Taevatagune suurem ilm. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
vahetas seltskond pilke ja too enne vaenulikkust ilmutanud õppejõud leidis end seegi kord tõrjutuna.
Ruum hajus, ka enamik inimesi hajus ning Feree jäi ühega neidudest kahekesi kollakasse auditooriumisse, kus nad seisid vastamisi paarimeetrise ümmarguse laua ääres.
„Niisiis – alustame analüüsiga. Situatsioon 12b, 40 sekundit Turenife missiooni algusest.” Laual kohale tekkis kolmemõõtmeline situatsioonimudel ja seintele mitmesugused graafikud ning tabelid. „Vastased sektorites 5, 14, ja 18. Sa valisid järsu kontra-immelmanni tasandil 6. Põhjenda.”
Ta vajutas mingile kohale laual enne, kui teine suu avada jõudis, ning nende kujutised kahestusid. Nende kõrvale oli tekkinud teine auditoorium ja seal hakkas Annade kobamisi ja sõnu otsides astronavigatsioonist rääkima, enda ees laua puutetundlikku pinda klaviatuurina kasutades arvutil samal ajal asja illustreerida lastes.
„Niisiis… kuhu me jäimegi…” Feree surus maha muige, ohkas, sulges silmad, libistas pihudega üle näo ja laskus laiale diivanile, mis lubas nüüd sellest hämaramast uuest ruumipoolest kui teatriloožist auditooriumi jälgida.
„Sa…” alustas neiu. „Sa oled kuidagi otsepöörduskontrolli maha saanud? Sa suudad petta kohtunikulülitusi?”
„Jah,” noogutas professor kuivalt.
„Kas sa… kas sul… On see ikka kindel?”
„Enam-vähem. Piisavalt, et sul ei tasu muretseda.”
Neiu silmitses professorit arvustavalt, vaatas siis ennast ja puudutas kiiresti massiivsena paistvat võru pea ümber. Tal oli meela kassi ilme ja paistis, et kuigi ta mõtlemisega üldiselt toime tuleb, on ta leppinud sellega, et kõik ikka ainult ta tisse ja jalgu vahivad.
„See on virtuaal, kuid maksimaalse tunnetustasemega. Ma olen ikka eksamiisolatsioonis?”
Feree mühatas teise ilmet jälgides. „Põhimõtteliselt jah. Vaata selja taha – see ju ongi simulaator. Uks FC3-hävitajast otse Daug-klassi ristleja komandosimulaatorisse on mu isiklik programmitäiendus. Üks lihtsamaid nendest. Eksamiisolatsioon on mitmeks asjaks siiski hea, eks ole?”
„Sa oled end ikka kuradi hästi sisse seadnud, professor Karthau Feree.”
„Ma olen ka piisavalt kaua sellega tegelenud. Tule nüüd siiapoole. Ja palun kas sa loobuksid oma riietusest?”
Neiu hammustas korraks huult, vaatas kõrvalruumi – või täpsemalt muidugi ekraanile –, kus „ta” näiliselt ikka veel kobamisi õppejõu küsimustele vastas, ja turtsatas.
„Igal juhul on see üks meeldivamaid viise eksamit anda,” lausus ta siis ja tõmbas kombinesooni luku lahti. **„Mapeansinugarääkima.”
Tolles mitteeksisteerivas auditooriumis, kus enne oli eksam toimunud, seisis too noorem, vaenulikkust ilmutanud õppejõud ja vaatas uurivalt professori poole. „Ja mitte sinu simulatsiooniga.”
„Sa ei saa minuga rääkida. Saan sulle lubada vaid maksimaalse reaalsuskanali. Tule siis Daug S5-e.”
„Ma olen ukse taga. Lase mind sisse.”
Auditoorium kadus, kui Karthau Feree iseendale lõusta tegi ja käskis uksel avaneda. Teine mees vaatas ringi, vidutas silmi ja astus siis pealtnäha sundimatult lähemale. Ta muigas kuidagi veidralt ja veeretas siis üle tühja ebamäärase marmorimustriga laua ühe sentimeetrise kuulikese.
„Pane see mängima.”
Feree surus kuuli lauda ja nende kõrvale tekkis täpselt samasugune tuba, kus stseen jätkus sellest kohast, mil neiu kombinesooni luku lahti tegi, rõivatüki põrandale libistas ja siis õppejõu juurde astus, kes oli vahepeal hõlsti üle pea tirinud ja talle käed vastu sirutas.
Professor jälgis toimuvat üha laiemalt irvitades, sellal kui noorem mees tema poole pilke heitis ja end ilmselt iga hetkega ebamugavamalt tundis. Igatahes pidas ta vapralt vastu, kuni tüdruk end taas riidesse pani, hinde kätte sai, veel korraks meest huultele suudles ja siis üsna õnneliku ja rahulolevana välja tuhises.
„No ja mis sa sellega öelda tahtsid, kolleeg nooremõppejõud Tedus Maleno? Kust sa selle said?”
