Päike tules. Peeter UrmЧитать онлайн книгу.
lõhnu. Kõik on endine, kordas ta endale juba mitmendat korda. Siiani oli silm tabanud ainult värskenenud värvi ning tühiseid juurdeehitisi. See kõik tekitas tema hinges mingi seletatud rahulolu tunde.
Jõgi oli üleni jääs. Ta läks üle kaarsilla ja vaatas lumist tardunud jõesängi. Seal, kust ta tuli, jõgesid ei olnud. Aga ta oli teel neist paljudest üle sõitnud ja nende kõrval näis see siin tühise nirena.
Kõik on suhteline, oli ta koolis õppinud. Tegelikult oleks palju õigem öelda: kõik oleneb suhetest. Seal tuli kibekähku ümber õppida, et need suhted kuidagimoodi laabuksid. Selleks pidi nutti olema.
Ta vahetas kätt ja pööras põiki läbi pargi viivale jalgrajale. Paremale jäi restorani madal betoonmürakas. Ainult kaks korda oli ta seal istumas käinud. Teine kord Annaga. Ta mäletas seda õhtut täiesti selgesti, oli uneski mitu korda näinud. Nad istusid baaris ja käisid restorani-poolel tantsimas. Tollel õhtul nad imekombel ei tülitsenud ja Anna tundus olevat isegi õnnelik. Oli varakevad, nad vaatasid rõdult kalamehi ja ta hooples, et oli käinud mõne päeva eest ujumas, öösel jalutasid nad kaua mööda linna. Aga juba järgmisel päeval tülitsesid nad uuesti ja kolme nädala pärast tuli see neetud sünnipäev.
Oligi Kalda tänava algus. Uusi maju ei paistnud kusagilt. Ju need jäid tänava lõppu. Jälle puhus tuul otse näkku. Noormees keeras pea poolviltu ja lisas sammu.
Madalad puumajad kahel pool tänavat olid järsku kadunud. Varem lõppes siin ka tänav, suundudes kitsa lookleva kruusateena edasi prügimäe juurde. Aga prügimäge ei olnud enam. Ta nägi paremat kätt tuhmi ühtlast lumelagendikku, millelt tuul kandis näkku jääkirmetist. Vasemal seisid kobaras kõrged kivimajad, justkui külma kartes üksteise ligi liibunud. Noormehele tundus korraga, nagu oleks ta ees mingi hiigelkalmistu, mille gigantsed hauakivid ähvardavalt tähistaeva poole pürgivad,
„Rumalus,” pomises ta, „see on sellest, et ma kolmas öö magamata olen.” Uuesti otsis ta ümbriku taskust välja ja uuris seda. Kurat teab, kus see õige maja asub! Nad on nii segamini puntras. Paber rändas tasku tagasi. Noormees kahlas joonelt üle lumise konarliku jäätmaa betooni ja klaasi kängitsetud soojuse suunas.
Õige maja oli hoonekobara servas. Numbrid olid halvasti valgustatud ja tal oli tükk otsimist, enne kui kätte leidis. Äärmine parempoolne trepikoda… Peaasi et alt kinni poleks pandud. Ta vajutas käepideme alla ja tõmbas ust klaasi klirisedes enda poole. Ema oli kirjutanud, et kolmandal korrusel…
Sammud haarasid paarikaupa astmeid. Siis aeglustas ta sammu ning jäi lõpuks seisma. Hämaruses mustendas kunstnahaga ülelöödud uks. Väike kellanupp piidal. Noormees seisis ja lõõtsutas kergelt. Käsi ei tõusnud kuidagi. Ta kuulatas pinevalt, sees oli kõik vaikne. Muidugi magavad. Mingi imelik kõhe tunne sundis teda paigale. Kümneid kordi oli ta ette kujutanud, kuidas ta seda teeb – rahulikul mõõdetud sammul trepist üles läheb ja koputab… Tal on ränk elukool seljataga, ta on meheks saanud ja ei torma nagu mõni poisike. Kõik oli pisidetailideni ette nähtud, aga see ukseesine paus mitte. Ta pani koti jalamatile, otsis taskust järjekordse sigareti ja suitsetas rahutute närviliste mahvidega, pidades teravalt ust silmas.
Kustunud koni rändas trepivahemikku. Ta pööras randme koridoriaknast kumavasse öisesse helki. Kell oli neli.
Kaua ma siin kokutan, mõtles ta miskipärast vihastades. Ja vajutas pikalt kellanupule, siis veel kord. Seejärel kuulates. Ei mingit liikumist. Noormees pani taas sõrme kellanupule ja kuulas mõnuga katkematut tilinat. Ta võttis sõrme ära alles siis, kui pikad lohisevad sammud päris ukse taha jõudsid.
„Kes seal on?” kostis teiselt poolt ust ärritatud unine hääl.
„Tee lahti, küll siis näed,” nõudis noormees võimukalt.
„Ei tee, kui ei ütle, kes on.” Kõneleja hääl oli muutunud ebakindlaks. „Minge minema, ma kutsun miilitsa.”
Mehe hääl oli täiesti võõras ning hetkeks haaras tulijat uuesti kahtlus. Kas ma olengi üldse õige ukse taga? vilksatas mõte läbi pea.
