Tõde ja õigus. III jag. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.
tõttu pisut nagu oma inimeseks ja väljas avanesid tal mitmeti teed, nii et kui ta oleks olnud pisutki vanem ja õnnetum, siis oleks ta pidanud paratamatult hakkama uskuma selle ja ka igasuguse teise palve imettegevasse jõusse. Sündis nimelt nõnda, et kui Indrek nägi oma palvet „Rahva Sõbras”, siis ta tundis korraga end selle mõjuva lehe kaastöölisena, nagu ta oli kaastööliseks olnud õpilaste lehelgi Mauruse juures, kust ta lendas siis tänavale. Siin ta lendas vastupidises suunas – tänavalt toimetusse, muidugi mitte autorina, kes kirjutanud selle palve, vaid kes loonud midagi muud, mis nii käremeelne ja põrutav, et ei pääsenud lehte, tõi ainult kirjakastis J. P. all märkuse, et autorit palutakse toimetusse sisse astuda. Seda ei lasknud Indrek omale kahte korda öelda. Juba järgmisel päeval oli ta kohal – mööda kitsast treppi kolmandal korral. Teda võttis toimetuses vastu aasta kolmekümnene noormees, kel kollakad vuntsid ja lokkis, õigem salkus juuksed, mis tikkusid alatasa silmile, nii et neid pidi aina üle pea tagasi pilduma. Ja seda tegi noormees suure ägedusega, nagu oleks ta mõni muusikakunstnik, kes mässab vaimustushoos. Nägu kõhn, nurgeline, silmad sinised, sügaval pealuus, kuid teravad, puurivad. Õlad kitsad, ripakil, rind peaaegu aukus. Kogu keha hoidus ettepoole kõverasse, nagu oleks kõht liig tühi või nagu teeks ta sirgeks ajades haiget.
„Teie oletegi „Orava” autor?” küsis toimetaja, kes ta jutule võttis.
„Mina,” vastas Indrek ja ei võinud kuidagi lisandamata jätta, et tema on ka kirjutanud selle palve, mille „Rahva Sõber” avaldas mõne päeva eest. Toimetaja tegi kahtlase ja uskumatu näo, aga kui Indrek oli mõne sõna seletuseks öelnud, raputas toimetaja oma lokke, tammus muheleval näol jalalt jalale ja ütles:
„Ilus! Väga ilus! Mõistan! Siis on tal ju siht sees. Aga „Oravat” ei saa me avaldada, tsensor ei luba.”
Neis sõnus oli Indrekule kaks üllatust ja arusaamatust korraga, esiteks, tema palvel siht sees ja, teiseks, tsensor ei luba „Oravat” avaldada.
„Kuis nii?” küsis ta imestunult ja kõdistatult.
„No vaadake,” seletas toimetaja ja viskas juuksesalgu silme eest ära, „teie orav närib ikka oma puuri pulgad läbi, ühesõnaga murrab tee vabadusse. See ei meeldi tsensorile. Ta ütleb: on selge, et orav pole siin keegi muu kui vene rahvas. Mõistate? Poliitiline siht. Karjapoiss, see on tsaar, sandarmid ja balti mõisnikud; puur, see on riiklik kord Venemaal, kogu suur Venemaa ise oma õigeusu, kullatud kirikute ja absolutismiga; tali, see on politiline surve, tsarism ning kevad tähendab revolutsiooni, kus rahvas murrab oma ahelad ja vangirauad. Peatoimetaja käis, katsus küll seletada, et, tule jumal appi, mis tsaar ja sandarmid või balti mõisnikud on karjapoiss või mis vene rahvas on väike orav, aga ei aidanud. Tsensor ütleb, et, muidugi, karjapoiss poleks miski tsaar ega mõisnikust sandarm, kui ta ei pistaks oravat puuri, ja orav poleks iseenesest miski vene rahvas, kui ta ei näriks puuripulki läbi, liiatigi just kevadel, ega jookseks vabadusse. Laske orav jääda ilusasti puuri, ütleb ta, või kui tahate, las ta siis närib talvel pakasega puuripulgad läbi, jookseb isegi välja, aga tuleb sealt sooja puuri tagasi. Jah, tehke nõnda, et orav tuleb ise puuri tagasi, siis luban läbi, ühesõnaga rasrešaju, muidu ei saa. Ja miks ei või orav ise tulla puuri tagasi? küsib ta peatoimetajalt. See vastab, et nõnda poleks loomulik, nõnda ei käiks orava hingeteadusega kokku, aga need sõnad ajavad tsensori hoopis marru. Mis?! hüüab ta. Orava hingeteadus? Teie arvates on oraval hing? Noh, nüüd näete isegi, et oravaga mõtlete vene rahvast, sest vene rahval on hing, mitte oraval. Ja nõnda tõmbaski punasega üle – sa javno kramoljnoje napravleenije. Nii et nüüd kuulute juba nende hulka, kes katsuvad sõnaga õõnistada riigi aluseid – osnoovõi gosudarstva.”
Viimastele sõnadele Indrek naeratas poolkohtlaselt, sest ta ei mõistnud hästi, olid nad öeldud naljaks või tõsiselt. Aga üks oli tal selge: tal oli üpris väga kahju, et tema „Orav” ei pääsenud „Rahva Sõpra” ja sellepärast avaldas ta arvamist, et ehk võiks ometi pisut teda muuta. Kas või, ütleme, lasta puurile panna raudpulgad, nii et orava hammas ei hakkaks neile enam peale.
„Nii et orav jääkski puuri?” küsis toimetaja oma juuksesalke raputades.
„Mitte just seda,” arvas Indrek, „aga karjapoiss las unustab puuriukse lahti. Seda ometi tsensor lubab.”
„Kui ta unustab talvel, siis ehk küll, aga kui kevadel, siis vist mitte,” arvas toimetaja ja lisas juurde: „Kuid siis ei jää ju enam mingit sihti. Mitte mingit! Mis mõte on siis veel teie oraval? Mis mõte on üldse oraval, kui ta on pistetud puuri ja ei saa puurist enam muidu välja, kui keegi peab midagi unustama. Unustamine tähendab juhust, kuid juhusel pole põhimõttes ruumi. Juhustega ei tee „Rahva Sõber” tegemist, see on lihtsalt ajaviide, ajaraisk ja meil siin pole võimalik ajaraiskamisega aega raisata. Siin maksab ainult kindel radikaalne siht ja põhimõte. Pealegi pole see kuigi loomulik, et karjapoiss unustab. Sest milleks peab karjapoiss korraga unustama, kui sandarmid ja balti mõisnikud ei unusta. Orav pääseb puurist sihi ja põhimõttega või ta ei pääse üldse, sest põhimõtted ja sihid valitsevad maailma ”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.