Eikusagi. Neil GaimanЧитать онлайн книгу.
ning kannaks ikka veel kõike, mida sealt pihta pani, mõtles Richard. Tema lühikesed juuksed olid räpased, kuid tundus, et mustusekihi all võisid need olla tumerusked.
Kui Richard üldse midagi tõeliselt vihkas, siis inimesi, kes konstateerisid ilmselget – sedasorti inimesed, kes astusid talle ligi ja juhtisid ta tähelepanu asjadele, mida sa ei saanud parimagi tahtmise juures märkamata jätta, näiteks nagu: „Vihma sajab” või „Su poekotil tuli just põhi alt ja kogu kraam pudenes poriloiku laiali” või isegi „Oh. See on kindlasti valus.”
„Nii et sa oled üleval,” ütles Richard ja vihkas ennast.
„Kelle parunkond see on?” küsis tüdruk. „Kelle lään?”
„Eee. Vabandust?”
Tüdruk vaatas kahtlustavalt ringi. „Kus ma olen?”
„Korter neli, Newton Mansions, Little Comden Street …” Richard jäi vait. Tüdruk oli kardina eest tõmmanud ja pilgutas külmas päevavalguses silmi. Ta põrnitses jahmunult Richardi aknast avanevat üsnagi tavalist vaadet, põrnitses ainiti autosid, busse ja käputäit laialipillutatud poekesi – ajaleheputkat, pagariäri, apteeki ja alkoholipoodi – all tänaval.
„Ma olen Ülemises Londonis,” ütles ta väga vaikselt.
„Jah, sa oled Londonis,” kinnitas Richard. Mis ülemi ses? mõtles ta endamisi. „Ma arvan, et sa olid eile õhtul šokis või midagi sellist. See oli päris kole haav su käsivarrel.” Ta ootas, et tüdruk ütleks midagi, selgitaks. Tüdruk heitis Richardile põgusa pilgu ja vaatas siis jälle busse ja ärisid. Richard jätkas: „Ma, ee, leidsin su kõnniteelt. Verd oli päris kõvasti.”
„Ära muretse,” sõnas tüdruk tõsiselt. „Suurem osa verest oli kellegi teise oma.”
Ta lasi kardinal uuesti akna ette langeda. Siis hakkas ta käe ümbert lahti kerima salli, mis oli nüüd vereplekke täis ja korpas. Ta uuris haava ja krimpsutas nägu. „Sellega tuleb midagi ette võtta,” ütles ta. „Kas sa aitad mind?”
Richardil hakkas tekkima tunne, et jalgealune kipub kaduma. „Ma ei tea esmaabist eriti midagi,” ütles ta.
„Noh,” ütles tüdruk, „kui sa oled tõesti nii nõrganärviline, siis võid kas või ainult sidemeid hoida ja siduda sealt, kuhu ma ise ei ulata. Sul ju on sidemeid, eks ole?”
Richard noogutas. „Oo jaa,” ütles ta. „Esmaabikarbis. Vannitoas. Kraanikausi all.” Ja seejärel läks ta magamistuppa, vahetas riided ära ja mõtles, kas see sopp tema särgilt (tema parim särk, mille talle ostis – oh jumal küll – Jessica, ta vihastaks ennast seaks) üleüldse kunagi veel maha tuleb.
Verine vesi meenutas talle midagi, ehk mingit unenägu, mida ta oli kord näinud, aga ta poleks suutnud ka surma ähvardusel meelde tuletada, mida täpselt. Ta tõmbas korgi eest, lasi vee kraanikausist välja ja täitis selle uuesti puhta veega, millele lisas ähmase sortsu Dettoli vedelat desinfitseerimisvahendit – terav antiseptiline lõhn tundus nii ääretult asjalik ja meditsiiniline, tõhus ravim nii kogu olukorra kui tema külalise kummalisuse vastu. Tüdruk kummardus kraanikausi kohale ning läigatas käsivarrele ja õlale sooja vett.
Richard polnud tegelikult kunagi nii nõrganärviline, kui ta arvas end olevat. Või õigemini oli ta hämmastavalt nõrganärviline, kui asi puudutas verd ekraanil – hea zombifilm või isegi üksikasjalik meditsiiniline draama võis viia ta seisundisse, kus ta kükitas nurgas ja hingeldas, käed silmadel, ning pomises midagi niisugust nagu „Ütle mulle, kui see on läbi”. Aga kui tegu oli tõelise verega, tõelise valuga, siis hakkas ta lihtsalt tegutsema ja võttis midagi ette. Nad puhastasid haava ära – see polnud üldsegi nii ränk, kui Richard eelmisest õhtust mäletas – ja sidusid kinni ning tüdruk tegi, mis suutis, et kogu värgi käigus mitte võpatada. Ja Richard avastas end aru pidamas, kui vana ta võis olla ja milline ta kogu selle räpakihi all välja näeb ja miks ta elab tänaval ja …
„Mis su nimi on?” küsis tüdruk.
