Uurimismeeskond. Kolooniate inspektsiooni jutud. Murray LeinsterЧитать онлайн книгу.
oli vaid üksikuid. Ent ta taipas midagi, millele teised veel mõelnud polnud.
«Muidugi pole see vaid nende mure,» ütles ta. «Kui solaarkonstant tõesti sel moel langeb, läheb ka siin üsna kehvaks – palju karmimaks, kui neil praegu. Peame asuma tööle, et iseend päästa!»
Riki ei vaadanud tema poole. Bordman hammustas huulde. Oli ilmne, et nende endi saatus ei huvitanud neid kohe. Kui kodumaailm on hukule määratud, tundub enda isiklik julgeolek tühise küsimusena.
Kõik olid vait peale Herndoni laual oleva kõlari, kust tuli segaseid plärisevaid helisid.
«Meie oleme praegu tingimustes, mis neid alles tüki aja pärast ees ootavad.»
Herndon vastas: «Meie ei elaks ära ilma kodust toodud varudeta või kaasavõetud seadmeteta. Aga neil ei ole varusid kusagilt võtta ning nad ei suuda sääraseid seadmeid kõigi jaoks valmistada. Nad surevad ära!» Ta neelatas. «Ja nad… nad teavad seda. Niisiis püüavad nad meid hoiatada, et me saaksime endid päästa, sest nemad meid enam aidata ei saa.»
On küllalt põhjust tunda häbi kuulumise pärast tõugu, mis on suuteline tegudeks, mida mõned teevad. Ent vahel on põhjust ka uhkuseks. Selle koloonia emamaailm oli hukule määratud, ent see saatis hoiatuse tillukesele kolooniale, et nood võiksid püüda end päästa.
«Soovin, et me oleksime seal, et… jagada nendega seda, mis neid ees ootab,» ütles Riki. Tema hääl kõlas, nagu tal valutaks kurk. «Ma ei taha edasi elada, kui kõik, kes meist eales hoolisid, on surmale määratud!»
Bordman tundis end üksildasena. Ta suutis mõista, miks keegi ei tahtnud olla ainus ellujääja. Keegi ei tahtnud olla viimase järelejäänud inimgrupi liige. Ja igaüks tundis, et tema koduplaneet oligi kogu maailm. Mina nii ei tunne, mõtles Bordman. Aga ehk tunneksin ma ellujäämise suhtes samamoodi, kui Riki ära peaks surema. Loomulikult tahtis ta Rikiga kõiki ohtusid jagada.
«V-vaadake!» ütles ta kergelt kogeledes. «Te ei saa aru! Küsimus pole selles, et teie elate, sellal kui nemad surevad. Kui teie kodumaailm juba selliseks muutub, siis missugune see siin olema saab? Meie oleme päikesest kaugemal ja meil on palju külmem. Arvate te tõesti, et meie elame üle tingimused, mida nemad ei ela? Toiduvarudega või ilma, seadmetega või ilma, arvate te tõesti, et meil on mingisugunegi võimalus? Mõelge peaga!»
Herndon ja Riki jõllitasid tema poole. Ja siis andis pinge Riki näol ja kehal veidi järele. Herndon pilgutas silmi ja sõnas aeglaselt: «Ja nii ongi! Me teadsime ju, et võtame siia tulles kohutava riski. Siin saab olema samavõrd hullem kui seal. Muidugi! Meie oleme samas hädas kui nemad!»
Ta sirutas end veidi ja talle tuli lausa veidi värvi näkku tagasi. Riki suutis naeratada. Ja siis ütles Herndon peaaegu loomulikult: «See seab asjad teise valgusse. Meie peame võitlema ka enda elude eest, ja meil on väga vähe võimalust neid päästa. Mida me ette võtame, Bordman?»
Päike oli poolel teel taevakaare keskele. Teda saatsid ikka ebapäikesed, ehkki need olid kahvatumad kui horisondi lähedal. Taevas oli tumedam. Selle poole sirutusid jäised mäetipud, rahulikud ja inimeste muredest täiesti puutumata. Linn koosnes metalsetest laevakeredest, mis olid korrapäraselt täpselt orupõhja paigutatud ja tühjendatud materjalist, mis oli koloonia ehitamiseks kaasa toodud. Neist mitte kaugel oli maandumissõrestik. Hiiglaslik metallskelett, mis seisis künkanõlvadele toetuvatel erineva pikkusega tugijalgadel, kerkis kahe tuhande jala kõrgusele tähtede poole. Vaevunähtavad inimkogud liikusid ühendussillal kolmveerandi kõrguse peal. Nende liikumist saatis õrn sädelus: mehed kasutasid heliga töötavaid jääpurustajaid, et lõhkuda härmakihti, mis oli karkassile ööga tekkinud. Langevad kristallikillud välkusid nagu veepind päikeses. Maandumissõrestikku tuli sel moel puhastada umbes iga kümne päeva tagant. Puhastamata jättes kogunes sellele aina tihedam jääkiht, mis võis aja jooksul viia ehitise kokkuvarisemiseni, aga ammu enne seda oleks see lakanud töötamast, ja ilma töötava maandumissõrestikuta polnud kosmosereisid võimalikud. Kosmoselaevu tõsta suutvad raketid olid praktikas kasutamiseks võimatult rasked. Ent maandumissõrestikud suutsid kergitada laevad kaalutusse kosmosesse, kus Lawlori mootor juba töötas, ja tuua nad maapinnale lastiga, mida nad raketijõul kuidagi poleks kanda saanud.
