Tumeaine. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
on nii pehkinud, et peale metallsõrestike on vähe alles.
Vana joogiveeautomaat.
Keegi on siin lõket teinud.
Ribadeks kulunud magamiskott.
Pruugitud kondoomid hallitanud vaibal.
Astume pikka koridori.
Kui meil poleks taskulampe, ei näeks sammugi astuda.
Peatun, et enda ette valgust näidata, aga valgusvihk hääbub pimeduses. Looka vajunud linoleumpõrandal mu jalge all on vähem prahti. Kuulda pole ühtegi häält peale tuule ägamise kaugel väljaspool hoone seinu.
Iga sekundiga hakkab külmem.
Tundmatu mees surub püssiraua mulle neerudesse. Ta sunnib mind edasi minema.
Kas mind on sihikule võtnud psühhopaat, kes on otsustanud mõrvamise eel mind põhjalikult tundma õppida? Teen võõrastega sageli juttu. Võibolla lobisesime veidi ülikooli lähedal kohvikus. Või Elil. Või kodulähedases baaris õllekruusi taga.
On sel mehel Charlie ja Danielaga mingi plaan?
„Tahad, et ma sind paluksin?” küsin murduval häälel. „Just seda ma teen. Teen kõike, mida tahad.”
Paraku vastavad need sõnad tõele. Ma rüvetaksin end. Lööksin kedagi teist, teeksin peaaegu kõike, kui ta ainult mu koju tagasi viiks ja laseks päeval lõppeda, nagu kavas – lubaks mind koju naise ja poja seltsi jäätist sööma, nagu olin neile lubanud.
„Kui mis?” küsib ta. „Kui ma luban sul minna?”
„Jah.”
Tundmatu mehe naer kaigub koridoris. „Ilmselt ajaks see mulle hirmu peale, mida kõike oleksid nõus tegema, et sellest vabaks pääseda.”
„Mis see sellest täpsemalt on?”
Tundmatu ei vasta.
Laskun põlvili.
Pillan taskulambi käest, see veereb üle põranda.
„Palun,” anun teda. „Sa ei pea seda tegema.” Millegipärast kõlab omaenda hääl võõrana. „Võid lihtsalt ära minna. Ma ei tea, miks sa tahad mulle liiga teha. Mõtle veidi järele. Ma…”
„Jason.”
„… armastan oma perekonda. Ma armastan oma naist. Ma armastan…”
„Jason.”
„… oma poega.”
„Jason!”
„Olen nõus tegema ükskõik mida.”
Nüüd värisen ohjeldamatult – külmast, hirmust.
Tundmatu annab mulle hoobi kõhtu. Ta lööb mul hinge kinni. Veeren selili. Tundmatu põlvitab mu rinnale ning surub püssiraua mulle huulte vahele, kurku välja, kuni õli ja söejääkide maik ajab mind iiveldama.
Kaks sekundit enne, kui oleksin õhtul joodud veini ja viski välja oksendanud, tõmbab ta püssi mu suust välja.
Mees kisendab: „Püsti!”
Ta tirib mu randmest püsti.
Ta osutab püssiga mu näole ja surub mulle taskulambi uuesti pihku.
Jõllitan maski. Mu taskulambi valgus langeb relvale.
Varem ei jõudnud ma püssi nii hoolikalt silmitseda. Õieti ei tea ma tulirelvadest midagi. Saan aru, et see on vintpüss, sellel on kukk, salv ja raua otsas hiiglaslik auk, kust mind varitseb surm. Taskulambivalgus annab mulle näkku sihitud padruni tipule vaskse läike. Mingil põhjusel joonistub silme ette pilt, kuidas see mees ühetoalises korteris padruneid salve laeb, et olla valmis selleks, mida ta praegu teeb.
Ma suren siin, võib-olla otsekohe.
Igal silmapilgul painab mind aimus, nagu see oleks viimane.
„Liiguta,” uriseb tundmatu.
Hakkan kõndima.