„Richard. Richard Mayhew. Dick.” Tüdruk noogutas, nagu salvestaks ta selle oma mällu. Helises uksekell. Richard silmitses vannitoas valitsevat segadust, tüdrukut ja mõtles endamisi, kuidas see kõik võiks mõnele mõistlikule kõrvalseisjale paista. Mõnele sellisele nagu … „Jeekim,” ütles ta, mõistes kõige hullemat. „See on kindlasti Jess. Ta lööb mu maha.” Hädaolukord. Hädaolukord. „Kuule,” ütles ta tüdrukule. „Oota sina siin.”
Ta sulges enda järel vannitoa ukse ja kõndis koridori lõppu. Ta avas välisukse ja tõi kuuldavale üüratu südamest tuleva kergendusohke. See polnud Jessica. Need olid … kes õieti? Mormoonid? Jehoova tunnistajad? Politseinikud? Ta ei osanud arvata. Igatahes oli neid kaks.
Neil olid seljas mustad ülikonnad, veidi võidunud ja veidi narmendavad, ja nende kuuelõikes oli midagi veidrat isegi Richardi jaoks, kes arvas end rätsepakunsti keeles düsleksikute sekka. Need ülikonnad oleks võinud olla teinud kakssada aastat tagasi rätsep, kellele on kirjeldatud, kuidas moodne ülikond välja näeb, aga kes pole ise kunagi ühtki näinud. Jooned polnud õiged ega ka pisikesed detailid.
Rebane ja hunt, mõtles Richard tahtmatult. Eespool seisev mees, rebane, oli Richardist veidi lühem. Tal olid sorakil, ebaloomulikult oranži värvi rasvased juuksed ja kahkjas jume, ning kui Richard ukse avas, naeratas ta laialt murdosa võrra liiga hilja, paljastades hambad, mis nägid välja nagu õnnetusjuhtum surnuaial. „Hüva hommikut teile, hea härra,” ütles ta, „sel kenal ja ilusal päeval.”
„Ah. Hei,” ütles Richard.
„Me viime läbi eraviisilist küsitlust ühes delikaatses asjas, nõndamoodi, ukselt uksele. Kas me tohiksime sisse tulla?”
„Noh, see poleks hetkel kõige mugavam,” vastas Richard. Ja küsis siis: „Kas te olete politseist?” Teine külaline, pikk mees, see, kellest ta oli mõelnud kui hundist ja kelle musta-hallikirjud juuksed olid lõigatud lühikeseks nagu harjased, seisis oma kaaslasest pisut tagapool ja surus vastu rinda patakat fotokoopiaid. Seni polnud ta öelnud sõnagi, lihtsalt ootas, hiiglasuur ja osavõtmatu. Nüüd ta naeris – ühe korra, jämeda häälega ja inetult. Selles naerus oli midagi ebatervislikku.
„Politseist? Paraku,” sõnas väiksem mees, „ei ole meil säärast õnne. Karjäär seaduse ja korra alal – kuigi kaheldamatult ahvatlev – polnud kahjuks kirjas neil kaartidel, mille emand Fortuna mulle ja mu vennale kätte jagas. Ei, me oleme kõigest eraisikud. Lubage, ma tutvustan. Mina olen härra Croup ja see härrasmees on minu vend, härra Vandemar.”
Nad ei näinud vendade moodi välja. Nad ei näinud välja üldse millegi moodi, mida Richard varem näinud oli. „Teie vend?” küsis Richard. „Kas teil ei peaks olema sama nimi?”
„Ma olen rabatud. Milline aju, härra Vandemar. Sõnad ’terane’ ja ’täpne’ ei suuda seda isegi kirjeldama hakata. Mõnel meist lõikab mõistus nii hästi,” ütles ta, tõusis kikivarvule ja kummrdus Richardile otse näkku, „et me võime endale viga teha.” Richard astus tahtmatult sammu tagasi. „Kas me võime sisse tulla?” küsis härra Croup.
„Mida te soovite?”
Härra Croup ohkas viisil, mis tema enda arvates oli ilmselgelt nukker. „Me otsime oma õde,” selgitas ta. „Väga isemeelne laps, jonnakas ja kangekaelne, kes on murdnud oma vaese kalli leseks jäänud ema südame.”
„Pani plehku,” selgitas härra Vandemar vaikselt. Ta suskas Richardile pihku ühe fotokoopia. „Ta on natuke … imelik,” lisas mees ja keerutas siis meelekohal sõrme, näitamaks, et tegelikult on tüdruk täiesti hull.
Richard langetas pilgu paberile.
Seal oli kirjas:
Selle all oli koopiahall foto tüdrukust, kes oli Richardi meelest korralikum, puhtam ja pikajuukselisem versioon sellest noorest daamist, kelle ta oli endast vannituppa maha jätnud.
Pildi all oli kirjas: