Rändaja. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
käega üle ta lameda kõhu, üle puusaluu ümara otsa ja jämeda lihaselise reie. Koldes hõõguv viimane tuluke pani helendama ta jalgu ja käsivarsi katvad punakuldsed karvad ning tiheda tumeda tihniku kubemes.
„Issand, oled sina ikka karvane elajas,” ütlesin ma. „Isegi siit.” Libistasin käe mööda kubet alla ja ta ajas jalad kuulekalt laiali, et võiksin puudutada pakse krussis karvu ta tuharavoldis.
„Nojah, aga kasuka jaoks mind veel kütitud ei ole,” lausus Jamie rahulolevalt. Ta käelaba puhkas mu tagumikul ja suur pöial libises õrnalt üle selle kumera pinna. Ta pani teise käe pea alla ja vaatas lõõgastunud pilgul mu keha.
„Ja sind, inglismann, oleks veel vähem põhjust nülgida.”
„Ma loodaks küll.” Nihutasin end, et tal oleks mugavam oma silitusi laiendada, nautides ta käe soojust oma paljal seljal.
„Kas sa oled kunagi vaadanud peent raagu, mis on kaua aega seisvas vees olnud?” küsis ta. Tema sõrm liikus kergelt piki mu selgroogu, ajades mind kananahale. „Selle peal on tibatillukesed mullid, sajad ja tuhanded ja miljonid, nii et see näeb välja, nagu ta oleks kaetud hõbedase härmatisega.” Ta sõrmed paitasid mu roideid, käsivarsi ja selga ning kõikjal ajasid väikesed ihukarvad ennast tema puudutuse kiiluvees püsti.
„Sina oled praegu selline, inglismann,” ütles ta peaaegu sosinal. „Pehme ja paljas, hõbedaga kaetud.”
Siis me lamasime mõnda aega vaikides, kuulates vihma rabinat. Külm sügisõhk voogas sisse, segunedes kaminast õhkuva suitsuse soojusega. Jamie ajas ennast küljele, seljaga minu poole, ja tõmbas meile mõlemale teki peale.
Kobisin ta vastu ja panin põlved ta põlveõnnaldesse. Nüüd jäi kustuv kolle mu selja taha, heites nõrka valgust Jamie õlakumerusele ja seljale. Võisin näha ta õlga kirjavaid arme, mis olid nagu hõbevöödid ta kehal. Kunagi tundsin ma neid arme nii hästi, et võinuks neid mööda kinnisilmi sõrme vedada. Nüüd oli siin üks peenem poolkaarekujuline, mida ma ei teadnud; siis üks diagonaalne triip, mida varem ei olnud – mälestused julmast minevikust, mida ma temaga ei olnud jaganud.
Tõmbasin sõrmega mööda poolkaart.
„Keegi pole sind kasuka jaoks küttinud,” ütlesin tasa, „aga kütitud sind ometigi on, eks ole?”
Ta õlg liikus veidi, mis tähendas vist kehitust. „Vahetevahel,” kostis ta.
„Kas praegu ka?”
Ta hingas paar korda aeglaselt sisse-välja, enne kui vastas.
„Jah. Ma arvan küll.”
Mu sõrmed libisesid alla diagonaalsele armile. Haav oli sügav olnud; ehkki arm oli vana ja korralikult paranenud, oli see mu sõrmeotste all kõva ning selgesti tuntav.
„Kas sa tead, kes sind jahib?”
„Ei.” Ta vaikis hetke, siis võttis ta mu käe, mis lebas ta kõhul. „Aga ma vist tean, miks.”
Majas valitses täielik vaikus. Enamik lapsi ja lapselapsi oli ära, olid vaid mõned teenijad oma tubades köögi taga, Ian ja Jenny teisel pool halli ning noor Ian kuskil üleval – ja kõik magasid. Oli tunne, nagu olnuks me kahekesi maailma otsas; nii Edinburgh kui salakaubavedajate abajas tundusid väga kaugel olevat.
„Kas sa mäletad, kui pärast Stirlingi langemist ja natuke enne Cullodenit hakati äkki sosistama, et Prantsusmaalt on kulda saadetud?”
„Louis’lt? Jah – aga ta ei saatnud tegelikult.” Jamie sõnad tõid mulle meelde nood hullumeelsed päevad, Charles Stuarti verise tõusu ja järsu languse, mil kuulujutud olid igaühe suus. „Sellistest asjadest räägiti kogu aeg – küll pidi Prantsusmaalt, küll Hispaaniast kulda tulema, küll Hollandist relvi ja nii edasi –, aga enamasti jäigi kõik ainult jutuks.”
„Jaa, aga midagi siiski tuli – ehkki mitte Louis’lt –, ainult et keegi ei teadnud seda siis.”
Siis rääkis Jamie mulle kohtumisest sureva Duncan Kerriga ja viimase sosinal öeldud sõnadest, mida ta kuulis kõrtsipööningul valvsa Inglise ohvitseri pilgu all.
„Duncanil oli palavik, aga ta ei soninud. Ta teadis, et sureb, ja tundis ka minu ära. See oli tal viimane võimalus kõik ära rääkida kellelegi, keda ta usaldab – niisiis ta rääkis minule.”
„Valged nõiad ja hülged?” kordasin. „Minu meelest kõlab see küll jampslikult. Aga sina said sellest aru?”
„Noh, mitte täiesti,” tunnistas Jamie. Ta keeras ennast näoga minu poole ja kortsutas kulmu. „Mul pole aimugi, kes see valge nõid olla võiks. Alguses ma arvasin, et ta mõtleb sind, inglismann, ja mul jättis süda löögi vahele, kui ta seda ütles.” Ta naeratas kaeblikult ja surus kõvemini mu kätt, mis oli meie vahele kiilutud.
„Esimesel hetkel ma mõtlesin, et midagi on juhtunud – võib-olla sul ei õnnestunud Franki juurde ja oma aega tagasi minna – võib-olla oled kuidagi Prantsusmaale sattunud, võib-olla oled veelgi seal – igasugu asju käis peast läbi.”
„Soovin, et see oleks tõsi olnud,” sosistasin ma.
Ta naeratas kõveralt, kuid raputas siis pead.
„Ja mina samal ajal vangis? Ja Brianna oleks siis olnud kui vana? Kümme või nii? Ei, ära raiska aega kahetsemisele, inglismannike. Nüüd oled sa siin ja me ei lahku teineteisest enam kunagi.” Ta suudles mind õrnalt laubale ja jätkas jutustust.
„Ma ei saanud aimu, kust see kuld pidi tulnud olema, aga sain aimu, kus see on ja miks. Prints Tearlachi4 kuld, talle saadetud. Ja lugu libahüljestest, selkidest…” Ta kergitas pead ja osutas noogutusega akna poole, millele kibuvitsaoksad oma varje heitsid.
„Rahvas rääkis, et kui mu ema Leochist ära jooksis, siis läks ta selkide juurde elama; ja kõik algas sellest, et teenijatüdruk, kes ainsana nägi, kuidas isa mu ema ära viis, ütles, et too mees nägi välja nagu suur libahüljes, kes on hülgenaha seljast heitnud ja inimeste hulka tulnud. Ja selline ta tõepoolest oli.” Jamie naeratas ja tõmbas isa meenutades käega läbi enda tihedate juuste. „Tal olid sama paksud juuksed, aga süsimustad. Mõne valguse käes need läikisid, nagu oleksid märjad, ja ta liikus kiirelt ning sujuvalt, nagu hüljes vees.” Ta võdistas ennast äkki, raputades maha mälestused isast.
„Noo-jah. Nii kui Duncan Kerr ütles „Ellen”, teadsin, et ta mõtleb mu ema – ja nimetab teda selle märgiks, et teab mu nime ja perekonnanime, ühesõnaga, et ta tunneb mind ja ei soni, ükskõik kui segane ta jutt ei tunduks. Ja seda arvesse võttes…” Ta võdistas ennast jälle. „Inglane oli mulle öelnud, kust kohast mere äärest nad Duncani leidsid. Ranna ääres on sadu pisikesi saari ja karisid, aga on vaid üks koht, kus elavad hülged – MacKenzide maade servas, Coigachi all.”
„Ja sa läksid sinna?”
„Jaa, läksin.” Ta ohkas sügavalt ja libistas käe mu pihale. „Ma ei oleks seda teinud – see tähendab, vanglast ära jooksnud –, kui mul poleks olnud väikest kahtlust, et viimati oled sina kuidagi asjasse segatud.”
Põgenemine polnud eriti keeruline; vange viidi sageli väikeste salkadena välja, et nad vangla kaminate jaoks turvast lõikaksid või müüride parandustööde jaoks kive lõhuksid ning kohale veaksid.
Mehele, kes võis nõmme oma koduks pidada, ei valmistanud kadumine raskust. Ta oli oma töö juurest püsti tõusnud ja rohupuhma taha läinud, päästes minnes lahti püksipaelu, nagu kavatseks end kergendada. Valvurid olid pilgu viisakalt ära keeranud, ent kui nad selle hetk hiljem tagasi keerasid, ei näinud nad muud kui tühja nõmme, kus polnud Jamie Fraserist jälgegi.
„Minemalipsamine oli kerge, aga seda tehti harva,” selgitas Jamie. „Keegi meist polnud Ardsmuiri kandist pärit – ja kui ka oleks, poleks seegi aidanud, sest seal polnud enam õieti kuskile minna.”
Hertsog Cumberlandi mehed olid oma töö korralikult teinud. Nagu üks kaasaegne hertsogi tegevusele hinnangut andes hiljem tähendas, „ta muutis maa kõrbeks
Charles.