Unustuse piir. Сергей ЛебедевЧитать онлайн книгу.
mõttes faktidele. Seda kindlust hindas ta omadusena vist rohkem kui fakti enda tähendust, mistõttu temast jäi entsüklopeediate lugeja, kuupäevade, arvandmete ja juriidiliste määratluste huvilise mulje; ent siin astus ta elu kui niisuguse arutlemise senitundmatule pinnasele ja see andis tema kõnele täiendava siirusetunnetuse.
Ta rääkis nõnda, nagu positakse hambavalu – nimme korrates, eemale juhtides olevikust, milles kõik nii või teisiti meenutab valu; suigutas, rahustas alles sündimata last, otsekui tehes rasedale lõõgastavat massaaži. Millegipärast alustas ta kolmekümnendatest aastatest külas, kus oli elanud; sealsel kunagisel mõisnikul oli olnud hiiglasuur õunaaed. Endisajal lubas mõisnik külarahvast aeda, loovutas neile kolmandiku saagist, pakkus alati istikuid, aga keegi ei tahtnud neid – harjumuspärasem ja lihtsam oli võtta õunu võõrast aiast. Pärast revolutsiooni sai õunaaed kõikide omaks, iga külapere otsustas nüüd oma aeda õunapuu istutada; vanad puud kaevati koos juurtega üles ja veeti vankritega külla. Oli õunaküllane sügis, õunapuude koltuvad võrad ujusid põldude vahel, nagu oleks aed otsustanud need paigad maha jätta; ükski puu ei juurdunud, need olid vanad; ehkki külas kaevati suured augud ning vooderdati need õlgede ja sõnnikuga, külmusid kõik õunapuud juba esimesel talvel.
Teine taat rääkis tusaselt, teda solvasid õunapuud, solvasid ka loodusseadused, mille järgi vana puu ei saa juurduda uues paigas; seejärel hakkas ta rääkima põhjalast, ookeanist koelmutele liikuvatest kaladest; sellest, et kala jaoks muutub kogu maailm kaluri võrguks. Ta püüab läbi murda võrkudest, nootadest, rüsadest, tungida üle kärestike, võita teda tagasi tõrjuv pahisev jõevool, ja ta liikumine on nii võimas, et ta tungibki läbi – ent ta pürib surma, hukkub järglasi sigitades, otsekui eksisteeriks takistusi, mida on võimatu ületada, juba ette tulevase surmaga nõustumata.
Ent pangem tähele – