Jala jälg. Nike algust meenutab selle looja. Phil KnightЧитать онлайн книгу.
teha soovisin, oli kohvrid pakkida ja tagasi Oregoni sõita. Aga ma ei näinud ka võimalust päris üksi ümber maailma reisida. Mine koju, ütles vaikne hääleke mu sees. Otsi mõni normaalne töökoht. Hakka normaalseks inimeseks.
Siis kuulsin teist nõrka häälekest, mis oli niisama kindlameelne. Ei, ära mine koju. Mine edasi. Ära jää seisma.
Järgmisel päeval teatasin katlamajas oma lahkumisest kaks nädalat ette. „Väga kahju, Buck,” ütles üks ülemustest. „Sul oleks müügimehena helge tulevik.” „Jumal küll,” pomisesin.
Selsamal pärastlõunal ostsin lähimal tänavanurgal reisibüroost avatud lennupileti, mis kehtis ühe aasta jooksul kõikide lennufirmade puhul ükskõik millisel reisil. Omamoodi Eurail Pass, ainult et õhus. 1962. aasta tänupühal vinnasin seljakoti selga ja surusin Carteril kätt. „Buck,” ütles ta, „ära lase endal nahka üle kõrvade tõmmata.”
Kapten pöördus reisijate poole ülikiires jaapanikeelses kõnes ja ma hakkasin higistama. Vaatasin aknast lõõskavpunast ringi lennukitiival. Mamma Hatfieldil on õigus, mõtlesin. Olime nende inimestega just nüüdsama sõjas. Corregidor, Bataani surmamarss, Nanjingi veresaun – ja nüüd lähen sinna mingi äriettevõtmisega?
Hullumeelse Ideega? Võib-olla olengi, nagu päriselt, hull.
Kui nii, siis oli juba hilja asjatundjate poole pöörduda. Lennuk liikus kriisates mööda stardirada, juba möirgas ta Hawaii maisikollaste randade kohal. Vaatasin, kuidas tohutu suured vulkaanid meie all üha väiksemaks kahanevad. Tagasiteed polnud.
Kuna oli tänupüha, siis pakuti lennu ajal söögiks täidetud kalkunit jõhvikakastmega. Kuna suundusime Jaapanisse, pakuti ka toorest tuunikala, misosuppi ja kuuma saket. Sõin seda kõike, lugedes samal ajal pehmekaanelisi raamatuid, mille olin seljakotti toppinud. „Kuristik rukkis” ja „Alasti lõunasöök”. Samastusin Holden Caulfieldiga, teismelise introverdiga, kes otsib oma kohta maailmas, kuid Burroughsist ei saanud ma mingit sotti. Rämpsukaupmees ei müü oma toodet tarbijale, ta müüb tarbijat oma tootele.
Seda oli minu jaoks pisut palju. Pilt kadus eest. Kui ärkasin, olime kiires ja järsus laskumises. Meist allpool laius ehmatavalt särav Tokyo. Eelkõige säras Ginza linnajagu nagu jõulupuu.
Hotelli sõites nägin aga üksnes pimedust. Suured linnaosad olid kui mustaks tõrvatud. „Sõda” ütles taksojuht. „Paljud majad ikka veel pommitatud.”
Ameerika B-29 pommitajad. Superfortress, nagu nad neid nimetasid – Superkindlus. Mitmel järjestikusel ööl 1944. aasta suvel heitsid need linnale 340000 kilogrammi pomme, enamik neist täidetud bensiini ja süütegeeliga. Tokyo, üks maailma vanimaid linnu, oli ehitatud peamiselt puidust, nii et pommid tõid kaasa tulekahjuorkaani. Umbes kolmsada tuhat inimest põlesid elavalt, sealsamas, seda on neli korda rohkem kui Hiroshimas surmasaanuid. Üle miljoni sai kohutavaid vigastusi. Ja peaaegu 80 protsenti hoonetest hävis täielikult. Tükk aega, terve tõsise viivu, ei öelnud ei taksojuht ega mina sõnagi. Polnud midagi öelda.
Lõpuks peatus taksojuht aadressil, mille olin märkmikku kirjutanud. See oli armetu võõrastemaja. Enamgi veel kui armetu. Olin teinud broneeringu läbi American Expressi, paika ennast nägemata, ja nüüd mõistsin, et see oli viga. Ületasin aukliku kõnnitee ja sisenesin hoonesse, mis näis olevat kokkukukkumise äärel.
Eakas jaapanlanna leti taga tegi mulle kummarduse. Siis sain aru, et ta ei kummardanud, ta oli vanadusest kõver nagu paljudest tormidest räsitud puu. Aeglaselt juhatas ta mind tuppa, mis oli pigem nagu kast. Tatami, viltune laud, muud ei midagi. Mul oli ükskõik. Märkasin vaevu sedagi, et tatami oli paberõhuke. Kummardasin kõverale vanale naisele, soovides talle head ööd. Oyasumi nasai. Tõmbasin end matile kerasse ja langesin unehõlma.
Mõne tunni pärast ärkasin valgusest üleujutatud toas. Roomasin akna juurde. Ilmselt olin mingis äärelinna tööstusrajoonis. Siin asuvate dokkide ja tehaste tõttu pidi see piirkond olema B-29 hävitajate esmane sihtmärk. Kõik mu ümber oli laastatud. Ehitised olid pragunenud ja katkised. Kvartal kvartali järel lihtsalt maatasa tehtud. Läinud.