Bordman läks sõrestiku aluse juurde jalgsi, paistes ehitise püsttalade kõrval kääbusena. Ta läbis külmalüüsi ja sisenes väikesesse kontrollhoonesse sõrestiku all. Ta noogutas valves mehele ja ronis oma paksudest rõivastest välja.
«Kõik korras?» päris ta.
Valveoperaator kehitas õlgu. Bordman oli Kolooniate Inspektsioonist. Tema asi oli leida vigu, tuua lagedale puudusi koloniaalhoonete ehituses ja töös. On loomulik, et mehed, kelle tööd ma inspekteerin, mind ei salli, mõtles Bordman. Kui ma midagi heaks kiidan, ei ole sel tähtsust, aga kui ma protesteerin, on see halb.
«Ma arvan, et maksimaalne vooluvaba pinge peaks olema muutunud. Tahaksin selle üle vaadata.»
Operaator kehitas taas õlgu. Ta vajutas telefonikonsooli all olevaid nuppe.
«Lülita ümber varutoitele,» käskis mees, kui konsoolile ilmus nägu. «Pean vabasärtsu üle vaatama.»
«Milleks?» nõudis nägu konsoolil.
«Tead-küll-kes on omale midagi pähe võtnud,» sõnas sõrestikuoperaator põlgusega. «Ehk oleme me kehva tööd teinud. Võibolla on mingid uued eeskirjad, millest me midagi ei teadnud. Ükskõik mis võib olla! Aga lülita nüüd varutoitele ümber.»
Nägu ekraanil torises. Bordman neelatas. Inspektori privileegide hulka ei kuulunud distsipliini hoidmine. Pealegi polnud siin ja praegu distsipliin eriline voorus. Ta vaatas hetkenõudluse näidikut. See oli veidi suurem kui harilik päevane kulu, mis oli mõistetav. Välistemperatuur oli madal ja eluhoonete soojashoidmiseks läks rohkem energiat, ning kaevanduses, mille teenindamiseks koloonia rajati, kulus alati palju voolu. Ka seda tuli meeste tarbeks, kes seda välja ehitasid, soojana hoida. Hetkenõudlusnäidik langes järsult, seisis paigal ja langes siis taas ja taas, kui järjekordsed koloonia osad reservile ümber lülitusid. Osuti jõudis nulli ja jäi sinna paigale.
Voltmeetri juurde pääsemiseks pidi Bordman valveoperaatorist mööda kõndima. Ta lükkas kontaktpistikud sisse, mõõtis vabapinge, tõmbas keelega üle huulte ja tegi märkmeid. Ta vahetas juhtmed ära, et number oleks tagurpidi. Ta tegi veel ühe mõõtmise. Ta hingas väga vaikselt sisse.
«Nüüd ma tahan, et vool sektsiooniti sisse lülitataks,» ütles ta operaatorile. «Kaevanduse võib kõigepealt lülitada, aga vahet ei ole. Aga ma tahan saada pingenäite erinevatel võimsustel.»
Operaator tegi vaevatud näo. Ta kõneles näoga telefonikonsoolil ülemäärase üksikasjalikkusega ning aitas vastu tahtmist läbi viia protsessi, millega Bordman ionosfäärist võetud võimsuse kasvades pinge langust mõõtis. Ioniseeritud gaasi kihist tulev vool on põhimõtteliselt vool suure takistusega elektrijuhist. Väljaantava voolu järgi on võimalik tuletada gaasi ionisatsioonitaset. Äkki avanes külmalüüsiuks ning sisse tuli Riki Herndon, lõõtsutades veidi.
«Kodust tuli uus sõnum,» sõnas ta teravalt. Tema hääl tundus olevat pingul. «Nad korjasid meie vastusekiire üles ja saadavad infot, mida sa palusid.»
«Tulen kohe,» ütles Bordman. «Sain ka siit just veidi andmeid.» Mees ronis taas kaitserõivastesse ja läks naise kannul kontrollhütist välja.
«Numbrid kodust ei näita head,» sõnas Riki, kui mäed nende ümber nähtavale olid ilmunud. «Ken ütleb, et need on palju halvemad, kui ta eeldas. Solaarkonstant langeb kiiremini, kui me arvasime või isegi uskuda suutsime.»
«Ah soo,» lausus Bordman kasutult.
«See on absurdne!» ütles Riki vihaselt. «Päikeselaigud ja nende ilmnemistsüklid on alati olemas olnud – ma õppisin nende kohta koolis. Mulle räägiti nelja- ja seitsmeaastastest tsüklitest, ja mingid olid veel. Nad oleks pidanud teadma, oleks pidanud need varem välja arvutama! Nüüd räägivad nad, et kuuekümneaastased tsüklid satuvad kokku saja kolmekümne aastasega… mis kasu on teadlastest, kui nad oma tööd õigesti ei tee ja kakskümmend miljonit