„Kas Susid elavad siin?” küsis ta märksa leplikumalt.
„Ei… Sedan’d küll,” parandati kõhklevalt.
„Kes seal on?” küsis järsku energiline naisehääl.
Ta võpatas. Tuline sööst pigistas kõri ja vajus mööda selga lainena alla. See oli ema. Tema hääl. Ma olen kodus, kajas sajahäälselt ajudes. Ta toetus küünarnukiga vastu ust ja pühkis käeseljaga higist pärlendavat otsaesist.
„See olen mina, ema,” kuulis ta oma võõrast, sumbunud häält.
„Kullo…? Sina, Kullo…” Naise hääl muutus katkendlikuks. „Elmar, tee ometi uks lahti, see on minu poeg!”
Võti krigises lukuaugus. Noormees tundis korraga silmades imelikku kipitust. „Pagana pihta, see veel puudus,” pomises ta endamisi ning tõmbus veidi eemale. Ja kui läbi avatud ukse langes kollane elektripirnivalgus, seisis ta seal, hõredate punakate kulmudega nägu karvamütsi all õhetav ja ebalev, võimas vatijopes keha kühmu vajunud, käed lõdvalt rippu, kriimuline kott jalgade ees.
„Sina, Kullo?..” Väike täidlane naine, rullid pähe keeratud, silmitses teda teravalt ja imestunult.
„Mina…” Raske kämmal tõusis ja kägardas mütsi peast. Uksest tulvavas eredas valguses tundus munajas pöetud pea oma harali asetsevate roosatavate kõrvadega kohatult väike nende tugevate massiivsete õlgade vahel.
„Tule sisse, Kullo.” Ema näole valgus naeratus, „Sa oled ju kodus.”
Timukas avas silmad. Harjumatult laiast kõrvale lükatud kardinatega aknast tulvas tuppa punakas valgus. Seinad nagu kooldusid tagasi ja avardusid neile langevast helgist, iseenesest pisike tuba tundus seetõttu tavatult suur. Midagi olulist puudus selles hilises hommikus. Siis taipas ta, et polnud ikka veel kuulnud lõikavat äratust, mis viskaks sind unesegasena asemelt. Polnud ka vaguni rapsivat õõtsumist ning kirbet vingu ninas. Kõik oli kuidagi hoopis teisiti.
Ma olen kodus, ütles ta endale. Silmad libisesid mööda värsket apelsinikarva tapeeti ja kompasid heledat lakitud mööblit.
Ma olen kodus, kordas ta uuesti, kogu see neetud kupatus on seljataga. Noormees ajas ennast istuli ja ringutas mõnuga. Nii nad siis elavadki. Ema kirjutas, et sügisel kolisid sisse. Tähendab, pool aastat. Ta kuulatas. Paistis, et teda on üksi jäetud. Korteris valitses täielik vaikus. Timukas lükkas vatiteki kõrvale ning tõusis püsti. Pea oli raske ja meelekohtades tuikas. See on nendest jampslikest unenägudest, ütles ta endale. Seal on mu närvid tuksi pandud, näen pidevalt unes igasugust totrust. Pean ennast korralikult välja puhkama. Ja paar lõõgastavat mürtsu. Viin võtab traadid pehmeks ja paneb paika. Alles siis, kui olen külm nagu koeranina, võin selle asja ette võtta.
Toolile kušeti kõrvale oli pandud puhas aluspesu. Ah jaa, ta käis ju öösel duši all. Timukas tõmbas pesu selga ja läks akna juurde. Otse all, maja ees, paistis lage lumine plats prügikonteineritega. Maja otsa juurest möödus kitsas liivatatud tee, kus liikus rohkesti inimesi. Kaugemalt paistsid teiste samasuguste viiekorruseliste majade seinad.
Selline sa nüüd siis oled, vana prügiluht. Kindlasti ei ole ka lasketiiru enam. Ta pööras aknale selja ning otsis pilguga pükse ja pulloveri. Neid ei olnud. Ema töö, oli ta kindel. Timukas läks kušeti vastas seisva heleda polüestriga kaetud seinakapi juurde ning tuhnis riiulitel. Puha voodipesu ja naiste pudi-padi. Timukas vandus endamisi. Midagi vähegi kõlblikku ei hakanud pihku. Lõpuks õnnestus tal alumisest sahtlist leida mingid vanad dressid, ilmselt tema enda omad, sest kasuisa jaoks olnuks need liiga pikad.
Tõmmanud need jalga, asus Timukas tutvuma ülejäänud korteriga. Tube oli ainult kaks, teine märksa suurem ning mööblit täis kuhjatud. Ta tõmbas baarikapi ukse lootusrikkalt lahti. Klaase ja pitse oli küll mitmesuguseid, aga pudeleid ainult üks, ilmselt kaua seisnud viinapudel, mille põhja peal paari sõrmkübara jagu lahtunud viina. Nirult elavad! Timukas ohkas ja tilgutas pudelipõhja endale kurku. Varem seisis vanamehel ikka kapis üht-teist varuks. On vist ise rohkem sellest kraamist lugu pidama hakanud? Või tegi kapi alles täna hommikul