Elamisjulgus. Mati SoonikЧитать онлайн книгу.
natuke tüsedusele kalduv ja ainuke laps peres. Mida veel tahta? Kas oli veel kusagil paremat väimehe kohta saada?.. Selles suhtes valitses minus teadmatus. Ega Amanda välimusel viga olnud. Ta oli alles täisikka jõudnud, ilusa näolapiga ning oma kergele täidlusele vaatamata üpris elava ja rõõmsa iseloomuga. Minuga püüdis ta igal võimalikul ja võimatul moel suhelda.
Ükskord tuli ta isegi vallamajja minu kabinetti.
„Sa tule meile külla, sest isa tahab sinuga rääkida.”
Ma olin väga üllatunud.
„Ma ei mõista, mida võiks Partsu peremees mulle rääkida. Me pole ju kunagi teineteisega juttu puhunud.”
„Võibolla pakub see jutuajamine sulle huvi.”
„Kui sedasi, küll ma siis tulen kah,” otsustasin, sest tahtsin teada, mida Partsu talu peremehel oli mulle öelda.
Mul välgatas läbi pea, et küllap ta pakub Amandat minule naiseks ja kutsub endale koduväiks. Sel juhul oli lootust, et meie jutuajamine võib üsna huvitavaks kujuneda.
Tegelikkus ei vastanud sellele. Pärast sõda oli kõigil meestel ja naistel valla poolt antud kohustus, et nad pidid metsas sada tihumeetrit küttepuid üles töötama. Ka Amandal kui täisealisel neiul oli tarvis see täita.
Partsu talu peremees esitas mulle palve:
„Kas sina kui tähtis saks vallamajas ei saaks kuidagi Amanda metsanormi ära täita või kutsuda kedagi vallamajast appi seda tegema? Kuidas saab mu tütar üksinda selle tema jaoks üle mõistuse raske tööga hakkama? See käib talle üle jõu! Kindlasti tuleb midagi ette võtta, et Amanda ei peaks raske tööga ennast ära katkestama. Mis sina sellest asjast arvad? Istud ju samuti vallamajas.”
„Mõistan sind suurepäraselt, ent mina pole nende tegemistega seotud, mis puudutavad metsanormi täitmist … Ma võin ju üritada midagi teha, ent kardan, et sellest pole kasu … Mina tegelen noortega seotud probleemidega ja ma ei puutu muude vallaasjadega üldse kokku … Mina ei pea oma tegemistest isegi vallamajas kellelegi aru andma,” olin kimbatuses.
„Sa töötad ju ikkagi vallamajas ja saad Amanda eest seista küll. Ehk mõjub sinu seisukoht mu tütre osas! Seda, et sa ise täidad selle tema eest ära, seda on arvatavasti palju tahetud, ent räägi nende meestega, kes on sellega seotud.”
„Ma ei muuda lobisemisega mitte kui midagi, aga tegudega on nii, et hea, kui ma täidan oma normigi ära. Ma elan ju emaga kahekesi, aga tema on nõder naisterahvas. Meil on kaks lehma, mullikas, hobune, vasikas, siga, lambad ja kanad. Nende pidamine nõuab minult suurt pingutust ja seetõttu jääb uneaeg napiks.”
„Sul pole muidugi kerge.”
Ohkasin.
„Teen, mis minu võimuses, aga ma ei luba midagi.”
„Saan sinust aru, aga püüa vallamajas Amanda heaks siiski midagi ära teha. Sa pole ju vallamajas tühi koht ja küllap sind võetakse kuulda,” käis Partsu talu peremees mulle jätkuvalt peale nagu uni ja mulle tundus, et pean talle vähemalt lootust andma.
„Loomulikult,” vastasin tülpinud ilmel, kuigi teadsin juba ette, et ma ei tegele pererahva selle probleemiga üldse.
Mulle jäi mulje, et mind peetakse juba pooleldi koduväiks, kuigi ma polnud selleks veel mingit soovi avaldanud, rääkimata abieluettepanekust. Mind ei koheldud siin sugugi halvasti, vaid lausa suurepäraselt, sest sel ajal, kui peremees rääkis minuga metsanormi täitmisest, ilmusid lauale naiste poolt valmistatud hõrgutavad road. Mind pandi muidugi peretütre kõrvale istuma.
Aeg möödus lausa lennates, sest edaspidi olid mu jutukaaslased hoopis perenaine ja peretütar, sest peremees otsustas:
„Ma pean lahkuma, sest majapidamises ootavad igasugu tegemised mehekätt.”
Läinud ta laua tagant oligi. Mina olin aga Partsu talus nii kaua, et öö hakkas saabuma.
Peretütar pöördus minu poole.
„Palun jää meie poole öömajale!”
Ma olin vaba poiss ja keegi ei oodanud mind, kui ema välja arvata, ent tema oli harjunud, et ma ei jõua vahel ööseks koju.
Otsustasin:
„Loomulikult jään, kui te olete nii lahked!”