„Lindistasin. Ise. Omal algatusel.” Teine mees tammus jalalt jalale. „Kõigepealt vestlesid sa eksami ajal viitseadmiral Immodireuga. Selle eksami ajal, mida tegid tema onutütar Annade ja tädipoeg Valgan. Siis muutsid sa eksami algset plaani ja esialged kehvad tulemused paranesid – ilmselt valisid sa missiooni, mida nad tundsid. Seejärel, vastupidiselt juhusliku valiku tavale, võtsid sa ette Annade, ning selle asemel, et tegelikult tema teadmisi kontrollida, võltsisid kohtunikarvuti näite ning keppisid siin teda. Ma ei vaevu üles lugema kõiki kuritegusid, millest vähim on ilmselt see veider, täiesti võimatu uks simulaatorite vahel.”
„Nii see on.” Feree silmitses teist arvustavalt. „Aga kuidas sul ikkagi õnnestus seda lindistada?”
Noorem mees muigas. „See on tegelikult väga lihtne. Kõik ülekandeliinid on kontrollitud, kuid see ei kaitse neid passiivsete kordajate eest. Eksamiisolatsioon on küll peal, kuid masinas on piisavalt andmesäilitusala, millesse virtuaali voo suunata saab. Ja pärast eksami lõppu olen ma siin sees ning edasine on juba elementaarne, nagu sa ilmselt suurepäraselt tead.”
Õppejõud noogutas aeglaselt. „Nii see on. Miks sa seda tegid?”
Teine mees langetas pilgu ja kõhkles. „Kuula mind ära,” alustas ta siis. „Kontradmiral Terenkii muidugi palus sinu järele valvata, lubades vastutasuks mu karjääril silma peal pidada, kuid ma ei kavatsenud seda temale viia. Ma pole ka Sisekontrolli teenistuses. Tegin seda omal algatusel ja kavatsesin sellega sulle nii-öelda muljet avaldada.”
„Ütleme, et sa tegid seda.”
„Jah. Lõpuks olen ma ohvitser ja õppejõud. Sa ise oled mulle õpetanud kunsti üritada rakendada oma kujutlusvõimet ja panna asju õigesse järjekorda. Nagu ka vajadusel eirata reegleid ja mitte välja teha normidest ning piiridest. Tegelikult ma imetlen sind ning olen kade.”
„Tänan.”
„Pole tänu väärt. Praegu huvitab sind ilmselt kõige rohkem, mida ma tahan. Kui sa oleksid kindel, et see on ainus koopia, või et sa kõik kindlasti kätte saad, tormaksid sa juba ilmselt, relv käes, minu kabineti suunas, eks ole? Põhimõttel, et pahandusi tuleb igal juhul, kuid Immodireu klann on piisavalt võimas, et vaevalt Terenkiid ühe tähtsusetu nuhi pärast oma hammaste murdmisega riskivad. Kaksipidimõistmisi võib põhjustada vaid seik, et sa Annadelt nii-öelda topeltmaksu võtsid, arvestades, et ta onu tema eest juba kostis. Kuid ta ei tunnista seda iial, ta kinnitaks igal juhul, et oli sinuga vabal tahtel. Nii et jääks vaid Sisekontroll, ja sedagi vaid juhul, kui Immodireud su hülgaksid, kuigi ma ei kujuta ette, miks nad seda tegema peaksid. Kontradmiral Terenkii aga, niipalju kui ma teda tunnen, ei hakka küll kõlbelisest pahameelest nõretama, kuuldes, kuidas eksameid tehakse, nii et see teda ei huvita. Mina aga olen edaspidi kogu oma elu nuhk, kes on oma õpetaja, mentori ja toetaja reetnud. Kui ma aga teaksin midagi, mis Sisekontrolli tõeliselt kihevile ajab, paneb Immodireud kõhklema ja annab Terenkiile põhjuse sekkuda…”
„Su järeldused teevad sulle au.” Professori toon oli neutraalne.
„Kohtunikarvutit ei ole võimalik petta. Lihtsalt ei ole võimalik. Ma ei saa küll kõigest aru, kuid kui ma hakkasin uurima, kuidas sa suurema osa oma vabadusest saavutanud oled, jõudsin ma järeldusele, et selleks on vaid üks viis – tehisintellekt. See võis olla liiga lihtne järeldus, kuid ma uurisin seda edasi. Tehisintellekt…” Mees paistis olevat end kuidagi soojaks rääkinud ja tema esialgse ullikeseoleku oli asendanud lobe ind. „TI. Neist teatakse, neid on Föderatsiooni maailmades. Neid ei olevat siinkandis küll ammu olnud. Ma ei teadnud alguses isegi seda, kui suur see olla võiks. Ma ei osanud hinnata, kui võimas see olema peaks, et hakkama saada Akadeemia mitte just nõrkade arvutisüsteemidega. Pikapeale sain aru, et seda ongi praktiliselt võimatu ära arvata, lisaks aga koosnevad paljud TI-d moodulitest, mida on võimalik pealtnäha juhuslikus järjekorras kokku panna, ning erinevaid konstruktsioone ning disaine on nii palju, kui vajadused ja inimfantaasia neid loonud