Tormiõde. Lucinda RileyЧитать онлайн книгу.

      Tegelaste loetelu

      Ally

      1

      Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi.

      Lamasin alasti päikesepaistel Neptunuse pardal, Theo käsi kaitsvalt mu kõhul puhkamas. Inimtühi kuldse liivaga rannakaar saare kaljuse lahe kaisus sädeles meie ees päikesekiirtes. Liivale paiskuv kristallselge türkiissinine vesi tegi laisku katseid moodustada laineid, kobrutades elegantselt nagu cappuccino-vaht.

      Rahulolev, mõtlesin, nagu mina.

      Olime jäänud ankrusse tillukese Kreeka saare Macherese väikeses lahesopis eelmisel õhtul päikeseloojangu ajal ning sumanud kaldale abaja juurde, süles kaks jahutuskasti. Üks oli täidetud värskete punaste meriärnade ja sardiinidega, mis Theo oli samal päeval merest püüdnud, teine veini ja veega. Asetasin kandami pingutusest hingeldades liivale ja Theo suudles hellalt mind ninale.

      „Me oleme merehädalised ainult meile kuuluval hüljatud saarel,” teatas ta laia käeviipega idüllilisele taustale osutades. „Ma lähen lõkkepuid otsima, et saaksime kala küpsetada.”

      Saatsin teda pilguga, kui ta end ümber pööras, lahesopi ümber poolkaare moodustavate kaljude poole suundus ja kaljulõhedes kasvavatele purukuivadele hõredatele põõsastele lähenes. Ta oli küll maailmaklassi purjetaja, aga habras keha ei reetnud selles peituvat jõudu. Võrreldes regattidel minu võistkonnas olnud teiste meestega, kes näisid koosnevat vaid värisevatest musklitest ja tarzanlikest rinnalihastest, oli Theo imepisike. Üks esimesi asju, mida ma tema juures märkasin, oli lonkav kõnnak. Hiljem rääkis ta mulle, et oli lapsena kukkunud puu otsast alla ja murdnud pahkluu, mis kasvas valesti kinni.

      „Tõenäoliselt on see veel üks põhjus, miks saatus määras mind elama vee peal. Kui ma purjetan, ei saa keegi öelda, et näen kõndides naljakas välja,” itsitas ta.

      Küpsetasime kala ja hiljem armatsesime tähtede valgel. Järgmine hommik oli viimane, mille veetsime koos jahi pardal. Vahetult enne seda, kui mõistsin, et pean taastama kontakti ülejäänud maailmaga ja sisse lülitama mobiili, misjärel avastasin, et mu elu on miljoniks killuks purunenud, lebasin üdini rahulolevana tema kõrval. Ning nagu sürreaalses unenäos, mängis mõistus mulle veel kord ette Theo ja minu imelise loo ning meie sattumise sellesse kaunisse paika …

      Nägin teda esmakordselt umbes aasta eest Kariibi merel Saint-Martini saare lähistel toimunud Heinekeni regatil. Parim meeskond tähistas õhtusöögiga võitu ja mu huvi paelus avastus, et nende kipper on Theo Falys-Kings. Purjetamismaailmas oli see mees kuulsus, kes viimase viie aasta jooksul oli avamerevõistlustel viinud võidule rohkem meeskondi kui ükski teine kapten.

      „Ta ei vasta põrmugi minu ettekujutusele,” kommenteerisin sosinal vanale meeskonnakaaslasele Rob Bellamyle, kelle seltsis olin purjetanud Šveitsi rahvusvõistkonnas. „Sarvraamidega prillid teevad temast nohiku,” lisasin ja saatsin pilguga püsti tõusnud meest, kes teise laua juurde läks, „ja ta kõnnak on väga veider.”

      „Tuleb tunnistada, et päris kindlasti pole ta musklis purjetaja, kellesarnaseid sa oled harjunud nägema,” nõustus Rob. „Aga Al, see sell on tõeline geenius. Vee peal hakkab tal tööle kuues meel ja tormisel merel ei usaldaks ma kiprina kedagi rohkem kui teda.”

      Rob tutvustas mind veidi hiljem samal õhtul Theole ja ma märkasin, et minu kätt surudes olid Theo rohelised pähkelpruunide täppidega silmad mõtlikud.

      „Tähendab, teie oletegi see kuulus Al D’Aplièse.”