Aga selle asemel, et mind magamistuppa voodisse ööbima panna, valmistati mulle rehetuppa pinkide peale ase, kus ma saatsin öö rahutult mööda ja kust ruttasin hommikul jälle tööle.
Nüüd olin omamoodi keerulises olukorras. Mul polnud ju seda võimu, et kustutada Amandal metsanormi kohustus ära. Minul polnud ka mingit tahtmist võõra näitsiku metsanormi ise täita. Seetõttu läks Partsu talu peremehe lootus täielikult luhta, sest minult kui väimehekandidaadilt polnud temal mingit abi loota.
Ma ei külastanud edaspidi Partsu talu, aga ei saanud Amandast siiski mitte kuidagi lahti. Hiljem pidin ema Partsu talu peretütrega veel korduvalt kohtuma ja tema seltsi taluma. Õnneks ei teinud ta enam juttu metsanormi täitmisest ja ma ei teagi, kuidas tal selle täitmine lahenes. Mina ei soovinud loomulikult seda teemat ju puudutada.
Vallamajast sain ma koju minna mööda maanteed või läbi metsa. Suvel kasutasin tihti teist võimalust, sest oli väga hinge kosutav metsas kõndida, aga õnnetuseks läks see tee läbi Metsa küla ja sealjuures Partsu talu lähistelt. Tihti ootas Amanda mind Kergu alevikus kaupluse või rahvamaja juures, et koos koju minna. Vahel jättis tema käitumine mulle sellise mulje, et ta on juba minu abikaasa. Ma ei tahtnud ka ebaviisakas olla ning talle otse öelda, et mulle ei meeldi temaga jalutada ja vestelda. Pidin taluma tema lähedust ja sellega vastu tahtmist leppima.
Kuigi näitsik seda soovib, ei tarvitse armastus tema ja noormehe vahel tekkida. Miks? Kas neiu liigne pealetükkivus on noormehele sedavõrd häiriv, et ei võimalda nende vahel sügavatel tunnetel tärgata? Mind häiris igatahes väga Amanda tüütu soov minuga iga hinna eest kohtuda.
Kas neiu kõnnak, käitumine ja jutuvada võib meessoo esindaja ükskõikseks jätta? Minu jättis. Amanda jäi mulle võõraks, külmaks ja kaugeks. Mul ei tekkinud tema vastu mingisuguseidki õrnuse, leebuse ja lähedusega sarnaseid tundeid, armastusest rääkimata. Ma olin vaid nördinud, kui ta ootas mind jälle kusagil, et koos minuga kodu poole minna.
Ema lootis muidugi väga, et ma tooksin ühe nendest tema poolt valitud näitsikutest koju või siis läheksin emma-kumma juurde elama. Majanduslikus mõttes oleks see võrdne olnud, kummaga nendest abielluda ja oma edasine elu siduda. Mõlemad talud olid korralikud ja tulusad. Meestööjõudu oli neisse taludesse hädasti vaja, eriti aga Elfriide tädi omasse. Ema poolt valitud pruutide taludes oleks töö võimaldanud mul riided selga, toidu lauale ja isegi raha tasku saada. Ma oleksin saanud ka loobuda praegusest töökohast, millesse ma eriti hästi ei sobinud. See oli ka metsavendade tõttu mulle ohtlik, sest mõnele nendest võisin ma oma ameti tõttu pinnuks silmas olla. Ma ei kartnud metsavendi paaniliselt, ent kerge hirmutunne oli kogu aeg põues, sest mu töökoht ei tarvitsenud nendele mitte üks põrm meeldida. Loomulikult mõtisklesin aeg-ajalt selle üle, kuidas leida ettekääne, et sellest ametist loobuda. Samas oli väga raske lahti öelda tööst, mis tõi kerge vaevaga leiva lauale.
Kui ma oleksin pidanud kas Elfriide või Amanda kasuks abielu puudutava otsuse tegema ja mingit pääsu sellest poleks olnud, siis oleks liisk Amanda kasuks langenud. Elfriide pudenes sellepärast konkurentsist välja, et ta oli Kaisma valla täitevkomitee esimehe armuke. Amanda oli süütu neiu, nagu ma külarahvalt kuulsin, ent minul polnud tema suhtes sellist sooja tunnet, mis oli kunagi Linda vastu, kellega oli hea ka lihtsalt koos olla, vestelda, jalutada ja peol tantsida. Võrdlesin nüüd oma mõtetes tundeid nii Linda kui ka ema poolt soovitatud pruutide vastu. Ma lausa nautisin ainuüksi Linda lähedust. Ma ei saa öelda, et ma armastasin teda meeletult, ent armunud olin ma temasse kindlasti ja edaspidise suhtlemise käigus oleksin võinud ka armastuseni jõuda. Elfriide ja Amandaga kohtumised olid ebamugavad ja eemaletõukavad. Elfriidega olin korra peol tantsinud, aga Amanda ei osanud üldse tantsida.
Kui olin järjekordselt poolsunniviisiliselt Partsu peretütre Kergu alevikust tema koduväravani saatnud