Aja valvurid. Orpheuse Raamatukogu. Poul AndersonЧитать онлайн книгу.
tulevasi poliit-, militaar- või majanduskonkistadoore. Mõnikord lepib Ajapatrull kahjudega ja töötab selle nimel, et luua vastasmõjusid hilisemates perioodides, mis käänavad ajaloo soovitud rööbastesse tagasi.
Ma soovin teile kõigile edu.»
Esimene osa väljaõppest oli füüsiline ja psühholoogiline. Everard ei olnud kunagi hoomanud, mil määral oli elu sandistanud ta keha ja vaimu; ta oli vaid osake sellest, mis ta olla võinuks. Algus läks raskelt, kuid lõpuks tundis ta heameelt tahtele alluvast musklijõust, emotsioonidest, mis olid distsiplineerimise tagajärjel muutunud sügavamaks, ning teadliku mõttetegevuse sujuvusest ja täpsusest.
Millalgi õppetöö käigus seati talle ranged tingimused – ta ei tohi Ajapatrulli saladust avaldada ühelegi asjasse pühendamata inimesele, väiksemgi vihje on keelatud. Niisugune asi oli lihtsalt võimatu, ükskõik millist mõju talle ka avaldatakse; see oli sama võimatu kui lend kuule. Ühtlasi tehti talle põhjalikult selgeks tema kahekümnenda sajandi avaliku elu persona.
Temporal – tehiskeel, mille abil Ajapatrulli meeskond sai üksteisega kõigil ajastutel suhelda, ilma et teised neid mõistaksid, oli loogiliselt formeeritud väljendusviiside imetabane kooslus.
Everard oli arvanud, et võitlusest ta üht-teist teab, ent nüüd pidi ta selgeks õppima viiekümne tuhande aasta võtted ja relvad, alates pronksiaja rapiirist kuni tsüklilise lööklaineni, mis võis hävitada terve maailmajao. Oma ajastusse naastes antakse tema käsutusse piiratud arsenal, kuid ta võib saada väljakutse teistesse ajastutesse ning silmatorkav anakronism oli kohatu.
Neile õpetati ajalugu, teadusi, kunsti ja filosoofiat, dialektide ja maneeride peeneid nüansse. Viimaseid üksnes aastate 1850–1975 kohta; peaks ta kuskile mujale juhtuma, saab ta täpsemad instruktsioonid hüpnoosimasinast. Sääraste aparaatide abil oli võimalik väljaõpe läbida kolme kuuga.
Ta õppis tundma Ajapatrulli organisatsiooni. Kuskil «eespool» terendas danellide tsivilisatsiooni mõistatus, kuigi otsest kontakti sellega eriti polnud. Ajapatrull oli üles ehitatud poolmilitaristlikul viisil, auastmetega, kuid ilma kindlate käitumisreegliteta. Ajalugu jagunes tegevussfäärideks, igas neist omakorda paarikümneks aastaks loodud peakorter mõnes suuremas linnas (mis maskeeriti usutava tegevuse varju, näiteks äri) ja mitmed harukontorid. Praegu eksisteeris kolm tegevussfääri: läänemaailm peakorteriga Londonis; Venemaa, peakorteriga Moskvas; Aasia, peakorteriga Pekingis; kõik olid paigutatud muretusse perioodi aastatel 1890–1910, mil maskeerimine ei olnud nii keeruline kui hilisemal ajal, kui kontorid olid nii pisikesed nagu Gordoni oma. Harilikult elas värvatud agent omaenda ajas ja pidas sageli usutavat ametit. Aastate vaheline suhtlemine toimus tillukeste robotsüstikute või kullerite abil, varustatud automaatsete šuntidega, mis takistasid teadete kuhjumist ühte hetke.
Organisatsioon oli sedavõrd suur, et Everard ei suutnud seda tervenisti hoomata. Ta oli sidunud end millegi uue ja põnevaga – see oli ainus, mida ta oma teadvuse igal tasandil praegu veel taipas.
Juhendajad olid sõbralikud ning jutukad. Halliseguste juustega veteran, kes õpetas kosmoselaeva juhtimist, oli võidelnud 3890. aastal marslaste lahingus. «Te saate päris kiiresti asjale pihta,» kiitis mees. «Tööstusrevolutsiooni eelsete väljaõpetamine on pagana raske. Mul oli siin üks roomlane – Caesari ajast –, helge peaga poiss, ent ta ei harjunud iial, et masinat ei kohelda nagu hobust. Babüloonlaste maailmapildiga ei klappinud aga ajas rändamine kuidagi kokku. Pidime esitama neile seda jumalate lahinguna.»
«Ja millena te seda meile esitate?» päris Whitcomb.
Tähelendur piidles meest vidukil silmadega. «Teile esitan tõde,» teatas ta viimaks. «Nii palju kui suudate vastu võtta.»
«Kuidas te ise sellesse ametisse hakkasite?»
«Noh, ma lendasin Jupiteri lähistel õhku. Puhta tükkideks. Mind korjati üles, ehitati uus keha – kuna keegi minu rahvast ellu ei jäänud ja mind peeti hukkunuks, polnud mõtet koju naasta. Võõrvõimu taktikepi all elada pole kuigi lõbus. Niisiis asusin siin tööle. Korralik firma, hea palk ja ametipuhkus erinevates ajastutes.» Mees muigas. «Oodake vaid, kuni satute Kolmanda Matriarhaadi lagunemisajastusse! Te ei kujuta ette, kui lõbusaks võib minna.» Everard vaikis. Teda paelus vaatepilt Maa üüratust suurusest tillukeste tähtede taustal.
