Üheksa elu. Sharon SalaЧитать онлайн книгу.

      “Mimi, mis juhtus?”

      Marsha nuuksus. Ainus, mida Cat teha sai, oli sotti saada sellest, mida ta öelda püüdis.

      “Kas ta laskis su lahti? Kas sa ütlesid seda? Kas see vilets tõbras laskis su tõesti lahti?”

      “Jah,” vastas Marsha sügavalt hinge tõmmates. “Mind visati majast välja, nagu ma püüaks varastada firma ärisaladusi.”

      “Kas sa suudad koju sõita? Kas ma…”

      “Mul pole häda midagi,” kostis Marsha. “Olen lihtsalt vihane. Kuigi ma teadsin, et ta on vihane, poleks ma arvanud, et ta millegi sellisega hakkama saab.”

      “Ma tulen sinu juurde,” ütles Cat. “Olen kohal…”

      “Ma ei lähe koju,” sõnas Marsha. “Mul on tunni aja pärast arsti vastuvõtt. Astun pärast läbi.”

      “Millal?” küsis Cat.

      “Ma ei tea täpselt. Helistan sulle, eks ole?”

      “Kuidas arvad,” vastas Cat. See ei meeldinud talle, kuid Marsha oli täiskasvanud naine, kellele pidi andma aega kurb olla.

      “Teeme nii,” sõnas Marsha. “Pärast räägime.”

      “Ma ootan,” vastas Cat.

      Kolm

      Cat läks koju, käis kärmesti duši all, rõivastus ning asus ärevalt Mimi kõnet ootama. Oleks ta ometi taibanud küsida tema arsti nime, oleks ta võinud sõbrannale sinna järele minna, kuid ta polnud seda küsinud ja Marsha ei vastanud mobiilikõne-dele.

      Aeg muudkui läks ja kui ta juba tõsiselt muretsema hakkas, helises telefon. Ta haaras toru kohe pärast esimest helinat.

      “Mimi?”

      “Ei, see olen mina,” vastas Wilson.

      Cati süda jõnksatas. “Vabandust. Ma ootan ühe sõbra kõnet. Ta on hädas. Kas ma saan sulle tagasi helistada?”

      Wilson ei teadnud, kas naine otsib ettekäändeid või räägib tõtt, kuid otsustas, et sel pole mingit tähtsust. Ta saab selle ühel või teisel viisil peagi teada.

      “Pole hullu. Täna ma töötan kodus, aga homme olen jälle kontoris.” Ta dikteeris kiiresti oma telefoninumbri. “Ja mingu su sõbral hästi,” kostis ta muretult ja riputas toru hargile.

      Cati üllatas veidi tema äkilisus, kuid ta mõistis siis, et polnud mehele valikuvõimalust andnud.

      “Tont võtaks,” porises ta ja pani telefonitoru käest. “Mimi, helista mulle ometi. Helista! Sa ju tead, et mulle ei meeldi oodata.”

      Aga keegi ei helistanud. Cat proovis uuesti oma sõbra mobiilile helistada, kuid sattus kõneposti. Viimaks jättis ta sõnumi Mimi mobiili ja tavatelefoni kõneposti ja luges tööpäeva lõppenuks. Ta tellis lähikonnas asuvast Hiina restoranist süüa ja kui see kohale toodi, näkitses pisut seesamikana kallal, sonkis kevadrulle, ilma et oleks neid söönud, viskas jäägid prügikasti ja luges söömaaja lõpetatuks.

      Enne kui ta isegi aru sai, oli ta võtnud mantli ja võtmed ning seadis sammud uksest välja. Mimi pidi selleks ajaks juba kodus olema ja ignoreeris nähtavasti telefonikõnesid. Ta teadis, et Cat on valmis Mark Presleyle säru tegema ja arvatavasti ei soovinud ta sõbranna sekkumist. Tal oli kombeks eirata seda, millega ta toime ei tulnud ja nad mõlemad teadsid seda.

      Kogu tee Mimi linnamaja juurde õhutas Cat oma viha, kuid sõbrannat polnud kodus ning tema hõbedast Lexust polnud samuti kusagil näha. Cat sõitis kogu piirkonna kaks korda läbi, otsides autot ja selle veidrat numbrimärki, kuid asjata. Siis tuli ta mõttele, et viimaks on autoga midagi lahti ja see on töökojas ning Mimi on taksoga koju tulnud.