Seitse õde. Lucinda RileyЧитать онлайн книгу.
mis asus umbes paarsada meetrit eemal.
Paviljoni välisuks polnud kunagi lukus; kõrgtehnoloogilised turvaseadmed valvasid täies ulatuses kogu meie maalappi ja võimalus, et keegi võiks mu vähese varanduse ära varastada, polnud kuigi suur.
Kui olin sisenenud, märkasin, et Claudia on juba elutoas käinud ja lambid põlema pannud. Vajusin raskelt diivanile istuma ja tundsin, kuidas meeleheide mu üle võimust võtab.
Olin õde, kes polnud siit kunagi lahkunud.
3
Kui mu mobiil öösel kell kaks helisema hakkas, lamasin mina unetuna voodis ja juurdlesin selle üle, miks mul on nii raske end vabaks lasta ja Pa’d leinata. Ekraanil Tiggy nime nähes tegi kogu mu sisemus järsu saja kaheksakümne kraadise pöörde.
„Halloo!”
„Tere, Maia, anna andeks, et ma nii hilja helistan, aga ma sain su sõnumi alles praegu kätte. Levi on siin väga katkendlik. Sinu häälest võis järeldada, et midagi on juhtunud. Kas sinuga on kõik korras?”
Tiggy armas muretu hääl sulatas jää külmunud kalju ümbert, mis näis asendavat mu südant.
„Jah, minuga küll, aga …”
„Kas asi on Pa Saltis?”
„Jah,” ahmisin pingest hingetuna õhku. „Kuidas sa tead?”
„Ei teadnudki … see tähendab, ei tea … aga täna hommikul otsisin nõmmel üht noort hirve, kelle me paari nädala eest ära märgistasime, ja mind valdas veider tunne. Kui ma hirve üles leidsin, oli ta surnud, ja miskipärast läksid mu mõtted kohe Pa’le. Ma tõrjusin need eemale ja arvasin, et olen hirve pärast endast väljas. Kas ta …?”
„Tiggy, mul on väga väga kahju, aga … Ma olen sunnitud sulle ütlema, et ta suri täna varahommikul. Tegelikult peaksin praegu juba ütlema, et see juhtus eile,” parandasin end.
„Oh, Maia, ei! Ma ei suuda seda uskuda. Mis juhtus? Kas paadiõnnetus? Kui ma teda viimati nägin, hoiatasin teda, et ta ei tohiks enam üksipäini Laseriga järvele minna.”
„Ei, ta suri siin, kodus. Ta sai infarkti.”
„Kas sa olid tema juures? Kas ta kannatas? Ma …” Tiggy hääl katkes. „Ma ei suudaks taluda mõtet, et ta pidi valu tundma.”
„Ei, Tiggy, mind polnud siin. Ma olin paar päeva Londonis oma sõbranna Jenny juures. Tegelikult …” – mulle meenus miski ja ma hingasin sügavalt sisse – „oli just Pa see, kes mul sinna sõita soovitas. Ta ütles, et väike puhkus Atlantisest eemal teeks mulle head.”
„Oh, Maia, kui kohutav! Selles mõttes, et sa oled haruharva kodunt ära ja just nüüd, kui sa lahkusid …”
„Ma tean.”
„Mis sa arvad, kas ta tundis seda ette? Ja tahtis sind säästa?”
Tiggy ütles välja sama mõtte, mis oli mind viimase paari tunni jooksul korduvalt kummitanud.
„Ei, seda ma ei usu. Pigem toimis alatuse seadus. Aga ära minu pärast muretse. Hoopis rohkem vaevab mind küsimus, kuidas sulle mõjus see kohutav uudis, mille ma pidin edasi ütlema. Kuidas sa end tunned? Ma tahaksin seal olla ja sind kallistada.”
„Ausalt öeldes ei tea ma ka ise, kuidas end praegu tunnen, sest see ei ole üldse nagu päriselt. Ja võib-olla ei jõuagi uudis pärale enne, kui ma kodus olen. Ma püüan homsele lennule pileti saada. Kas sa teistele juba teatasid?”
„Ma jätsin neile lugematu hulga sõnumeid palvega kohe tagasi helistada.”
„Ma lendan koju sulle appi nii ruttu, kui saan, kallis Maia. Kindlasti on matuste korraldamisega palju tegemist.”
Ma ei suutnud sundida end talle ütlema, et meie isa on juba maetud. „Mul oleks hea meel sind näha. Aga nüüd, Tiggy, proovi veidi magada, kui sa und saad, ja kui sa tahad minuga rääkida, olen iga kell sinu jaoks olemas.”
„Aitäh.” Värin Tiggy hääles andis märku, et uudis on pärale jõudnud ja ta võib iga hetk nutma puhkeda. „Maia, sa ju tead, et tegelikult pole ta meie hulgast lahkunud. Hing ei sure, vaid liigub edasi järgmisele tasandile.”
