Saatus. Friedebert TuglasЧитать онлайн книгу.
mind.
Kas nad midagi kumardasid? Kas oli neil usku? Ma ei tea.
Kuid õhtul, kui päikese ketas merde oli langemas ja veel taevarannal peatas, tarretasid nad silmapilguks, pärani silmad päikese poole pöördud, ilma valuta ja igatsuseta.
Miski ei seganud neid siis. See kestis ainult silmapilgu, kuid see oli täiuslikum rahu kui iial võib kujutella. See oli kogu inimese puhkus, tundmuste ja mõtete suur hääletus.
Oli see nende palve? Oli niisugune nende usk? Võib olla.
Ja õhtul oma asemel silmi suludes tundsin, kuidas mind nende tarkuse lained ümbritsesid.
Tundsin nende elu suurt hääletust, mis mind kui udutiivul elumaailmast unemaailma kandis.
Kuid hommik tuli uute imedega.
Mõistsin lõpulikult: sel saarel ei olnud muid elanikka. Ja veel mõistsin: siin ei olnud iialgi talve.
Nad ei tunnud külma ega häbi. Nad olid peaaegu alasti. Ja kui nad ka midagi seljas kandsid, siis igatahes mitte külma või häbi pärast. Nende riided ei olnud kummagi kohased.
Nägin hiiglase tütart tihti alasti. Ta ei põgenenud iial mu eest sarnasena. Ta tuli sagedasti nii mu vastu. Ta ei pannud seda üleüldse mitte tähele. Ja nõnda oli ta väga ilus.
Ta ehtis ainult omi juukseid ja jalgu.
Ta tegi keerulisi palmikuid, neisse värvilisi lõngu ja hõbeniite põimides. Ta sidus nad pää pääle üles, ehtis neid läikivate merikarpidega. Või nad langesid kahel pool ta põskede ümber kui õõtsuvad humalakobarad.
Ta kängitses jalad tumepunaste madalate kingade, kullatud-servaliste sandaalide või süsimustade ime-õhukeste nahksukkadega, mis tal pea niueteni ulatasid.
Nii oli ta ilus, kui äkki mu ees põõsad kahele poole lükkas ja lagedale astus, riidetu ning sätendav. Või kui teda mööda mereranda nägin jooksmas, pää seljas, väljasirutatud käsivarsil sinised linnud avatud tiibadega.
Ma ei ole ühtki naist sarnasena näinud. Ta oli kui jumalanna. Ta oli kui ilu ise. Kogu tema keha oli ilu. Võisin teda peaaegu ilma häbitundeta vaadelda.
Hoolimata suurusest, näis kõik temas õrn: ruugete juuste piiratud nägu, roosad kõrvad ja naeratav, kuid harva avanev suu.
Imelikumad kui miski olid aga tema silmad: meeleolu peeglid, hingeallikad pikkade ripsmete raamis, kust otsekui mõtete oja sulises.
Kui ta õhtul omas armsamas asendis kesk õue peatas, – käed kuni küünarpäädeni tasaloodis, siis aga püstjoones õhku tõstetud, – siis arvasin ta silmist tulijõe maailmade valguse poole voolavat.
Päev oli kulunud ta ilu imetluses. Tema mälestus viskas üle mu une kui sammetise telgi.
Silmi avades nägin läbi ukse päikesevalget õue ja hiigla-neitsit tallekeste sõõris.
Need olid kaunid, erksad loomad, õrnad kui lapsed. Nad jooksid siiraviira kodade vahel põigeldes kui kerad.
Ja hiiglase tütar püüdis neid. Ta laotas käsi, ta lasi põlvili nende ette, pingutas kaenlate ja maa vahele loorid kui; võrgud, kuhu voonakesed uperpalli langesid, ning naeris kui laps.
Ta oli kaunis, kuid kaunimad kui miski muu olid tema liigutused.
Ta hüppas pikil sääril kui hirv suuri samme, pää seljas ja käed ees. Siis kumardas ta alla, käed üles heidetud. Ja siis langes ta äkki murule, vajus maad ligi, pää kätesse peidetud, neitsilik ning õrn.
Kuid uuesti, uuesti ärkas ta ilusatele vallatustele. Tema loorid lehvisid õhus kui tiivad. Tema jalad paljastusid üle põlvede. Tema pale hõõgus juuskobarate keskel.
Siis istus ta väsinult murule, ja tallekesed kogunesid ta ümber. Nad heitsid ta sülle, ta jalgadele – tumedad laigud sinihallidel looridel.
Nii istus ta kaua, käed rüpes, vaade liikumata lammaste kohal. Ta ilme muutus unistavaks ja tema silmist loitis nukrus.
