Välja juuritud. Naomi NovikЧитать онлайн книгу.
toa, kuni mina üritasin end liiga hilja püsti ajada ja tagasi tõmbuda, ent mul polnud kuhugi minna. Hetkega kargas ta mulle kallale ja surus mu lapiti vastu patju.
„Niisiis,” lausus ta siidiselt, käsi surutud vastu mu rangluud. Ta hoidis mind kerge vaevaga voodis pikali. Tundus, nagu peksleks süda mu rinnakorvi ja selja vahel edasi-tagasi ning iga südamelöök raputaks mind. Lohe võttis raamatu enda kätte (vähemalt ei olnud ma piisavalt rumal, et üritada sellest ikka veel kinni hoida) ja heitis kergelt eemale, nii et see maandus väikesel laual. „Agnieszka, kas polnud? Agnieszka Dvernikist.”
Paistis, nagu ootaks ta vastust. „Jah,” sosistasin ma.
„Agnieszka,” sosistas ta mulle lähemale kummardudes, ning mulle tundus, et ta kavatseb mind suudelda. Olin hirmul ning ometi pooleldi soovisin, et ta seda teeks, et asjaga ühele poole saada ja et ma ei peaks enam nii väga kartma, aga ta ei teinudki seda. Kummardunud nii lähedale, et ma nägin tema silmades omaenese silmade peegeldust, lausus ta: „Ütle mulle, armas Agnieszka, kust sa tegelikult pärit oled? Kas Pistrik saatis sind? Või äkki koguni kuningas ise?”
Lõpetasin hirmunult tema suu jõllitamise ja tõstsin pilgu tema silmadesse. „Ma… Mis asja?” küsisin.
„Ma uurin selle välja,” lubas ta. „Ükskõik kui tugev su isanda nõidus ka poleks, kindlasti leidub selles auke. Sinu… perekond…” ta irvitas seda sõna lausudes, „võib küll arvata, et nad mäletavad sind, aga neil ei ole ühtki lapsega seotud eset. Kindapaari või kulunud mütsikest, katkisi lelusid – neid esemeid ma su majast ei leia, ega ju?”„Kõik mu lelud olid katki,” vastasin ma abitult, ehkki sain ainult osaliselt aru, mida ta rääkis. „Need on… Jah? Kõik mu riided olid alati kulunud, kõik need on meie kaltsukotis…”
Ta tõukas mu jõuliselt vastu voodit ja kummardus veelgi lähemale. „Ära valeta mulle!” sisistas ta. „Ma rebin sul tõe kurgust välja…”
Lohe vajutas sõrmed mu kaelale ning tema üks jalg oli voodil minu jalgade vahel. Tohutu hirmusööstuga surusin käed tema rinnale, tõukasin kogu oma keha vastu voodit ja kergitasin meid mõlemat sealt üles. Kukkusime üheskoos vihaselt põrandale, nii et võlur jäi minu alla. Kargasin kärmelt üles nagu jänes, roomasin tema pealt maha ja tormasin ukse poole. Põgenesin trepi suunas. Ma ei tea, kuhu ma enda arvates läksin, ma ei oleks välisuksest välja saanud ja kuhugi mujale polnud minna. Kuid ma jooksin sellegipoolest: tormasin kahe trepimademe võrra allapoole, ning kuuldes selja taga tema lähenevaid samme, sööstsin hämarasse laborisse sisisevate aurude ja suitsu keskele. Meeleheites roomasin laudade alt läbi kõrge kapi taga asuvasse pimedasse nurka ning tõmbasin jalad enda ligi.
Olin küll ukse enda järel kinni tõmmanud, ent võlur paistis ikkagi täpselt teadvat, kuhu olin tulnud. Ta avas ukse ja vaatas ruumi sisse ning ma silmasin teda üle lauaserva, nägin kahe klaaspeekri vahelt tema kalki ja vihast silma ning näol peegelduvaid rohelisi leeke. Ta astus kindlalt ja kiirustamata ümber laua, ning kui ta ümber lauaotsa keeras, tormasin ma vastassuunas, üritades jõuda ukseni. Mul oli ähmane mõte ta luku taha panna. Ent ma põrkasin vastu seina ääres seisvat kitsast riiulit. Üks kinnikorgitud purk torkas mulle selga, veeres riiulilt alla ja kukkus mu jalge ette kildudeks.
Hall suits voogas minu ümber ning tõusis mulle ninna ja suhu, lämmatas mind ja sundis paigale. See kipitas mu silmades, aga ma ei suutnud pilgutada ega silmade hõõrumiseks kätt tõsta, sest käed ei kuulanud sõna. Köhatused jäid mulle kurku kinni ja lakkasid; kogu mu keha tardus aeglaselt paigale, sellal kui ma ikka veel põrandal kössitasin. Ometi ei tundnud ma enam hirmu, ning hetke pärast isegi mitte ebamugavust. Olin kuidagi lõpmata raske ja samal ajal kaaluta, kusagil kaugel ära. Kuulsin väga tuhmide ja kaugetena Lohe samme, kui ta tuli ja jäi minu kohale seisma, ning ma ei hoolinud, mida ta teha kavatses.
Ta seisis seal ja vaatas kalgi kärsitusega alla minu poole. Ma ei üritanud ära arvata, mida ta teha kavatseb, ma ei suutnud ei mõelda ega kujutleda. Maailm oli väga hall ja vaikne.