Õnneks oli mu isal Tokyos tuttavaid, sealhulgas rühm ameerik-lasi, kes töötasid United Press Internationali juures. Sõitsin taksoga sinna ja tüübid tervitasid mind nagu pereliiget. Nad pakkusid mulle kohvi ja täidetud kringlit, ning kui neile rääkisin, kus olin öö veetnud, hakkasid nad naerma. Nad broneerisid mulle koha puhtasse, korralikku hotelli. Siis kirjutasid nad üles mitme hea söögikoha nimed.
Mida, jumala päralt, sa küll Tokyos teed? Selgitasin, et olen ümbermaailmareisil. Siis mainisin oma Hullumeelset Ideed. „Ohoh,” öeldi ja pööritati pisut silmi. Nad mainisid kaht endist Ameerika sõdurit, kes andsid välja kuukirja nimega Importer. „Räägi nende Importeri-meestega,” ütlesid nad, „enne kui midagi mõtlematut ette võtad.”
Lubasin, et teen seda. Aga kõigepealt tahtsin linna näha. Reisijuht ja Minolta seebikarp käes, otsisin üles mõned sõja üle elanud vaatamisväärsused, vanimad templid ja pühamud. Tundide kaupa istusin pinkidel müüriga ümbritsetud aedades, lugedes Jaapani valitsevate religioonide, budismi ja shinto kohta. Mind hämmastas kensho ehk satori mõiste – valgustatus, mis tuleb välgusähvatusena, pimestava vapustusena. Pisut nagu mu Minolta välklamp. Mulle meeldis see. Ma tahtsin seda.
Kuid esmalt pidin muutma kogu mõtteviisi. Olin lineaarne mõtleja, ja zeni järgi on lineaarne mõtlemine vaid soovmõtlemine, üks paljudest asjadest, mis meid õnnetuina hoiavad. Reaalsus on mittelineaarne, ütleb zen. Ei ole tulevikku ega minevikku. Kõik, mis on, on praegu.
Tundus nii, et ise on igas religioonis takistus, vaenlane. Ja ometi kinnitab zen selgesõnaliselt, et iset ei ole olemas. Ise on miraaž, palavikunägemus, ja meie kangekaelne usk selle tegelikkusse mitte üksnes ei raiska elu, vaid ka lühendab seda. Ise on avalik vale, mida me endile päev päeva järel kordame, ning õnne saavutamiseks tuleb see vale läbi näha, paljastada. Enese tundmaõppimine, ütles kolmeteistkümnenda sajandi zeni-õpetaja Dogen, tähendab enese unustamist. Seesmine hääl, välised hääled, need on kõik üks ja seesama. Eraldusjooni ei ole.
Eriti konkurentsi puhul. Võit, ütleb zen, saabub siis, kui unustame iseenda ja vastase, kes on vaid terviku kaks poolt. Raamatus „Zen vibulaskmiskunstis“ on see kõik kristalselt selgeks tehtud. Täiuslikkus vehklemiskunstis saavutatakse siis … kui südant ei vaeva enam ükski mõte minust ja sinust, vastasest ja tema mõõgast, sinu enese mõõgast ja sellest, kuidas seda valitseda … Kõik on tühjus: sa ise, välkuv mõõk ja käed, mis seda juhivad. Isegi mõtet tühjusest ei ole enam.
Pea huugamas, otsustasin teha pausi, külastada väga mitte-zen maamärki, tegelikult kõige anti-zenimat paika kogu Jaapanis, enklaavi, kus ollakse keskendunud endale ja ei millelegi muule kui endale – Tokyo Börsi. Romaani stiilis marmorhoones, hiiglaslike kreeka sammastega, nägi Tōshō välja nagu tuimalt soliidne pangahoone mõnes vaikses Kansase linnakeses. Sees oli aga täielik hullumaja. Sajad mehed vehkisid kätega, kitkusid juukseid, röökisid. Cornfeldi katlamaja pöörasem versioon.
Ma ei saanud sellelt pilku lahti. Muudkui vaatasin ja vaatasin, küsides endalt, kas see ongi see? Tõesti või? Pidasin rahast lugu nagu iga teinegi. Aga ma tahtsin, et mu elus oleks nii palju enamat.
Pärast Tōshōt vajasin rahu. Kõndisin sügavale vaiksesse linnasüdamesse, üheksateistkümnenda sajandi keisri Meiji ja tema keisrinna aeda, paika, millel arvatakse olevat tohutu vaimne vägi. Istusin aupaklikus mõtiskelus õõtsuvate hõlmikpuude all, kauni torii-värava kõrval. Lugesin reisijuhist, et tavaliselt on torii-värav sissepääs pühapaika, ja nii ma siis soojendasin end pühaduses ja rahus, püüdes end sellest läbi immutada.
Järgmisel hommikul sidusin jooksukingade paelad kinni ja sörkisin Tsukijisse, maailma suurimale kalaturule. See oli jälle üks Tōshō, ainult et aktsiate asemel olid siin krevetid. Vaatasin, kuidas vanad kalurid laotasid saagi puidust vankritele ja tingisid vintskenäoliste kaupmeestega. Tol õhtul sõitsin bussiga järvede piirkonda Hakone mäestiku põhjaosas, paika, mis on inspireerinud paljusid suurepäraseid zen-luuletajaid. Sa ei saa rännata mööda rada enne, kui oled ise saanud rajaks, ütles Buddha,