„Ma loodan, et see on nõnda. Head ööd, kullakallis Tiggy!”
„Ole tugev, Maia, homme näeme!”
Vajutanud kõne lõpetamise klahvi, vajusin kurnatuna voodile ja soovisin, et mu usk surmajärgsesse ellu oleks sama tugev kui Tiggyl. Aga praegusel hetkel ei osanud ma välja mõelda ainsatki karma seadusest tulenevat põhjust, miks Pa Salt oli sunnitud Maalt lahkuma.
Ehk olin ma tõesti kunagi ammu uskunud Jumala või mõne teise inimmõistusele tabamatuks jääva jõu olemasolu. Aga elu edenedes oli see julgust andev usk miskipärast haihtunud.
Ja ausalt öeldes teadsin täpselt, millal see juhtus.
Kui ma vaid oleksin suutnud jälle midagi tunda ja mitte käituda nagu robot, kes jätab kenasti toimiva rahuliku inimolendi mulje. Asjaolu, et mul näis puuduvat võime reageerida Pa surmale emotsioonidega, mida selline sündmus oleks pidanud esile kutsuma, andis mulle teada, kui sügaval paiknevad minu enese probleemid.
Mõlgutasin mõtteid ka selle üle, et miskipärast pole mul raske teisi lohutada. Teadsin, et õed näevad minus perekonna alustala, kes on alati olemas, kui nad abi vajavad. Kõik eeldasid, et Maia on praktiline, mõistlik ja Marina sõnul ka tugev.
Tõde seisnes aga selles, et minus oli alati olnud peidus rohkem hirme kui ükskõik missuguses minu ões. Kui õed olid hoogu hoogu võtnud ja pesast välja lennanud, olin mina ainsana koju jäänud ja peitnud end põhjenduse taha, et Pa on juba eakas ja vajab minu abi. Olin lisanud ka vabanduse, et minu valitud karjääriga sobib selline lahendus imehästi, sest ma töötan üksi.
Isiklikus elus valitseva tühjuse taustal mõjus saatuse irooniana tõsiasi, et ma veedan sageli terved päevad romantilises fantaasiamaailmas, tõlkides vene ja portugali keelest romaane prantsuse ehk oma emakeelde.
Pa oli esimesena minu annet märganud, sest olin matkinud papagoina kõiki keeli, milles ta minuga suhtles. Kogenud keeleteadlasena oli ta kerge vaevaga lülitunud ühelt keelelt teisele ja kontrollinud, kas ma suudan samaga vastata. Kaheteistkümnesena olin juba kolmkeelne ja valdasin vabalt prantsuse, saksa ja inglise keelt – kõik need keeled on Šveitsis kasutusel – ning purssisin päris korralikult ka itaalia, ladina, kreeka, vene ja portugali keelt.
Võõrkeelte omandamine oli minu tõeline kirg ja igavene väljakutse, sest ükskõik mis keelt kuitahes hästi osata, alati on võimalik midagi juurde õppida. Sõnad ja nende õige kasutamine vaimustasid mind ja kui saabus aeg otsustada, missugust eriala ülikoolis valida, oli otsus ilmselge.
Pöördusin Pa poole ja küsisin nõu, mis keelele keskenduda.
Ta vaatas mulle mõtlikult otsa. „Tead, Maia, valik on muidugi sinu, aga ehk ei peaks see olema keel, mida sa kõige paremini valdad, sest ülikoolis on sul kolm-neli aastat aega valitud keel selgeks saada ja oma keeleoskust täiuseni lihvida.”
„Ma tõesti ei tea, Pa,” ohkasin. „Ma armastan neid kõiki. Sellepärast tahtsingi sinu nõu kuulda.”
„Nojah, sellisel juhul lähtun loogikast ja ütlen, et järgmise kolmekümne aasta jooksul on maailmamajanduses oodata radikaalseid muudatusi. Arvestades asjaolu, et kolme peamist lääne ühiskonnas kasutusel olevat keelt sa juba valdad, vaataksin mina sinu asemel veidi kaugemale.”
„Kas sa pead silmas selliseid riike nagu Hiina ja Venemaa?” tahtsin teada.
„Jah, ja loomulikult ka India ja Brasiilia. Need kõik on maad, kus on hiiglaslikud kasutamata ressursid ja ainulaadne kultuur.”
„Vene keel on mulle alati meeldinud, aga veelgi enam armastan ma portugali keelt. See on äärmiselt …” – mäletan, et otsisin õiget sõna – „väljendusrikas.”
„No näed siis, saidki vastuse.” Pa naeratas ja ma märkasin, et ta jäi mu vastusega rahule. „Miks