Ja sada surma. Marje ErnitsЧитать онлайн книгу.
nagu loomupärast häbelikkust.
„Sa ei tohi nii teha!” kõneles neiu ega mõelnudki mehe plaanidega nõustuda.
„Erna! Tule, tule istu minu kõrvale,” muutis Eedik taktikat ja tõusis asjalikult kõnelema hakates istuli.
„Ma olen kõik need neli aastat vaid tänu sinule elus püsinud. Iga kord, kui kuulid must mööda vihisesid ja taevast mürske alla sadas, siis mõtlesin ma sinule. Haavatuna laatsaretis lamades mõtlesin ma sinule ja… ja surm valitses kõikjal ning ma ei tea ikka veel, mida toob homne päev.”
„Mina tean!” vastas Erna kindlal häälel. „Homme lähme õpetaja juurde ja paneme laulatuseks aja kinni.”
„Kas kohe homme?” imestas Eedik ning poetas oma käe ümber Erna piha. „Homseks on Viktoril korraldatud vabriku juures miiting. Pean sinna minema ja ma ei saa ka Kostat hätta jätta. Andsin talle lubaduse!”
„Siis lähen mina üksi ja palun õpetajat,” jäi Erna endale kindlaks.
„Ei, see ei sobi,” lausus Eedik ta kaelalt juukseid eemale puhudes.
Erna tõmbus kohkudes eemale ja küsis hirmunud pilgul oma kihlatule otsa vaadates: „Sa ei taha mind enam endale naiseks… kas sa… kas sa leidsid endale kellegi teise?”
„Ei, ei! Seda mitte, aga ma leidsin endale teise usu,” rääkis Eedik malbel toonil. „Ma ei usu, et jumal peaks meie liitu kinnitama. Papid ja kirik ainult teenivad meie armastuse pealt. Nemad on samasugused kurnajad nagu vabrikandidki. Kui me armastame teineteist, ja mina armastan sind üle kõige maailmas, siis oleme meie mees ja naine endi, mitte jumala tahtel. Kui sina muidugi tahad…”
Ernale oli selline kursimuutus nii üllatav, et ta midagi kosta ei osanud. Igas teises olukorras oleks ta enda ja oma au traditsiooniliste reeglite kinnipidamise eest välja astunud. Aeg oli tema keha naiselikuks vorminud, kuid tal polnud õrna aimugi, kas tal tuli võidelda armastuse eest või selle vastu. Tunnetega hakkamasaamise tarkust polnud keegi talle õpetanud.
„Aga meie ei või ju niimoodi…” pobises ta mehe hellusepuhanguid endast eemale tõrjudes. „Ei. Mina nii ei saa. Me oleme ju vaid kihlatud. Ma pean mõtlema.”
„Meie võime teha kõike, mida me vaid ise tahame,” sosistas Eedik Erna kaelale suudlusi jagades. „No aga kui sa ei taha, võin ma sinu voodi ees põrandal ka magada ja… ja ma ei tee midagi, mida sa ei taha.”
Erna vaikis. Ta keha ei tohtinud tahta seda, mis polnud tavadega kooskõlas. Ta surus lõuapärad kokku, et mitte iseendale vastu karjuda, sest ta keha kannatas. Minutid läksid ja mehe suudlused põletasid teda aina tugevamini. Pool tundi hiljem andis Erna järele ning ta keha avanes pettumuseks, sest kõik need ähmasesse pruudiloori mässitud unistused süütuse kaotamise õnnistavast tundest purunesid. Tegelik elu oli märksa räpasem ja valulikum.
Eedik väsis järsku ning ta keha vajus raskelt ohates kokku. Kõik temas muutus mõne hetkega märksa proosalisemaks. Ta tõusis ning otsis kuuetaskust välja piibu ja tubakakarbi. Ernale polnud juhtunu ikka veel päriselt kohale jõudnud, ometi haaras ta kortsus päevateki servast, et oma jalgu kinni katta. Kogu ta keha surises ning see tunne vajas varjamist. Eedik seevastu ei varjanud midagi, vaid astus kogu oma alastuses akna juurde, urgitses küünega piibupitsi, koputas tuha lillepotti ning rääkis sellest, millest mõtles.
„Kui siin asjad korda saavad või kui ka ei saa, lähen ikkagi tagasi Venemaale,” kõneles ta algul üsna roidunult ja tasa, aga siis aina kiiremini sõnu vuristades. „Petrogradis on buržuidest maha jäänud palju kena moega ja tühje kortereid. Sa võid valida millise tahes ja elada nagu tsaarinna. Seal ei pea sa ühegi peremehe sõna kuulama ja võid teha, mis ise tahad. Ma nägin seal suurel miitingul Leninit ja tema ütles, et see kõik, mis on töörahva kätega loodud, kuulub rahvale ja et meil on õigus võtta oma töö vilju ning kui vabatahtlikult ei anta, siis on meil õigus verd valada ja võtta…”
Millal Erna oli uinunud, seda ta ei märganudki, aga ärkas ta puukasti kolksatusest. Järelikult oli kojamees küttepuudega juba köögis ning see tähendas, et kell võis olla viis hommikul. Eedikust oli toas järel vaid tubaka ja jalarättide lõhn ning kummutil valendas Eediku käekirjaga paberileht. Erna tõusis ettevaatlikult voodist ja silmitses endast jäänud aset.