      Briti aktsendiga hääl oli soe ja enesekindel. „Väite viimane osa vastab tõele,” laususin komplimendist kohmetudes, „aga ma arvan, et kuulus olete hoopis teie.” Pidin tugevalt pingutama, et tema puuriva pilgu all silmi mitte kõrvale pöörata, aga ta näojooned lõtvusid ja ta turtsatas.

      „Mis teile nalja teeb?” nõudsin vastust.

      „Ausalt öeldes ei lootnud ma näha teid.”

      „Mis mõttes „mind”?”

      Theo tähelepanu äratas fotograaf, kes tahtis meeskonnast ühispilti teha, ja mul jäigi kuulmata, mida ta õigupoolest mõtles.

      Seejärel silmasin teda korduvalt ruumi teises otsas mitmesugustel seltskonnaüritustel seoses regattidega, kus me mõlemad osalesime. Temast kiirgav sõnulseletamatu energia ning tasane muretu naer näisid väliselt vaoshoitud käitumisest hoolimata inimesi ligi meelitavat. Kui üritus oli ametlik, kandis ta tavaliselt chino-pükse ja linasest kortsuriidest jakki, et mitte rikkuda etiketti ja näidata üles lugupidamist regati sponsorite vastu, aga igivanad purjekingad ja sassis pruunid juuksed jätsid mulje, nagu oleks ta alles hetk tagasi jahi pardalt maha astunud.

      Mulle tundus, et esimestel kohtumistel me justkui tantsisime teineteise ümber. Meie pilgud haakusid sageli, aga Theo ei üritanud kordagi meie vahel aset leidnud vestlust jätkata. Alles kuus nädalat tagasi, kui mu meeskond Antigua regati võitis ja me võistlusnädala lõppu tähistaval Admiral Nelsoni ballil pidutsesime, koputas ta mu õlale.

      „Tubli, Al!” ütles ta.

      „Aitäh,” vastasin rõõmustades, et meie meeskond vahelduseks tema omast jagu sai.

      „Ma olen sellel hooajal teist palju head kuulnud, Al. Kas teile meeldiks juunis Küklaatide regatil minu meeskonda kuuluda?”

      Mulle oli juba pakutud kohta ühes teises võistkonnas, aga ma polnud pakkumist veel vastu võtnud. Theo märkas mu kõhklust.

      „Te olete juba hõivatud?”

      „Mingis mõttes küll.”

      „Teate, siin on minu nimekaart. Mõelge järele ja andke mulle nädala lõpuks teada. Teiesugusest purjetajast oleks mulle palju kasu.”

      „Tänan.” Tõrjusin mõttes kõhklused eemale. Kes söandaks loobuda võimalusest võistelda „merede kuningana” tuntud mehe meeskonnas? „Ma tahaksin teada,” hõikasin talle järele, kui ta oli juba eemaldunud, „miks te meie viimase vestluse ajal ütlesite, et ei lootnud näha „mind”?”

      Ta seisatas ja libistas pilgu üle mu keha. „Ma polnud teiega kohtunud, olin vaid kuulnud huvitavaid jutukatkeid teie purjetamisoskusest, ei midagi muud. Ja nagu ma juba mainisin, pole te põrmugi selline, nagu ma ette kujutasin. Head ööd, Al!”

      Tagasiteel Saint John’si sadama kõrval asuvasse pisikesse võõrastemajja oma tuppa mõtisklesin meie jutuajamise üle, lasin ööõhul üle keha tulvata ja küsisin endalt, millega Theo mind õigupoolest nii väga võlub. Tänavalaternad heitsid lõbusate mitmevärviliste majade fassaadidele sooja öise helgi ning kaugusest kandus minuni baarides ja kohvikutes aega veetvate inimeste ühtlane jutusumin. Ma ei näinud ümbrust, sest olin regativõidust – ja Theo Falys-Kingsi pakkumisest – ülevas meeleolus.

      Tuppa sisenenud, suundusin otseteed sülearvuti juurde ja koostasin meili: olin valmis tema pakkumise vastu võtma. Enne kirja ärasaatmist käisin duši all, jäin siis arvuti ette seisma, et meil veel kord läbi lugeda, ning tundsin, et punastan, sest sõnum kõlas liiga innukalt. Otsustasin salvestada kirja mustandite kausta ja alles paari päeva pärast teele saata, sirutasin end voodil välja ning püüdsin käsivarsi painutades leevendada päevasest regatist lihastesse jäänud pinget ja valulikkust.

      „Mis