Siis tõstis ta äkki palge ja nägi mind. Ta hüppas üles, naeratas vaevalt, raputas pääd ja kadus puude varju. Tallekesed läksid kepsutades ta järel.
Hüppasin üles kui tundmatu hääle hüüdest. Mu uni seganes tõelikkusega. Ja tõelikkus oli kaunis kui hommiku-kastene unistuste maa.
Ma kadusin metsa. Taevas sinas kui ülaste pärg. Kaugus kutsus ja meelitas.
Tundsin imelikku kergust. Kui võõrad käed oleksid mind läbi salude kannud. Mida kiiremini läksin, seda kergem oli käia.
Lehed lõid mu palgesse, õied puutusid mu huuli. Joobusin õitest ja lindude kirendusest.
Õied rippusid alla vihkudena, kummisid väravaid üle mu tee. Linde tõusis igalt oksalt, nad lõid värvilisi vikerkaare üle latvade. Läbi puie lõikasid päikese mõõgad, tuliseid vööte üle linnuparvede ja lillekuhilate heites.
Oli kui suur pidupäev metsatemplites.
Üle niidu kerkis sinine põuaudu ja lillede uim. Siurude kannad sinasid alla üksikuilt puilt, jõhvlindude niidid punasid õhus.
Mu jalad uppusid rohus kui lopsakas maavillas. Läbi haljuse tungisid kullerkupunööbid. Mina aga ruttasin üle rohu ja lillede kui tantsides.
Siis äkki nägin teisel niidu serval hiigla-sarapiku all kui viirastust: lehvisid hõbedased loorid ja kadusid. Ruttasin sinna, – nägin loore niisama kaugel. Mina lähenesin, – nemad kaugenesid.
Algas imelik põgenemine ja tagaajamine.
Ma ei näinud peaaegu midagi, ja ometi teadsin, et keegi mu ees ruttas. Ma ei teadnud, miks, kuid ometi tahtsin teda tabada.
Ruttasime läbi tihnikute, üle niitude, kaudu kalju-lõhede.
Kui väsisin ja peatada mõtlesin, nägin loore lähedal. Kui niidu servale jõudsin ja ei teadnud, kuhu pöörda, heljutas teispool niitu keegi nägematu puid. Ja kui tihnikusse olin eksimas, poetas keegi mu ette värskeid õisi.
Nõnda eksisin meeletu visaga kaua. Päike rändas kesklõunas. Mets vaikis, varjud olid lühikesed.
Jõudsin jälle kesk saart sügavasse orgu. Olin surmani väsinud, langesin allika kaldale kummuli, kumardasin hõõguvad huuled joomiseks.
Kalda sinisavi seinast tilkus hõbedane oja, klaasised kublad keerlesid üle vee pinna. Allika peeglis värisesid mõned kahvatud tähed.
Vaatlesin neid liikumata. Äkki nägin, et kaks nende hulgas kiiresti lähenesid ja suurenesid. See kestis silmapilgu, – ja juba vaatasid mu vastu allikast paar suuri sinisilmi.
Hüppasin hirmunult üles. Kuid minu selja taga ei olnud kedagi. Ainult lehed värisesid natukene.
Algas uuesti rutt läbi metsade.
Ma ei mõtelnud enam midagi, – ruttasin ainult. Mu põlved vabisesid, hingeldasin, – ruttasin ainult.
Päike alanes, varjud pikenesid.
Jõudsin vahel mere randa. Kuulsin kaljurünka tagant sandaalide rabinat sõmerikul, kuulsin lähkrikive merde veerevat.
Üle õilmes lodjapuu keerlesid siuruparved sambana. Neid oleks nagu keegi minnes õhku heitnud. Lilled ja linnud juhtisid mu teed.
Päike punas taevaserval. Meri oli purpuri katte all. Taevas tukkusid punased pilved kui hiigla käed.
Olin eksinud võõrasse metsa, kus polnud varem käinud. Oli pimedaid samblasoid, – hüplesin mättalt mättale; tuli mäerinnakuid, – rändasin lambateid.
Ikka kõrgemale, kõrgemale tõusis mu tee. Aegajalt pöörsin ümber ja vaatasin taha: all sinas saare ladvastik, õhkus meri, roosatas taevas.
Tundsin ääretut väsimust. Tundsin nälga ja janu. Mu liikmed vabisesid.
Istusin kivile ja toetasin pää kätele. Öö lähenes. Suur kibedus täitis mu südame.
Siis äkki nägin otse mu vastu õitsevas põõsas nägu ja silmi. Need haletsesid, naersid ning kutsusid.
Hüppasin