Saabume koridoride ristumiskohta. Koridor, kuhu me astume, on laiem, kõrgem, võlvitud. Õhk on rõske. Kaugelt kostab vee tilkumist. Seinad on betoonist. Põrandat ei kata linoleum, vaid samblik, mis osutub iga sammuga paksemaks ja märjemaks.
Püssi mekk täidab endiselt mu suud. Sellele lisandub oksemaik.
Mitu kohta mu näol läheb külmast kangeks.
Vaikne hääl mu peas nõuab tegutsemist, kasvõi üritamist. Ma ei tohi nagu lammas tapale minna, kuulekalt jalg jala ette astuda. Miks ma tundmatule asja nii lihtsaks teen?
Vastus on lihtne.
Ma ju kardan.
Hirm on nii suur, et püsin hädavaevu püsti.
Mu mõtted on täiesti puntras.
Nüüd taipan, miks kuriteoohvrid vastu ei hakka. Ma ei oska kujutledagi, kuidas sellest mehest jagu saada. Põgenema pääseda.
Kõige piinlikum tõde on see: teine hääl mu peas eelistab, et kõik saaks juba läbi, sest surnud ei tunne hirmu ega valu. Olen järelikult argpüks? Kas see on viimane tõde, mida surma eel tunnistada?
Ei.
Parem teen midagi.
Väljume tunnelist metallplatvormile, mis on mu jalataldade all kibekülm. Toetun platvormi roostetanud raudvarbadest rinnatisele. Siin on külmem. On ilmselge, et viibime hiigelsaalis.
Täpselt samal ajal kerkib Michigani järve kohale kollane kuu.
Kuuvalgust tulvab avara ruumi ülemistest akendest. Kuupaiste on siin niivõrd ere, et ma panen kõike tähele ka ilma taskulambita.
Kõhus keerab.
Seisame käsipuudeta trepi ees. See trepp viib viisteist meetrit allapoole.
Siit avanev vaade meenutab õlimaali: hämar valgus näitab maas tegevuseta generaatoreid ja pea kohal I-taladest sõrestikku.
Saalis valitseb sünge hääletus.
„Lähme alla,” nõuab tundmatu. „Vaata, kuhu sa astud.”
Ronime trepist alla.
Kui järgmise mademeni on jäänud kaks trepiastet, pöördun, taskulamp kõvasti paremas käes, et meest pähe lüüa… aga ma ei saa pihta. Kui olen täispöörde teinud, kaotan tasakaalu.
Kukun valusasti mademele. Taskulamp pudeneb käest ja lendab üle serva.
Sekund hiljem kuulen valgusallikat kaksteist meetrit madalamal põrandaga kohtumas.
Hingetu maski taha varjunud inimröövija põrnitseb ülevalt alla ning sihib püssist mu nägu.
Ta vinnastab püssi ning astub lähemale.
Oigan, kui ta surub põlve mu rinnale, et ma ei saaks tõusta.
Püss puudutab mu pead.
„Pean tunnistama, et olen rahul, et sa proovi tegid. Sinu tegu oli kohe aimata, aga vähemasti ei andnud sa niisama alla.”
Võpatan, kui miski mu kaela torgib.
„Ära tõrgu,” manitseb tundmatu.
„Mida sa mulle süstisid?”
Enne, kui tundmatu vastata jõuaks, ujutab miski mu aju ühe ropsuga üle. Tunnen end ühekorraga uskumatult raske ja kaalutuna. Mu pea käib ringi ja kõik mu ümber pöördub pahupidi.
Peaaegu sama kiiresti, kui see juhtus, läheb see ka mööda.
Teise nõela surub ta mu säärde.
Kui ma karjatan, viskab ta mõlemad süstlad üle ääre. „Lähme.”
„Mida sa mulle süstisid?”
„Püsti!”
Sikutan end rinnatise najal sirgu. Kukkumise tõttu jookseb ühest põlvest verd. Pea veritseb endiselt. Mul on külm. Olen räpane ja märg. Hambad plagisevad suurest hirmust.
Kui me trepist