Ebaõnn ja äpardused. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
küsis: „Kas kavatsed mulle siis seletada ka, mida sinu kümme-kolmkümmend täpsemalt tähendab?”
Vastuseks kummardus Neagley laua kõrvale ja tõmbas põrandal olevast kandekotist musta kiirköitja. Ja ulatas selle üle laua. See oli koopia lahanguaktist.
„Calvin Franz on surnud,” sõnas naine. „Minu meelest viskas keegi ta lennukist välja.”
KUUS
Minevik, see tähendab sõjavägi. Calvin Franz oli olnud sõjaväepolitseinik ja teeninud Reacheriga täpselt samal ajal ning oli paljuski täpselt samasugune kui tema oma kolmeteistkümne teenistusaasta jooksul. Nad olid siin või seal vahel kohtunud, nagu relvavendadega ikka juhtub, tegutsenud maailma eri paigus külg külje kõrval päeva või paar, pidanud nõu telefonitsi ja nende teed olid ristunud ka siis, kui kaks või rohkemgi juurdlust omavahel põimusid. Ja siis veel see lühike tõsine töö Panamas. Kvaliteetaeg. Väga lühike, aga ka väga intensiivne, mistõttu hakkasid nad teineteises nägema külgi, mis tekitas neis tunde, nagu oleks nad lihased vennad, mitte kõigest relvavennad. Hiljem, kui Reacher pärast ajutist degradeerimist rehabiliteeriti ja talle tehti ülesandeks moodustada erijuurdlusüksus, seisis Franzi nimi üsna nende inimeste nimekirja eesotsas, keda Reacher enda kaaslastena soovis näha. Nad olid veetnud järgmised kaks aastat tõeliselt tihedas koostöös ja said kiiresti sõpradeks. Siis, nagu sõjaväes sageli juhtub, tulid uued korraldused ja erijuurdlusüksus saadeti laiali ning Reacher polnud Franziga enam kunagi kohtunud.
Kuni praeguse hetkeni, selle kiirköitja vahelt võetud ja nüüd odava söögikoha kleepuvale laminaatlauale asetatud lahangufotoni.
Elus Franz oli olnud väiksem kui Reacher, aga suurem enamikust teistest inimestest. Võib-olla kuus jalga ja kolm tolli pikk ning kakssada kümme naela raske. Võimas ja pikk ülakeha, lühikesed jalad. Omamoodi primitiivse väljanägemisega. Nagu koopainimene. Üldiselt aga oli ta üsnagi nägus. Ta oli olnud rahulik, resoluutne, võimekas ja pingevaba. Oma olekuga sisendas ta teistesse kindlustunnet.
Mees nägi lahangufotol välja päris kole. Ta lamas alasti ja selili roostevabast terasest laual ning kaamera välklamp oli pleegitanud tema naha kahvaturoheliseks.
Kole.
Aga noh, surnud näevad sageli üsna halvad välja.
Reacher esitas küsimuse: „Kust sa selle kätte said?”
Neagley sõnas: „Mul õnnestub tavaliselt asjad kätte saada.”
Reacher ei kostnud vastuseks midagi ja pööras lehte. Asus lugema põhjalikku tehnilist laadi infot. Surnukeha pikkuseks oli mõõdetud kuus jalga ja kolm tolli ning kaaluks sada üheksakümmend naela. Surma põhjuseks oli märgitud organite funktsiooni lakkamine väga tugeva löögi tagajärjel. Mõlema jala luud olid murtud. Roided katki. Veres leidus väga palju vabu histamiine. Keha oli tugevasti veetustunud ja maos ei olnud midagi peale lima. Kõik viitas kiirele kaalukaotusele ja polnud mingeid märke hiljutisest toidu manustamisest. Riietest ei leitud midagi erakordset, välja arvatud seletamatult palju raudoksiidipulbrit, mida leidus mõlema püksisääre alaosa esikülgedel, allpool põlve ja ülalpool pahkluud.
Reacher küsis: „Kust ta leiti?”
Neagley kostis: „Kõrbest umbes viiekümne miili kaugusel siit kirdes. Kõva liivapinnas, väikesed kaljud, saja jardi kaugusel maanteest. Juurdeviivaid või eemalduvaid jälgi pole.”
Ettekandja tõi söögi. Reacher pidas vahet, kuni ettekandja tühjendas oma kandiku, ja asus siis vasaku käega võileiva kallale, et parem ei saaks rasvaseks, kui ta lahanguakti lehti pöörab.
Neagley tähendas: „Kaks autoga mööda sõitnud abišeriffi nägid kalkunkondoreid seal tiirutamas. Läksid asja uurima. Marssisid kohale välja. Seletasid, et jäi mulje, nagu oleks ta taevast kukkunud. Patoloog on sama meelt.”
