Elamisjulgus. Mati SoonikЧитать онлайн книгу.
oled täbaras olukorras, sest pead vallamajas konutama.”
„Seda tuleb vahel ette ja juhuslikult on täna selline päev. Õnneks saan õhtul koju minna.”
„Tunnen sulle kaasa. Tahaksin sind kasvõi natukenegi aidata.”
„Ära minu pärast muretse!”
„Kus sa praegu elad?”
„Endiselt Kullilaane talus.”
„Kellega?”
„Emaga, sest isa on mul surnud. Mis sa muudkui pärid! See pole ju sinu asi, kus ja kellega mina elan.”
„Mina elan Kergu alevis Kaisma vallas samuti kahekesi, aga tädiga. Mulle tuli pähe mõte, kuidas saan vähemalt pärast tööd sulle natuke kasulik olla.”
„Ma ei oska küll arvata, kuhu sa oma jutuga sihid! Mõtlesin, et soovid komnooreks hakata.”
Elfriide raputas pead.
„Ei. Praegu pole mul küll sellist mõtet, aga mis tulevik toob, eks see paistab edaspidi. Kuidas sa õhtul koju lähed?”
Seletasin ausalt: „Sedapuhku jalg jala ette. Maanteed mööda tuleb sinna üle kümne kilomeetri. Seda teed sõidan suvel tavaliselt jalgrattaga, täna olen siiski kahjuks jalamees. Üks kumm vajab putitamist. Küllap lähen seekord läbi metsa, sest nii on mu teekond lühem kui mööda maanteed.”
Elfriide tegi mulle kärmelt ettepaneku:
„Tule pärast tööd minu juurest läbi. Ma lähen õhtul hobusega Viluvere raudteejaama vallavanemale vastu. Nii kõlbab ju täitevkomitee esimeest kutsuda küll. Kalmer Kibus elab meil. Tema tuleb rongiga Pärnust nõupidamiselt, aga sina saaksid hobusega Viluverre. Nii väheneb su jalavaev tublisti.”
Olin vaba mees ja tegin, mis tahtsin. Pealegi oli Elfriide üks ema poolt soovitatud pruudikandidaat. Ma oleksin saanud priiküüdiga üsna kodu ligidale.
Ütlesin reipalt: „Mulle sobib sinu pakutud võimalus suurepäraselt, sest olen ju jalamees, nagu ma ennist sulle juba teada andsin.”
Läksingi pärast tööpäeva lõppu Elfriide poole. Oli jaanipäevajärgne aeg. Täis õllekann ilutses juba laual, aga sinna toodi ka ahjupraad, vorstid, saiad ja isegi liitrine viinapudel. Minul oli kõht muidugi tühi, sest viimati sõin hommikul kodus enne tööle minekut. Perenaine ja Elfriide istusid lauda.
„Tule meie juurde ja võta mehine suutäis õlut!” tegi Elfriide mulle ettepaneku.
Ma ei lasknud pakkumist korrata ja sättisin enda Elfriide kõrvale. Rüüpasin kolm korralikku sõõmu kesvamärjukest.
„Kulus ära küll,” laususin seejärel.
„Ehk soovid pitsi hundijalavett?” oli Elfriide väga lahke.
Raputasin pead.
„Mina ei hooli.”
„Ega kedagi. Söö siis meie pühadejärgset toitu,” andis tädi märku, et ma asuksin ka keha kinnitama. „Sa oled ju päev läbi söömata. Ime, et sa üldse püsti seisad!”
„Ole tänatud! Sa oled üllatavalt hästi kursis minu olukorraga,” sõnasin muheledes.
Tädi naeratas.
„Teada puha, kuidas poissmehed süüa saavad, kui nad kodus pole. Sa oled pealegi vallamajas ametis. Seal ei anna sulle keegi süüa.”
„See on tõesti tõsi, et olen näljane kui hunt.”
Sõin isukalt head ja paremat, aga pererahvas ise oli selles osas üpris tagasihoidlik.
Äkisti tõusis tädi püsti.
„Teie kinnitage keha ja kustutage janu edasi, aga mina söödan ja joodan hobused ära.”
Kärmelt tegi ta meie juurest minekut. Möödus vaevalt paar minutit, kui ka Elfriide krapsas püsti.
„Praegu on veel vara raudteejaama minna. Rongi tulekuni on aega. Lähme puhkame natukene enne teeleasumist minu magamistoas!”
„Minul pole selle vastu midagi.” Patsutasin oma kõhtu. „Vats on üsna tublisti täis.”
