Itaalia-reis. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.

      Anton Hansen Tammsaare

      Itaalia-reis

      Itaalia-reis

      Nad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäivi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutises ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd; naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus vihke või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi vaba silmapilgu püüdsid nad kasutada enesearendamiseks, olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nagu tõsisemaks eluliseks otstarbeks.

      Selle kõige leidsid nad enesestkimõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid: neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki, selle sisustisest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähe sisse, usk, mis muutis olematud asjad nagu olevaiks ja reaalseiks. Nõnda elasid ja töötasid nad, nagu olekski juba kõik saavutatud, mida nad nii väga himustasid: mugav kodu oma pisikeste olengutega ja sõpruskonnaga.

      Muidugi, peale selle olid neil veel omad unistused, aga need seisid juba nagu sealpool õnnetähte, väljaspool nende usu piire. Need pidid algama alles siis, kui õnnetäht saavutatud ja kui usk annud juba kõik, mis elus hädavajalik. Alles siis pidi algama unelm, alles siis pidi ta saama päris elavaks, nii et näed teda kas või tänaval ühes kuuvalgega kõndimas, siidsukad ja lakkkingad jalas.

      Oma suurima unistuse leidsid nad kahekesi paar päeva peale abiellumist. Siis armastasid nad alles käe alt kinni hoides kõndida, teineteise kehasoojust tunda, häält kuulda ja vahetevahel vastastikku silma vaadata. Mõlemil oli nõnda nii imeliselt hea, sest mehe pilgus virvendas alles himu, kuna naise palgeile tõusis häbipuna, tõusis juba täie teadmise ja taibuga, kui ütlemata hea on nõnda mehe pilgu ees punastuda.

      Nad liikusid ühe vaateakna tagant teise, et silmitseda väljapandud asju, lugeda nende hindu ja imetella kalleid ehteid, mis ajasid naise ihule soojad värinad. Nõnda sattusid nad reisibüroo akna alla, kus hakkasid silma mitmesugused liikumisvahendid – aurikud, autod, raudteerongid, lennumasinad, – millega pidi olema nii mõnus, kiire ja veetlev sõita.

      Nii ja nii mitme päeva või tunniga Berliini, Pariisi, Londoni, Rooma ja mõni teab kuhu ilmaotsa veel.

      «Kas mäletad meie esimest juhuslikku reisi?» küsis mees.

      «Mäletan,» vastas naine, «mäletan isegi seda, mis tol korral rääkisime.»

      «Ja mõtle ometi, kui imelik: kellegi teisega pole ma kunagi midagi selletaolist rääkinud ei enne ega pärast. Mul pole see teistega lihtsalt pähe tulnud. Reisima minna, liiatigi veel kuhugi Pariisi või Rooma, sellest ei võinud ju juttugi olla. Selleks puudus raha ja kõik muud eeldused. Minu kõige pikem teekond võiks olla ikka kas Kuressaare või Narva-Jõesuhu. Needki paigad olid häbemata kaugel. Aga niipea kui ma sind seal vagunis akna all nägin, mõtlesin kohe: mis oleks, kui sõidaksin praegu Itaaliasse? Väsiksin ära, jääksin suikuma, aga ärgates näeksin jällegi sind seal akna all. Sa sõidad kaasa, nagu oleksime kokku leppinud üheskoos sõita. Sõidame ja sõidame, ning kui pilgud juhuslikult vastamisi satuvad, siis naeratame nagu vanad tuttavad.»

      «Nagu vanad tuttavad,» kordas naine. «Just nii. Algusest saadik olime kohe nagu vanad tuttavad. Ning kui lõpuks teineteiselt küsime, kuhu sõidame, siis vastame naerdes: Rooma. Aga ehk peatume Veneetsias? küsib üks. Hea küll, – vastab teine. Ja siis määrame kohtamispaigaks doodzide palee piinakambrid. Järgmine kokkusaamine püha Markuse platsil tuvide keskel. Olgu, rõõmutsesime mõlemad. Ja nõnda sõitsime Narva-Jõesuhu palavale liivale. Lendlesid meripääsukesed, karjusid kajakad, aga meie unistasime Markuse platsist ja tuvidest, just tuvidest.»