Everard sõbrunes teiste kadettidega. Nad sobisid üksteisega hästi – see oli ka loomulik, sest Patrulli valiti sama tüüpi inimesi, julgeid ja intelligentseid hingi. Oli paar romantilist suhet. Mitte päris «Jenny portree»1 stiilis; abielu oli täiesti lubatud, paar pidi ainult valima kodu loomiseks sobiva aasta. Everardile meeldis mõnigi tütarlaps, ent ta säilitas külma verd.
Veidral kombel sai tema lähedaseks sõbraks vaikne ja morn Whitcomb. Selles inglases oli midagi ligitõmbavat; ta oli nii kombekas, otse suurepärane kamraad, kuid ometi kuidagi eksinud.
Ühel päeval läksid nad ratsutama, hobuse kauged koerasuurused eellased oma hiiglaslike järeltulijate ees tormamas. Everardil oli käes vintpüss, millega ta lootis tabada varem silmatud mastodoni. Mõlemad kandsid Akadeemia helehalli vormi, mis kuuma päikeses käes tundus jahe ja siidine.
«Huvitav, kas me üldse tohime jahti pidada,» tähendas ameeriklane. «Mis siis, kui ma lasen mõõkhambulise tiigri – näiteks Aasias –, kes pidi algselt ära sööma mõne inimeste-eelse putukasööja. Kas see ei muuda kogu ajalugu?»
«Ei,» teatas Whitcomb. Tema oli ajas rändamise teoorias kiiremini edasi jõudnud. «Vaata, kontiinum on kõva kummipaeltest võrgu sarnane. Seda ei ole kerge väänata; ta kipub alati oma «endist» kuju tagasi võtma. Ühelainsal putukasööjal ei ole tähtsust, inimene sai alguse kogu selle liigi geneetilisest arsenalist.
Kui ma tapaksin keskajal ühe lamba, ei pühiks see veel maa pealt kõiki tema hilisemaid järeltulijaid, kõiki neid tallekesi kuni 1940. aastani välja. Pigem on järeltulijad kuni geenitasandini muutumatul kujul alles, hoolimata teistsugusest esivanemast, kuna nii pika ajaperioodi jooksul on kõik lambad, nagu ka inimesed, kõigi eelmiste lammaste või inimeste järeltulijad. Asjad on ju tasakaalus; mingil hetkel annab mõni teine eellane edasi geenid, mille sina enda arvates hävitasid.
Samamoodi võiksin … noh, mina võiksin minna ajas tagasi ja takistada Boothil2 Lincolni mõrvata. Kui ma just äärmisi ettevaatusabinõusid ei tarvita, on väga võimalik, et keegi teine laseb presidendi maha ja süüdi jääb ikkagi Booth.
Aja vastupanuvõime ongi põhjus, miks ajas rändamist üldse lubatakse. Kui sa tahad asju muuta, pead talitama väga õigesti ja enamasti kõvasti vaeva nägema.»
Ta suu kõverdus. «Ajas rändamise põhialused! Meile korratakse ikka ja jälle, et sekkumise eest ootab karistus. Ma ei tohi minna tagasi, et teha see punapõskne värdjas Hitler juba hällis vagaseks. Ma pean laskma tal kasvada just selliseks meheks, kes kuulutab välja sõja ja tapab mu pruudi.»
Everard ratsutas viivu aega sõna lausumata. Kostis vaid sadulanaha kriuksumist ja kõrge rohu kahinat. «Ah nii,» lausus ta lõpuks. «Kui kahju. Tahad sa sellest rääkida?»
«Jah. Tahan küll. Ega mul palju öelda olegi. Ta töötas õhujõudude naispataljonis – Mary Nelson oli ta nimi –, me kavatsesime pärast sõja lõppu abielluda. Ta oli neljakümne neljandal aastal Londonis. Seitsmeteistkümnes november, seda kuupäeva ei unusta ma iial. Ta hukkus V2 raketi rünnakus. Mary oli läinud naabrite poole Streathamis – ta oli parasjagu puhkusel, ema juures. Naabrite maja lendas õhku, nende endi maja pääses ühegi kriimuta.»
Whitcombi palged kahvatusid. Ta vaatas tühja pilguga enda ette. «Paganama raske on mitte … mitte minna tagasi, ainult paari aasta jagu, et teda kas või nähagi. Saaks ainult nähagi … Ei! Seda ma ei julge.»
Everard pani kohmetult käe kaaslase õlale ning edasi ratsutati vaikides.
Õppetöö jätkus igaühel eri tempos, kuid oli piisavalt tasakaalustatud, et õpingud lõpetati koos: peeti lühike tseremoonia, millele järgnes maruline pidu ja tundelised lubadused edaspidi kokku saada. Siis läks igaüks tagasi
«Portrait of Jenny», Robert Nathani (1894–1985) 1940. a ilmunud ulmeromaan.
John W. Booth (1838–1865): Ameerika näitleja, kes tappis president Lincolni 1865. a Fordi teatris Washingtonis.