„Ei,” sõnas ta hetke pärast, „ei, sa ei saa nuhk olla.”
Ta pööras ringi ja jättis mu mõneks ajaks sinna – ma ei oska öelda, kui kauaks. See võis olla tund või nädal või aasta, ehkki hiljem sain ma teada, et see oli olnud kõigest pool päeva. Siis tuli ta lõpuks tagasi, suul muutumatu halvakspanu. Ta tõstis üles väikese hatuse eseme, mis oli kunagi olnud villast kootud ja õlgedega täidetud mängupõrsas, enne kui olin seitse esimest eluaastat seda endaga mööda metsi tirinud. „Niisiis,” lausus ta, „ei ole sa nuhk. Ainult teravmeelitseja.”
Seejärel asetas ta käe mu pea peale ja ütles: „Tezavon tahozh, tezavon tahozh kivi, kanzon lihush.” Ta mitte niivõrd ei lausunud, kuivõrd laulis need sõnad, peaaegu nagu laulaks mõnd laulu, ning tema lausumise ajal tulid värv ja aeg ja hingus tagasi maailma. Mu pea pääses vabaks ja ma vingerdasin end tema käe alt välja. Kivi kadus aegamisi mu ihust. Mu käed vabanesid ja püüdsid vehkides millestki kinni haarata, sellal kui mu endiselt kivistunud jalad hoidsid mind kindlalt paigal. Lohe haaras mul randmeist, nii et kui ma viimaks üleni vabaks pääsesin, hoidis tema käsi mind kinni ja mul polnud võimalustki põgeneda.
Aga ma ei üritanudki minema joosta. Mu äkitselt vabanenud mõtted kappasid tosinas eri suunas, just nagu üritaksid kaotatud aega tasa teha. Ometi näis mulle, et Lohe oleks võinud hoida mind lihtsalt kivistununa, kui oleks tahtnud minuga midagi kohutavat ette võtta, ning vähemalt ei pidanud ta mind enam mingisuguseks nuhiks. Ma ei mõistnud, mispärast ta kahtlustas, et tahan tema järel nuhkida, veel enam aga ei saanud ma aru tema kahtlustest kuninga kohta. Kas ta polnud siis mitte kuninga võlur?
„Ja nüüd jutustad sa mulle, mida sa tegid,” teatas ta. Tema silmad olid ikka veel kahtlust täis, kalgid ja hiilgavad.
„Tahtsin lihtsalt raamatut lugeda,” vastasin. „Ma ei… ma ei arvanud, et selles on midagi halba…”
„Ja juhtumisi valisid sa oma väikeseks lektüüriks riiulist „Luthe kutsumise”,” ütles ta lõikava sarkasmiga. „Ja täiesti puhtjuhuslikult…” Siis aga tundus, et mu ärev ja mõistmatu pilk veenis teda, ta jäi vait ja silmitses mind varjamatu ärritusega. „Missugune katastroofi külvamise anne sul küll on!”
Siis vaatas ta pahaselt maha ja ma langetasin tema eeskujul pilgu meie jalge ümber lebavatele klaasikildudele. Ta hingas sisinal hammaste vahelt välja ja käskis järsult: „Korista see ära ja tule siis raamatukokku. Ja ära midagi rohkem puutu.”
Ta marssis minema ning mina suundusin kööki lappi ja ämbrit otsima, et klaasikilde koristada. Pesin ühtlasi põranda puhtaks, ehkki mahavoolanud vedelikust polnud mingit märki, just nagu oleks nõiavägi ära põlenud nagu alkohol pudingu pinnalt. Katkestasin ikka ja jälle töö, tõstsin käe kivipõrandalt üles ning vaatasin seda ühelt ja teiselt poolt, veendumaks, et kivi ei hiili uuesti mu sõrmeotstesse. Paratamatult mõistatasin ma, mispärast seisis võluril riiulis niisugune purk ning kas ta oli seda kunagi kellegi teise peal kasutanud – kellegi peal, kes oli kusagil kujuks muutunud ja seisnud kivistunud pilgul, sellal kui aeg keerles temast mööda. Võdistasin õlgu.
Püüdsin ruumis ülima hoolega mitte midagi muud puutuda.
Kui viimaks vöö kinni sidusin ja raamatukokku läksin, seisis raamat, mille olin võtnud, riiulil taas oma kohal. Lohe sammus ringi ning tema oma raamat väikesel laual oli kõrvale lükatud ja hüljatud. Kui sisse astusin, põrnitses ta mind jälle altkulmu. Vaatasin alla: mu seelikul olid põrandapühkimisest märjad viirud ning üldse oli see mulle liiga lühike, nii et ulatus vaevu üle põlve. Mu särgivarrukad nägid veelgi hullemad välja: olin tol hommikul hommikueinet valmistades ajanud varrukaäärtele veidi muna ja määrinud ka natuke küünarnukki, kui kiirustasin röstleiba tulelt võtma, enne kui see ära kõrbeb.
„Me alustame siis sellest,” sõnas Lohe. „Ma ei pea end solvatuna tundma iga kord, kui sind vaatan.”
Hoidsin suu kinni ega vabandanud: kui oleksin hakanud vabandama oma korratu väljanägemise pärast, oleksin vabandanud kogu oma elu pärast. Nonde mõne tornis veedetud päeva põhjal võisin öelda, et võlur armastas ilusaid asju. Isegi tema raamatuleegionides