, „ega te ometi taha meid teise maailma saata?“
Ah, mingu’nd ikka! Ta ainult naljatas. See jutt väävlihappest meenus talle ainult mõttesidestuse kaudu. „Vaadake, mu härrad … Aga enne üks proosit, alles siis ma räägin edasi. Nii. Noh, kuidas maitseb?“
„Kõva kui kurat!“ väristab härra Vestberg õlgu ja sülgab üle rõdubarjääri.
„Aga maitseb, mis? Kas pole õigus, härra Anderson?“
Hm… See on oma seitsekümmend kraadi kõva.
„Jah, umbes nii peaks olema. Aga nüüd selle endise jutu juurde – väävli- ehk vitrioliõlist. Olin selles vanuses, kus poissi enam ei saa nimetada tattninaks ega ka veel mitte täismeheks. Minu vanamees oli seekord alles mõisarentnik seal… Peipsi kandis, ja muidugi oli mõisa läheduses kõrts. Meid oli kaks venda, kellest noorem olin mina. Vanem vend ei joonud tilkagi alkoholi, aga kurat teab, kes m i n d jooma õpetas; ent korraga ma leidsin, et mul oli alatine janu viina ja õlle järele. Mine’nd võta kinni, kas märkas vanamees ise või ütles talle vend, et ma liiga tihti käin keldris, kus olid meie napsi- ja veinitagavarad, aga niipalju ma igatahes mäletan selgesti, et ühel päeval ma kuskilt ei leidnud selle keldri võtit. Küsin vennalt. Vend pigistab ühe silma kinni, teisega otsekui uuristab minu südant ja neerusid. „Mistarvis sulle see võti?“ küsib muiates. – „Mulle on seda vaja,“ vastan tigedalt. „Kui ta on sinu käes, siis anna siia; toon varsti tagasi.“ – „Ei, kulla Fritz,“ teeb tema sellise kohioina näo, „jäta nüüd järele, muidu lähed hukka selle lakkumisega. Küllalt! Enamgi kui küllalt!“ – „Missuguse lakkumisega ma lähen hukka?“ satun marru – mul oli kõva pohmelus ehk niinimetatud vöödiline metskass. „Mis sa mölad, taignapea!“ karjun. – „Oi, vend, vend!“ ütleb tema leplikult, „me ju nägime kõik, mis sa siin tegid viimasel ajal. Ole hea inimene, jäta järele; ma palun sind meie vana isa nimel.“ (Meie ema oli siis juba surnud.) – „Kas annad võtme siia või ei?“ käratan uuesti. – „Ei anna,“ vastab tema endise rahuga, pöördub veidi kõrvale ja pühib silmi. See pilt, mu härrad, on mul nii hästi säilinud meeles, otsekui oleksin seda näinud alles eile. – „Noh, käi siis kuradile kõige oma võtmega!“ sülgan, lähen talli juurde, saduldan oma halli Paula ja kihutan otsekohe küla kõrtsi – esimest korda oma elus… pange seda tähele, mu härrad. Noh, see esimene kord muidugi ei jäänud viimaseks. Kõrts ja selle külastajad hakkasid mulle meeldima ja ennäe, varsti ma olin seal üks neist igapäevaseist joomasellidest. Oo, siis ma tuuseldasin seal tublisti! Kõrtsiliste kiidulaulud ja viirukisuits tungisid vahvale noorhärrale pähe ning tegid tast mingisuguse monstrumi.
Ah, vabandust, ma lähen liiga kaugele oma jutuga! Nojaa, alul ma ikkagi olin niivõrd mõistlik, et astudes kõrtsi, sidusin hobuse lasila külge; aga pärast polnud minu jaoks enam ühtki reeglit. Ühes hobusega sisse. Et kõrtsiuks oli madal, siis ma pidin künnisel maha tulema, aga leti ees ma jälle ronisin sadulasse. Vaat see alles oli gaudium ümberkaudsetele matsidele, kes mind seal juba ootasid. Teadsid, saadanad, et kui Pritz tuleb, siis hakkab viin ja õlu voolama nagu ojas.
Ühel suvisel ennelõunakul, kui ma jälle ratsutan leti ees, tundub mulle viin erakordselt lahjana. „Aadu, kurat,“ käratan kõrtsimehele, „sa annad mulle jumala puhast vett! Tee jalamaid üks kõvem kärakas!“ – „Missugune see peab olema, Fritzi-noorhärra?“ küsib kõrtsmik, „kas piiritus?“ – „Ei, mis kuradi piiritus! Vala mulle klaasitäis lõngaõli ja anna sakuskaks peale üks madu!“
Esimesel silmapilgul on nii kõrtsmik kui kõrtsilised kohkumisest kanged nagu pulgad, ei lausu sõnagi. Aga siis pahvatab naerma vana praagamagu seal leti taga ja tema järel muidugi kogu see auväärt kompaljong. Hurraa! Elagu Pritzi-noorhärra! Ja sellest päevast saadik jäigi nii: kui mõni suurem isand, nagu vallavanem või peakohtunik, tahtis krõbedamat napsi, siis alati küsis lõngaõli; ja vana Aadu-raip juba teadis, mida anda.
Aga mitte see tühine nali, mis võis meeldida ainult matsidele, pole kuigi tähtis; tähtsam on see asjaolu, et päev, mil ma esmakordselt tellisin endale lõngaõli ühes nimetatud tsuutaadiga, sai otsekui pöördepunktiks mu elus. – Muutusin märksa taltsamaks. Ah, muidugi ei sündinud see mingil nõiajõul, vaid põhjuseks oli hoopis teine juhtum, millest siin kõnelda on ülearune, seda enam, et ma juba niikuinii läksin liiga pikale oma jutuga. Nojaa, ühesõnaga: samal päeval sai õnnetult surma mu vend. Niisiis proosit, mu härrad!“
Vahepeal on veranda muutunud nii pimedaks, et me enam ei näe klaasegi suu juurde tõsta. Ainult taevastik särab igavestes tulukestes ja kirde poolt sõuab meie vaatepiirile kahvatu kuusirp. Õiteküllane viljapuuaed on kattunud otsekui sumeda udulooriga, levitades siidpehmelt emmutavaid aroome.
„Kas teeme nüüd lõpu, mu härrad?“ haigutab härra Vestberg.
„Kuidas – lõpu?“ kohkub naaber. Jumal paraku, vaadatagu ometi, milline õhtu! On’s meil palju selliseid? Kui meil ainult oleks natukenegi mingisugust valgustust laual, üks küünlajupike või nii.
Mina võin tuua küünla, aga arvestagu härra Lücke sellega, et küünla põledes kaob kogu see luule meie ümbert.
„Nojaa, osalt küll, aga sinna pole midagi parata. Pimedas, nagu näete, kaob proosa: me ei näe midagi kallata ega lõigata.“
Tasa-tasa liigutades uksi toon küünla oma toast ja süütan põlema.
„Hoopis teine asi!“ põriseb naaber nagu lendutõusev põrnikas. „Vaat nüüd alles võtame selle tõsise