Varjude allee. Artur I. ErichЧитать онлайн книгу.
Räni Helve tütart esimesest abielust,” ütles nüüd Lehti otsekui mehe kaitseks.
„See on hoopis teine asi, Kristin oli juba olemas, kui nad abiellusid, nii et Räni võttis Helve koos tütrega. Seevastu teine Peeter tuli ilmsiks alles abielu ajal, nii-öelda toredaks üllatuseks.” Viimast sõnapaari kasutades muutus Meeri toon pilkavaks.
Lehti näkitses küpsist, kuid ei tundnud selle maitset. Mõte tiirles kui parm äsjakuuldu ümber.
Meeri jätkas: „Niisiis otsustas Helve, et muud vist ei aita, kui tuleb Tallinnast ära kolida…”
„Kellel?”
„Helvel kogu perekonnaga, loomulikult. Helve ütles mulle, et seni, kuni see naine Räni käeulatuses on, ei suuda mees end temast lahti rebida…”
Miks ta ometi minust kolmandas isikus räägib! mõtles Lehti. Kas selleks, et mind madaldada või solvata? Ja ta vaatas trotslikult Meerile otsa.
Ent Meeri vaatas teda endiselt leebel pilgul, kui ütles: „Nüüd jõuangi oma jutuga selleni, mida ma õieti tahtsin sult paluda…”
„Ja nimelt?” Lehtile endalegi tundus ta hääl võõra ja õõnsana.
„Nad otsustasid Pärnusse kolida. Mina soovitasin ka, et kui ta oma abielu ikkagi päästa tahab, siis koligu, mida rutem, seda parem. Aga korterivahetus, nagu sa tead, võtab kindlasti tohutu palju aega. Ja me arvasime, et nad võiksid esialgu elada vanavanemate majas, muidugi kui teistel sugulastel midagi selle vastu ei ole. Seda tahtsingi sinult küsida. Enega juba rääkisin, temal pole selle vastu midagi. Ja Luule on kindlasti poolt. Mis sa siis arvad?”
Lehti tundis kerget pööritust. Kõik tundus korraga vääriti olevat. Momendil häiris teda Meeri jutus ehk kõige enam see, et Meeri mainis Luule nõusolekut nii enesestmõistetaval toonil, sest Luule oli tema meelest headuse etalon, tema aga paheline võrgutaja, kellest sai kõnelda vaid kolmandas isikuvormis. Peamist uudist aga, mida ta tädi suu läbi äsja kuulis, ei võtnud ta täie tõsidusega. See pole ju võimalik, et Räni tahab koos Helvega Pärnusse kolida! Räni armastab ju teda, Lehtit ja tahab ülejäänud elu ainult temaga koos olla! Seda tahtnuks Lehti nüüd Meerile julgelt hüüda, ei, otse karjuda! Oleks Meeri näinud Räni armunud nägu, kui mees talle hotellis ütles, et ei suuda enam temata vastu pidada ja nad peavad kogu ülejäänud eluks kokku jääma, siis olnuks Meeril ehk häbi oma tütrele nende ühist Pärnu maja sahkerdada.
Meeri ent jätkas piinlikkust tundmata: „Olen nii palju sellele mõelnud ja leian, et vaene Helve jääb ikkagi kaotajaks pooleks. See naisterahvas aga on ehk hiljem veel mu tütrele tänulik, et sellisest Casanovast lahti sai, sest ega Räni end kunagi muuda!”
Lehtile oli alandav, et oma tädi teda lihtsalt „naisterahvaks” nimetas, ehkki ta hääles polnud põlastust. Aga kas Meeri ongi õige inimene esimest kivi viskama, mõtles ta sarkastiliselt.
Meeri nagu püüdnuks jällegi Lehti mõtte kinni ja lausus otsekui vabandades: „Mulgi on elus ja abielus keerulisi situatsioone ette tulnud. Kõik juhtus ju Georgi armukadeduse pärast. Ta ei uskunud mind, et mul tema vennaga kuramaaži ei olnud ja selle tagajärjel just tõukas mu Pauli kätte vahele. Jumal tänatud, et me hiljem, jah, palju aastaid hiljem, taas teineteise juurde tee leidsime.”
„Sul oli ju see Poola krahv ka veel!” ütles Lehti vihuti.
„Jah, pärast Pauli surma leidsin temas lohutaja.” Meeri ohkas: „Ei tea, kus küll tema, vaesekese, põrm võiks puhata… olgu muld talle kerge. Eks minu ja mu õdede elus ole kõike ette tulnud. Kunagi olevat üks selgeltnägija meie mammale öelnud, et tema tütred ei piirdu ühe abieluga, et kõigi eluteel näeb ta erinevaid mehi.”„Minuemaloliainultüksjaõnnelikabielu,”tähendasLehti.
