Väike Illimar. Friedebert TuglasЧитать онлайн книгу.
olid nimelt need viimsed sabalülid ühes oimudega, – marusoolased, pisut tulitanud, nagu roostes, – otse laualt sõrmedega võtta ja suhu pista. Sedagi mõnu ei saanud kodus või ei maitsenud see seal kunagi nõnda. Ja nii oli igapidi põhjust ühes Juhaniga minna.
Oli ainult üks häda: need pidud, olgu pikad või lühikesed, lõppesid alati tüli ja nutuga. Sest Hirmu Juhanil oli imehalb komme: kui juba kõik söömised söödud ja rääkimised räägitud, siis peatus ta nagu järelemõtlemiseks, toetus istme seljatoele, vaatas hetkeks Illimari otsa ja ohkas raskelt: „Nii jah, Illi-pojukene, siin me nüüd oleme, täna sööme ja joome, homme sureme ära!” Ja siis ei vajatudki rohkem, et Illimar kohe üles hüppas ja nutma pistis: „Ei taha, ei taha! Ei taha enam su heeringa hända ega taha ka surra!” Sest surm, kuigi Illimar sellest vähe teadis, oli ometi midagi säärast, millest halvemat ei võinud enam kujutellagi. Ja nii läkski ta oma vana sõbra juurest alati suure nutuga ega võinud kuidagi kindel olla, et see järgmisel korral just niisama ei kordu.
„Noh, kas tuled?” küsis Juhan, veeämbrit käe otsa võttes.
Muidugi, Illimar läks jällegi, hoolimata kõigest. Ja nii astusid nad kõrvu läbi eeskoja, mööda kõigist neist kolmjalgadest, mõhkedest, uhmreist ning muust kolist, mis siin seinaäärtel peeti.
Hirmudel oli üksainuke tuba ja seegi väike. Sel oli telliskivipõrand, määrdunud seinad ja lubjast lapiline poola lagi. Ukse lähedal oli punane ahi, tagaseinas säng õlgedega, selle kõrval kirstulogu ja varnas vana Hirmu tuhandest kandist lapitud öövahi-kasukas. See ajas enese alt turri nagu rukkihakk ja kobises üksigi olles. Ühe otsaga vastu seina oli akna all laud, söömiseks ja igaks muuks sedalaadi tegevuseks. Teab, vahest oli ta kord ka värvitud olnud, aga seda ei mäletatud enam, peale jalgade. Nüüd valgustas teda päike kõige oma heldusega. Ja see valgus tuli just neist vikerkaarevärvi ruutudest maja tagant ning oli ometi peagu niisama klaar kui iga muugi valgus. Hirmude korteri iseäralduseks oligi see, et siia just õhtupooliku päike paistis. Ja see oli päris hästi korraldatud, sest vana Hirm magas enamasti hommikupoolel ega vajanud siis tõeliselt mingit valgust.
Illimaril oli siia tulles ikka pisut halb tundmus. Olgugi vana Juhan ise ta sõber, kuid siin ootasid ees ka Sami ja Ane. Nüüdki vaatas ta sisse astudes kohe ukse taha nurka. Jah, seal lamaski Sami, tagapool kõveraks tõmmatud ja pea käppadele asetatud. Ta tundis seisukorda ega tõstnud vana Hirmu juuresolekul mingit lärmi. Ta ei kergitanud nende tulekul isegi mitte pead, lükkas ainult silmalaud kõrgele üles, nii et otsaesine kortsu läks ja ta punakad silmad täitsa nähtavale tulid. Siis laskis ta laud alla ja tegi näo, nagu oleks talle ükskõik. Kuid ta hingas ometi sügavamalt, liigutas musti sõõrmeid ja haudus kurje mõtteid.
Ane aga istus sängi äärel ja laskis parajasti oma kümne küünega läbi hallide juuksekahlude. Ta oli üldiselt vana ja vihane, välimuselt ikka rohkem Juhani ema kui ta naine. Ta käis kohma-kohma, rätikukolmnurk kaugele üle silmade tõmmatud, ja ta sõnad, kui neid tarvis tuli, otse hammustasid. Eriti asjata oli teda veel ähvardada või hirmutada. „Ärgita no ärgita,” ütles ta siis, „kedä me no pelgäh, me no esi Hirmu oleki!” Seesugust keelt kõneles ta sellepärast, et oli pärit kuskilt Läti- või mõne teise maa piirilt. Ja Hirm oli tõesti nende nimi, selle vastu ei saanud vaielda.
Kuid vanast Hirmust enesest jatkus ometi nii oma naise ja koera taltsutamiseks kui ka südamliku sõpruse pidamiseks.
„Noh, Illi-poju, istu nüüd siia,” ütles ta. „Näe, heering vahibki sulle vastu. Ega ta veel tea, et me ta ära sööme. Ja seda hoiamegi esialgu saladuses. Tea, mis veel muidu teeb!”
Sellest piisas mängu alguseks. Illimar kobis laua äärde lugadest põhjaga toolile. Ta lõug ulatus ikkagi üle laua veere, ja ta nägi ka heeringat. See lamas põiki laual, paljana nagu oli sündinud, nii-öelda ihualasti. Ei olnud tal mingit taldrikut all ega paberitki ümber. Ainult pruun prussakas pidas ta juures vahti. Aga seegi laskis Illimari lähenemisel jalga, nagu halva südametunnistuse pärast.
