Elu ja armastus. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.
ma sulle ütlen: tee mis tahes või mine, kuhu saad, aga ära hakka teiste lapsi kasima. Nüüd ei taha ükski korralik inimene iseomagi lapsi kasida, veel vähem võõraid.»
«Kuule, sina, tüdruk, ära aja teise aru segi,» ütles ema nüüd. «Ära tee teda sama hulluks, nagu sa ise oled. Ja sina, Irma, ära kuula, mis Lonni räägib. Teiste laste hoidmine on väga hea ja kasulik asi, sest seal võid sa midagi õppida, mis sul endal elus tarvis läheb, kui tulevad omal lapsed…»
«Ema, sa oled tõepoolest ohoh!» hüüdis Lonni. «Irma alles üheksateistkümnene, aga juba sina tahad, et ta hakkaks lapsi valmis vorpima. Anna talle ometi pisutki aega elada!»
Nõnda sattusid tädi ja tema tütar Lonni vaidlusse, kui nad tahtsid Irmale nõu anda, millist kohta ta peaks otsima, kui ta tahab hakata õppima raamatupidamist. Irmal oli raske otsustada, kummal oli õigus, kas tädil või täditütrel, aga niipalju taipas ta ometi, et tädi on vanameelne, kuna täditütar radikaalselt moodne. Tädi oli nagu üleliiga vanameelne, täditütar üleliiga moodne, nii et Irma ei julenud õieti kummagi arvamusi omistada.
«Ennem pakutan sakste koeri tänaval kui nende lapsi!» hüüdis Lonni ägeduses. «Sest ka saksad ise pakutavad oma koeri, mitte aga lapsi.»
«Aga mina ütlen sulle, Irma, et ennem mine kas või mõne tüdruku last hoidma, kui kõige peenema trahteri riistu küürima, olgu seest- või väljastpoolt!» hüüdis tädi omalt poolt. «Sest lapsed on jumala loomad, aga trahterid ja restoranid on kuradi kullakoopad.»
«Parem kuradi kullakoopas laulda kui jumala loomade pirisemist kuulata,» sähvas Lonni.
«Muidugi,» vastas ema, «sina lähed ikka ennem kõrtsi kui kirikusse laulma. Aga ära sellepärast teisi hakka kaasa meelitama.»
«Ma ei meelita, ma annan ainult head nõu,» seletas Lonni. «Mina annan talle seda nõu, mis tal tänapäev vaja, aga sina, ema, tuled sellega, mis oli viiskümmend aastat tagasi. Aga siis polnud veel meie kompvekivabrikut olemaski. Siis polnud midagi veel, kui polnud meie vabrikut.»
«Hea nüüd küll, hea nüüd küll,» kordas ema järelandlikult. «Siis polnud muidugi ei sinu kompvekivabrikut ega kinot, kuhu sa oma raha kannad…»
«Mina ei raiska kunagi iseoma raha kino peale, selleks on maailmas poisid olemas,» pistis Lonni vahele.
«Poisid või mitte poisid, see on ükskõik, aga nüüd on nii hirmus palju kõiksugu kohti, kus te seegate, et viisakaid ja korralikke inimesi pole enam olemaski. Aga mina tahaks, et Irmast saaks viisakas ja korralik tüdruk.»
«Tähendab, ema, mina sinu arvates ei ole viisakas ja korralik?» küsis Lonni.
«Igatahes ei teeks halba, kui oleksid palju viisakam ja korralikum,» vastas ema.
«Soo,» ütles Lonni, «juba hakkad jällegi! Hakkad Irma juuresolekul! Tähendab, tuled jällegi oma kinode, kohvikute, trahterite ja tantsudega! Jälle oma kreemide, värvide, puudrite, lõhnaõlidega! Nagu oleks mina need asjad välja mõelnd!»
«Ei, sina ainult tarvitad neid ja raiskad oma kallist raha,» vastas ema, «nii et ei saa siis enam õiget särki ega õiget kleitigi selga, lekutad oma törkadega, kintsud välguvad taga.»
«Issand! Oled sina küll, ema, naljakas!» hüüdis Lonni. «See on ju mood! Sinna ei või ükski parata!»
«Muidugi,» oli ema nõus, «törkade ja välkuvate kintsude mood! Ja kui tuleb niisuke mood, et hoopis alasti, siis tõmbad needki udemed ümbert, mis sul veel minu abiga olemas.»
«Ei, ema, niisukest moodi ei tule, et hoopis ihualasti,» seletas Lonni, «sest neid inimesi on vähe, kes oleksid üleni nii ilusad, et neid tahaks keegi näha või et nad ise tahaks end teistele näidata. Minagi ei tahaks seda, kuigi olen oma meelest päris ilus tüdruk.»
«Kuuled sa, Irma, kuidas linnalapsed oma emadega räägivad,» ütles tädi. «Kas maal ka juba nii kaugel ollakse?»
«Ei tea just, kui kaugel,» vastas Irma, «aga eks tule sealgi ütlemist.»
«Ahah! Said sa, ema?» parastas Lonni. «Näed, maal niisama! Needsamad törkad, nii et aina välgub.»