Reacher noogutas. Ta luges arsti lõpparvamust, mis ütles, et vaba langemine umbes kolme tuhande jala kõrguselt kõvale liivapinnasele võib lõppeda just niisuguste tagajärgedega ja põhjustada täheldatud sisemisi vigastusi, kui Franz juhtus kukkuma täpselt selili. See on aerodünaamika seisukohast võimalik, kui ta oli elus ja vehkis kukkudes kätega. Elutu keha oleks kukkunud pea ees.
Neagley selgitas: „Nad tuvastasid isiku sõrmejälgede järgi.”
Reacher küsis: „Kuidas sina sellest teada said?”
„Tema naine helistas mulle. Kolme päeva eest. Tal olid märkmikus nähtavasti meie kõigi nimed. Eri leheküljel. Sõbrad ammustest aegadest saadik. Mina olin ainus, keda tal läks korda kätte saada.”
„Ma ei teadnudki, et ta on abielus.”
„Ta abiellus hiljuti. Neil on ka laps, nelja-aastane.”
„Kas ta käis tööl?”
Neagley noogutas. „Tegutses eradetektiivina. Tal oli ühemehefirma. Esialgu jagas see teatud strateegilisi nõuandeid korporatsioonidele. Nüüd tegi aga enamasti taustauuringuid. Tegeles andmebaasidega. Tead ju küll, kui põhjalik ta oli.”
„Kus ta töötas?”
„Siin Los Angeleses.”
„Kas meie omad töötavad eradetektiividena?”
„Enamik meist minu meelest küll.”
„Peale minu.”
„See oli ainus asjalik oskus, mis meil oli.”
„Mida Franzi naine sinu käest tahtis?”
„Mitte midagi. Lihtsalt andis mulle teada.”
„Ta ei otsigi vastuseid?”
„Asjaga tegeleb politsei. Täpsemalt Los Angelese maakonna politsei. Koht, kust ta leiti, kuulub Los Angelese maakonda. See on väljaspool Los Angelese politsei jurisdiktsiooni, seetõttu tegeleb sellega paar kohalikku seadusesilma. Nad töötavad lennuki versiooni kallal. Nad arvavad, et see lendas näiteks Vegasest läände. Midagi niisugust on neil varemgi juhtunud.”
Reacher tähendas: „Lennuk see küll ei olnud.”
Neagley ei öelnud midagi.
Reacher jätkas: „Kui suur on lennuki minimaalne kiirus? Sada miili tunnis? Kaheksakümmend? Ta oleks uksest välja kukkudes lennanud õhukeerisega horisontaalselt tahapoole. Ja põrganud vastu tiiba või saba. Siis näeksime enne surma tekkinud vigastusi.”
„Tal olid murtud mõlema jala luud.”
„Kui kaua kukub keha kolme tuhande jala kõrguselt?”
„Paarkümmend sekundit?”
„Tema veres oli palju vabu histamiine. See on üleüldine reaktsioon suurele valule. Kakskümmend sekundit vigastuse tekkimisest kuni surmani on liiga vähe, et see protsess oleks jõudnud isegi alata.”
„Seega?”
„Luumurrud jalgadel olid vanad. Vähemalt kaks-kolm päeva. Võib-olla vanemadki. Sa ju tead, mis on raudoksiid?”
„Rooste,” lausus Neagley. „Rauarooste.”
Reacher noogutas. „Keegi purustas ta jalaluud raudlatiga. Arvatavasti ükshaaval. Tõenäoliselt sidus ta posti külge kinni. Ja sihtis sääreluid. Lõi küllalt tugevasti, et luud murda ja jätta roosteosakesi püksisäärtele. See pidi tegema põrguvalu.”
Neagley ei öelnud midagi.
„Ja nad näljutasid teda,” jätkas Reacher. „Ei andnud talle juua. Ta oli kakskümmend naela tavalisest kergem. Teda hoiti vangis, kaks või kolm päeva. Võib-olla rohkemgi. Teda piinati.”
Neagley ei öelnud midagi.
Reacher seletas: „Tegu oli kopteriga. Tõenäoliselt lennati öösel. Jäädi kolme tuhande jala kõrgusel seisma. Mees uksest välja ja ta kukub otse alla.” Siis sulges ta silmad ja kujutles oma vana sõpra ülepeakaela alla kukkumas, kakskümmend sekundit läbi pimeduse, käed abitult vehkimas ja teadmata, kus on maa. Teadmata täpselt, millal ta maha prantsatab. Ja kaks valutavat murtud jalga järel lohisemas.
„Seetõttu