„Kõigi maade proletaarlased, ühinege,” luges ta lendlehele trükitud lauset ja teisele küljele käsitsi kirjutatud teksti: „Läksin miitingule, kohtume õhtul.”
Kondiitriäri väravas, väikeses väljamüügiputkas, kus kaubeldi eelmisest päevast jäänud saiakestega, valitses sel hommikul suur segadus, sest keegi oli aknaluugi lahti kangutanud ning klaasi lõhkunud. Õnneks ei olnud varga käsi läbi trellide kaugele ulatunud, sellele vaatamata oli kogu personal jalgele aetud ja peremees ootas kriminaalpolitseid. Erna hommikune ärevus jäi selle kõige kõrval sootuks varju ning nõnda võis ta omaette olla ja näilises rahus saiakeste küpsetamisele pühenduda. Kell kümme hommikul avati kesklinnas Raatuse kohvik ja selleks ajaks pidid värsked koogid ja saiad kandikul võtta olema.
Kaastööliste ärevusega ühines Erna alles siis, kui kuulis ühelt kaubaagendilt, et hommikul vabriku juures toimunud miiting oli muutunud enamlaste meeleavalduseks ning et sinna oli saadetud nii linna korrakaitsjaid kui ka püssimehi. Mõned töölised olid hakanud kordnikele vastu, loopinud töödejuhatajat ja teisi ülemaid kividega ning lõpuks oli läinud ka taplemiseks. Keegi oli sealt kandist kuulnud ka laskmist, aga siis oli kõik jälle vaikseks jäänud.
Üks teine kauba järele tulnud mees teadis rääkida, et meeleavaldus oli politsei poolt laiali aetud, töölised tagasi hoonetesse läinud ja streiki alustanud. Kas keegi miitingul osalenuist ka tõsiselt viga sai, seda ei osanud mees arvata, aga ta oli kindel, et suuremad rahutused olid veel tulekul, sest töölised olid üles ärritatud ja nende rahustamine polnud niisama lihtne.
Õhtul jättis Erna oma toaaknal külgkardina poolde vinna, et oleks võimalik ilma seda liigutamata tänavat silmas pidada. Ta oli nii ärevil, et ei suutnud endale selgeks teha, kas ta ootas Eedikut või kartis, et mees äkki tulebki. Kui virtin Erna teed jooma kutsus, selgus, et maja peremees oli naasnud juba hommikul, kuid millal Eedik lahkus, sellest ei lausunud ta sõnagi. Küll oli tal aga palju rääkida vabriku juures toimunud mässust, sest ta vend tundis hästi üht seal töötavat liinitöölist.
„Aga seda ma ütlen, et toda herilasepesa ei maksaks küll puutuda,” kõneles virtin pooli hääli, ise hoolega ust silmas pidades. „Mu vend rääkis, et kordnikud olid ühe kommu poolvigaseks peksnud, sest too oli neid kapitalistide sabarakkudeks sõimanud. Veel ta rääkis, et mitu meest olid pärast rüselust vabriku ees tänaval sirakil olnud. Ei tea, kas olid purjus või said peksa, aga minema nad lohistati. Hirmsad inimesed need kommud.”
„Laskmist oli ka olnud,” lisas Erna omalt poolt ning püüdis rahulikuna näida.
Teadmine, et Eedik asjaga seotud oli, kohutas teda sedavõrd, et jättis isegi läinud ööl toimunud intiimsed läbielamised varju.
„Eks homne ajalehed kirjuta, mis hullud teod seal vabriku juures toime pandi. Siis saab ehk rohkem teada,” lisas Erna ning kurtis väsimust.
„Muidugi-muidugi! Mine enne puhkama. Päev otsa kuuma ahju ees – ega see pole kiita töö,” märkis virtin ja lisas: „Ega täna ole ka võõrastel siia asja, sest peremees käskis linnas toimunud rüüstamiste hirmus Aadul päeva vabaks võtta ja öösi valvet pidada.”
Aadu poleks Eedikut suutnud kinni pidada, selles oli Erna kindel, sest krutskeid sel noormehel jagus. Tema sai igast uksest sisse ja plangust üle, kui vaid tahtmist oli, ometi jäi ta sel, aga ka järgmisel ja ülejärgmisel ööl tulemata.
Laupäeva varahommikul, just siis, kui Erna väravast välja astus, nägi ta voorimehe hobust kodutänavale pööramas. Kui troska oli temani jõudnud, astus sellest välja talumehe rõivais meesterahvas, keda Erna kohe ära ei tundnud. Mees maksis arve ja pöördus ning jäi siis Ernale otsa vahtima.
„Valter, sina!” hüüatas Erna ja palus voorimehel hetke oodata.
„Mina, neh! Sinu juurde tulingi,” ühmas mees mornilt. „Aga sul