Mina istusin Elfriide toas tugitoolile, mis asus mu üllatuseks kambris. ent tüdruk riietas ennast minu veel suuremaks üllatuseks lahti ja läks ihualasti voodisse teki alla. Mina lösutasin ootamatust vaatepildist lummatuna tugitoolis edasi. Mina ei mõistnud ka midagi öelda ja peretütar oli samuti paar minutit vait.
Kui Elfriide nägi, et mina ei poe tema kõrvale teki alla, hakkas ta mind mesimagusa häälega kutsuma:
„Miks sa tugitoolis konutad? Tule ometi minu juurde voodisse! Seltsis segasem!”
Mina olin aga kangestunud nagu ront ega saanud õieti arugi, mida mul paluti teha.
Kui Elfriide mõistis, et mina ei kavatsegi tema kõrvale heita, hakkas ta mind lausa lunima:
„No tule ometi julgesti voodisse teki alla! Ära karda midagi! Sa oled nii ehmunud näoga, nagu pelgaksid mind! Saladuskatte all võin öelda, et ma magan vallavanemaga igal öösel koos. Ma usaldan sind, sest tean, et sa ei räägi seda kellelegi.”
Elfriide oli väga kena neiu ja ega temal kavaleridest puudust olnud. Miks ta käitus praegu ometi sedasi? Kas raske talutöö tegi ta selliseks või igatsus tunda just minu füüsilist lähedust? Mind lõi selline kutse tummaks, olin nii suures segaduses, et ei saanud endiselt sõnagi suust. Ma tundsin soovi Elfriide juurde minna, kuid ma kartsin tädi, kes võis iga hetk tuppa tulla. Ma ei mõistnud, miks alasti neiu kutsus minu enese juurde teki alla. Kas ma olin temale mingi maiuspala? Kui ta peaks tahtma peale teineteise kõrval rahulikult lamamise veel midagi, siis polnud ma päris kindel, kas ma saan sellega hakkama. Järsku tuli mu pähe mõte, et äkki oli Elfriidel see ettekavatsetud plaan, sest ta võis olla Kalmerist rase, aga sellest mehest polnud temaga abiellujat. Elfriide võis tahta mind meelitada armurõõmusid maitsema, et hiljem sundida endaga abielluma ja juba eostatud lapse isaks hakkama. Selline oli siis ema poolt mulle soovitatud tulevane abikaasa! Minule ei sobinud kindlasti mitte selline pruut, kes kandis endas Kaisma valla täitevkomitee esimehe kaasavara!
Mulle meenus aeg enne sõda, kui olin kuueteistkümneaastase poisikesena naabertalus sulane. Kord saatis peremees mind talutütre Hildaga heina niitma. Tollel juulikuu päeval oli väga palav ilm. Lõuna ajal kooris Hilda enda ihualasti, vaatas igatseva pilguga minu otsa ja pani pea oma paljaste kintsude vahele.
Ta hakkas mesimagusa häälega rääkima:
„Aga nüüd paistab sulle kutsuvalt minu päike, mis on nagu ämblik.”
Tookord päästis mind piinlikust olukorrast tüdruku isa, kes tahtis näha, kuidas mul niitmine laabub. Seekord aitas mind kimbatusest välja Elfriide tädi, kes tuli pärast hobuste talitamist tuppa. Tundsin hinges tohutut kergendust, olin nagu piinapingist vabaks lastud.
Põgenesin teise tuppa.
„Elfriide sätib ennast ja saamegi varsti raudteejaama sõita,” sõnasin tormakalt. „Suured tänud kostitamise eest!”
„Võta heaks!” Perenaine naeratas. „Eks me seda pakkusime, mida meil oli. Pühadejärgsel ajal on loomulikult midagi ja öeldakse ju, et parem külalisele hüva rooga pakkuda, kui seda sigadele anda. Ma loodan, et täna sul söömismuret enam ei ole.”
„Kindel see, aga enne teile tulekut olin ma tõesti väga näljane. Teinekord võtan võileivad ja piimapudeli tööle kaasa, siis pole mul vaja nälga kannatada,” otsustasin edaspidise suhtes.
„Heinamaalegi võetakse toit kaasa ja sedasama võib ju teiselegi tööle minnes teha,” oli perenaine minuga päri.
Sõbralikult perenaisega vesteldes möödus meil aeg kiiresti ja kui Elfriide väljus tusasena magamistoast, saingi temaga vaikides priiküüdiga Viluvere raudteejaama, kuhu jätsin ta rongi ootama.
Olin lahkudes viisakas.
„Tänan, et kergendasid mu jalavaeva! Head õhtut!”
„Head