«Aga, armsad lapsed, kui see kõik nõnda on, mis siis selle Irma kohaga nii väga pead murda,» ütles ema pilkavalt. «Siis pole muud, kui otsigu kohta üksiku juurde ja teatagu, et on kõigega nõus.»
«Olekski ka kõige õigem,» ütles Lonni veendunult. «Ma tahtsin seda talle juba ammugi soovitada, aga ei julenud, sest kartsin suud paotada. Kuulutagu lihtsalt: noor, haritud maaneiu otsib kohta üksiku juurde perenaiseks, et edasi õppida. Muud midagi! Ja kohti oleks kamaluga tõsta. Või kui see ei aita, siis juurde lisada veel «nägus» ja «kõigega nõus», nii et – kõigega nõus nägus otsib, et edasi õppida. Tähendab, maaharidus on käes, nüüd tuleb linnaharidus.»
«Aga mina ütlen sulle, Irma, et kui sina peaks midagi niisukest tegema, siis ära tõsta enam oma jalga üle minu ukseläve, pea seda meeles,» rääkis tädi ähvardavalt.
«Tädi, ega ma ei tee ju,» ütles Irma allaheitvalt ja nagu paluvalt. «Lonnigi heidab ju ainult nalja.»
«Ei, Irma, mina arvan seda tõsiselt,» vastas Lonni. «Mina sinu asemel lihtsalt kasutaks oma noorust ja seda, et on alles maatüdruku lõhn küljes, nagu ma juba sulle ütlesin.»
Nüüd läks tädi ja Lonni vahel uus pragin lahti: tädi ei võinud kannatada, et Lonni rääkis Irmale, kes hiljuti maalt tulnud, niisuguseid asju. Pealegi, Lonni oli ju oma noorust kasutanud, aga kuhu ta oli saanud? Ei kuhugi! Ainult kompvekivabrikusse, kust kandis riietega magusaid lõhnu koju. Aga läks ta ise sellest magusamaks? Tänini veel mitte, sest ükski mees polnud tema külge kauemaks rippuma jäänud. Ometi oli tädi arvates peaasi see, et oleks oma mees. Kuigi mitte just laulatatud, siis vähemalt muidu nõnda, et sa tunneksid, et see on sinu mees. Alguses tädi oli unistanud ainult laulatatud mehest oma tütrele, aga varsti oli ta otsusele jõudnud, et laulatus on tõepoolest arust ja ajast läinud komme, nagu Lonni seda kinnitas. Sest laulatatud mehed jätavad sagedasti palju rutem oma naised maha kui mõni mittelaulatatud. Aga milleks siis see laulatus, kui temaga pole jumala armu ega igavest armastust? Ja lapsi, neid ei tule tänapäev ei laulatusega ega ilma laulatusetagi kuigi palju.
Tädi aina ohkas ja palus surma, kui ta mõtles, mil määral ka kõige kindlamad asjad on muutunud ebakindlaks. Surma ta paluski sellepärast, et see tundus veel endiselt kindlana. Aga mõnikord läbis tema vana keha otse õudne hirmuvärin, sest talle viirastus ei tea miks, et isegi surm pole enam kindel, et temagi võib sind petta: lubab tulla ja ei tule ometi. Ei tule inimeste tarkuse pärast, nagu jäävad tulemata paljud sünnidki. Jumal tahaks anda lapse, aga inimene ei lase, nagu oleks tema vägevam kui jumal. Samuti lõpuks ehk ka surmaga: jumal saadab ta sulle kätte, aga inimene tõmbab ta sul näuhti! eest ära. Ja sina muudkui aga oota ja küüri teiste inimeste roppmusta pesu ning kuula iseoma lapse jõledaid jutte.
III
Alguses oli Irmal pisut nagu piinlik kuulata tädi ja Lonni vaidlusi, kuid varsti harjus ta sellega ja siis leidis ta, et temale tõid need mõttevahetused ainult kasu: ta õppis linnaelu tundma, ilma et iseendal oleks vaja igast elurentslist läbi käia. Nõnda ta siis kuulas suure hoolega ja pani kõik tarviliku kõrva taha varuks. Seega kasvas tema linnatarkus päev-päevalt ja ta tundis pikkamisi, et ta saaks nagu kindla pinna jalge alla. Ainult kui saaks kusagilt ka kindla koha otsast kinni! Siis oleks kõik korras ja ta võiks emale maale rahustava kirja läkitada, mida see juba ammugi pikisilmi ootab.
Aga lõpuks ometi õnnestus sellegagi, õnnestus võib-olla just sellepärast, et Irma oli juba targem ja julgem, tema enda arvates palju targem ja julgem kui alguses maalt tulles. Vähemalt pani Irma ise kohaleidmise oma suurenenud tarkuse ja julguse arvele. Tädilgi oli üpris hea meel, et Irma millegagi hakkama saanud, ja Lonni nõudis kohe uue koha liiku – kohvikusse või kinosse viimist. Ja ei aidanud midagi, et tädi nõu andis enne mitte liigutama hakata, kui Irma juba mõni päev teenistuses olnud, nii et ta teab, kas koht ka kindel. Lonni käis kui uni seni peale, kuni Irma talle kinopileti «külge pani». Kino valis Irma sellepärast, et ta arvas, see tuleb odavam kui kohvik. Ka Lonnile