„Jah, temal küll, kahjuks katkestati see ideaalne abielu väevõimuga. Aga mida ma tahtsin veel meenutada? Ah jaa, mamma ütles kord, et meie suguvõsas elab ikka veel edasi selle lõunamaalanna veri, kelle mu vana-vanaisa olevat kuskilt troopikasaarelt ära toonud ja temaga siin kõikide hukkamõistule vaatamata ka abiellunud. Muide, temalt olevat me ka oma ilu pärinud,” oli Meeri end rääkides üles kütnud, unustades sealjuures igasuguse tagasihoidlikkuse.„Tumedad juuksed lõppesid kahjuks sinu põlvkonnaga,” nentis Lehti, keerutades sõrme ümber üht heledat juuksesalku.
„Aga tumedad silmad jäid, nii Helvel ja sinul kui su õdedelgi. Kuid pöördume olevikku tagasi. Praegu muretsen vaid oma tütre käekäigu pärast. Ma loodan, et sul pole selle vastu midagi, kui Helve ja Räni Pärnu majas elavad. See on muidugi esialgu, kuni nad korteri vahetada saavad.”
Kuigi Meeri jäi Lehtile küsivalt otsa vaatama, vaikis too. Mis tal oligi vastata, kuna oli ju kindel, et tegemist on mingi eksitusega või halvemal juhul Helve ja Meeri teadliku vassimisega. Praegu ei jäänud muud üle, kui see alandav visiit välja kannatada ja kui Meeri ära läheb, siis kiires korras Räniga kontakti võtta, et mehe enda suust kuulda, mida see kõik tähendama peaks.
Meeri tundis ebamugavust ja kuna Lehti midagi ei lausunud, küsis: „Kas ma võiksin ühe suitsu teha?”
„Ole lahke!”
Meeri otsis käekotist paki „Tallinna” sigarette, valis sealt ühe, hoidis seda veidi närviliselt sõrmede vahel, enne kui suhu pistis ja läitis siis välgumihklist põlema. Ta tõmbas paar sõõmu ning puhus siis suitsurõngaid paotatud huulte vahelt, rõngad hõljusid algul suitsetaja ümber ja peagi oli terve tuba nende poolt vallutatud.
Lehtile käisid nii suits kui ka külaline närvidele. Tal oli endaga tükk tegemist, et seda mitte välja näidata.
Meeri jätkas: „Olen mõelnud, et terve see Ränide suguvõsa on ainult muret toonud. Nagu ta Austraalia vend Kullo, kes nüüd manalamees on, ärgitas ju Ränit kahasse maja ehitama. Muidugi tema rahadega, aga Räni nimel. Nüüd jäi see kõik pooleli ja…”
„Selle eest võib ju ilusat raha saada,” pistis Lehti vahele.
„Võiks küll, ainult et Kullo tütar kirjutas pärast isa surma, et realiseerigu ruttu see pooleliolev ehitus ja saatku raha talle, mida tal praegu just tarvis läheb. Mina küll aru ei saa, kuidas see üldse võimalik on? Müüa saab ju ainult vene rublade eest ja mis see tütar selle rahaga teebki? Aga mis see minu asi on, küll Räni midagi välja mõtleb. Nojah, Kullo tütar on ju oma isa ainuke pärija. Ja kuna maja vormistati Räni nimele fiktiivselt, tahab tema käituda kui aumees ja kõik vennatütrele annetada,” rääkis Meeri ja lisas irooniliselt: „Mõne koha pealt tahab ikka aumeest ka mängida.”
Lehtil oli seda vastumeelne kuulda. Ta tahtnuks Räni kaitseks välja astuda, kuid ei leidnud sobivaid sõnu. Pealgi mõjus talle halvasti Meeri keerutamine. Miks ei räägi ta asjast otse. Või ootas tädi seda hoopis tema poolt. Nii alustaski ta: „Kas sa oled kindel, kas siis Räni…” kuid võttis samas siiski omaks Meeri alustatud kaudu kõneviisi: „Kas siis Räni armsam sellega lepib?”
„Mis tal üle jääb, tema ju nende abielu vahele tuli. Ja ma ütlesin sulle juba oma arvamuse, et see rumal neiuke võib veel õnne tänada, et ei seo end sellise, sellise…” Meeri otsis õiget väljendit ja, et mitte uuesti libastuda, ütles: „Sellise kergemeelse mehega!”
„Neiu?”
„Küllap ta ikka neiu on, ega ma täpselt ei tea, kuid arvan, sest abielunaine ei tahaks ei enda ega teise perekonda lõhkuda. Niipalju Helve ütles, et ta töötab Räniga koos, vist on medõde.”
Mida see nüüd tähendas? Lehti võttis laualt tassi, et kohvi rüübates saaks veidigi mõtteid koguda ja peaasi, oma hämmeldust mitte reeta, kuid tass klirises nii äraandlikult, et ta asetas selle kähku tagasi. Ta tahtnuks üksi jääda, et kõik põhjalikult läbi mõelda.
Kas Meeri siis tõepoolest ei tea? Ja tädile otsa vaadates veenis tolle heatahtlik pilk, et nii see tõepoolest ka oli.
„Räni iseloomuga mees ei oleks pidanud üldse peret looma,” jätkas Meeri, „kuid tema aina muretses lapsi… Ta oleks pidanud elama Idamaal, see sobinuks talle, saaks haaremit pidada ja…”
Meeri jutt läks õetütre kõrvust mööda. Lehti