Juhan võttis piiritusepudeli, mille oli saanud töölõpetamisel viinakeldris, ja kallas sellest poole kardtoopi. Siis tempis ta seda kaevuveega ja lõi toobi kolksti lauale nagu kõrtsiletile. Ning selle järel pöördus ta Illimari poole:
„Eks kulu sullegi pool hunti? Ega sinugi suu ole seinapragu!”
Ka ses mänguosas oli juba nagu kokku lepitud. Illimar noogutas peaga. Ja Juhan täitis väikese kortli veega ning lõi selle samasuguse mehise kolksatusega Illimari ette. Siis istus ta isegi teisele poole laua taha.
Ta kääris särgivarrukad üles, nagu oleks valmistunud kesteab millisele lahkamistööle. Ta võttis suure taskuväitse välja, kiskus selle lahti ja tõmbas teraga paar korda üle saapatalla. Siis aga peitis ta noa pihku, nii et seda vaevalt oli nähagi, tegi sõbraliku näo ja sirutas teise käe ettevaatlikult heeringa poole:
„No tule, tule, kalakene, ära karda, ega me sulle midagi ei tee!”
Kuid siis langes ta suur käsi väledalt heeringale ja samal hoobil välgatas nuga ning kala saba oligi juba lõigatud. Juhan ise aga lohutas oma ohvrit:
„Ära karda, ma ju ütlesin, et me sulle muud ei tee, kui ainult ära sööme!”
Sellele naljale naersid mõlemad, nii vana Hirm kui Illimar. Ja nad võtsid esimesed napsid ning esimesed suutäied selle peale. Mõlemad puristasid viina kanguse pärast, tõmbasid näod krimpsu ja haukasid kähku heeringa küljest.
Illimar vahtis üle laua vana Hirmu näkku. See oli nii tõsine, aga silmade ümber käisid ikka viguri-jooned. Ja nii väga vana ta ka polnud, kuigi teda kõik just vanaks kutsusid. Ta vurrud olid veel rusked ja hallikiuline habe kaardus lõua ümber nii ilusalt, otsad kõik üles pööratud, nagu lokitud. Tema vanadus peituski rohkem ta kõneviisis ja öövahi-kasukas.
„Ja-jah, Illi-pojukene!” õhkas ta. „Ega see maailma elu kerge ole. Kui ikka kavalust ei tarvita, siis ka leivatükki kätte ei saa. Või kui saadki, ega siis kinni ei pea. Või arvad sa, et see kala ilma kavaluseta veel meie pihus oleks? Oh-oh, ammugi mitte! Kõik läheb käest või kistakse käest. Ainult mis hammaste taga, see on oma. Seda olen ma elus näinud ja sellele teadmisele ööd vahtides tulnud.”
„Mis sa sest ööst vahid?” küsis Illimar.
„Jah, et mis ma tast vahin?” hakkas Hirm naerma. „Noh, seal on küllalt vahtimist. Nii ühest kui teisest kandist. Valvad, et puud ja rohi ööselgi kasvaksid. Hoolitsed, et kassid ja öökullid magama ei jääks. Ja pead vahti, et majad kohast ära ei läheks.”
„Kas nad siis lähevad?” ajas Illimar silmad pärani.
„Muidugi lähevad! Jalga lasevad, kui aga saavad! Või mis siis sina arvad? Oi, vennas, sellega alles seda muret ongi. Pea vahti, nii et silm sinine. Kas sa siis pole tunnud, et vahel öösel magades säng nagu minema valmistaks, ikka hõljub ja hoogu võtab?”
„Olen küll.”
„No vaata! Seal siis passigu mina aga peale ja jõudku jaole, kui kõik see krempel liikuma läheb. See pole naljaasi. Tead sa, vanasti oli Lokuta moonaküla otse mõisa kõrval. Kõik käe-jala juures ja hea tööl käia. Aga vaata, öövaht olnud va tossikene, jäänud tukkuma. Ja moonamajad kohe jalad selga ning padavai minema! Ei peatanudki enne, kui kolm versta eemal. Ja ole nüüd hea ning kõmbi igal hommikul ja õhtul seda vahet. Eks ole hull lugu?”
Illimar vahtis hirmunult Juhani tõsisesse näkku. Kuid siis hakkas ta naerma. Ei, küllap see oli jälle neid vana Hirmu lugusid. Aga hea lugu see oli, ajas judinad selga ega tarvitse siiski sõna-sõnalt uskuda.
Hirmu Juhan võttis vahepeal jälle mõned lonksud ja hammustas tublid suutäied otse heeringa otsast. Ta kõnetuju näis selle järel aina kasvavat.
„Vaata,” ütles ta, „oled küll pisut noorem mees, aga oleks aeg sinulgi elu tõsisemalt võtta. See pole naljaasi. Kui veel üksi oled ja poissmehe-põlve pead, siis võib ju pisut lulli lüüa. Aga nagu naine majas, on nali kaugel. Oi poju, naistega oled alles plindris, seda olen omal nahal tunda saanud.”
„Messa sääl lörad latsele!” kostis äkki tagaseinast, nagu roostetunud lambaraudade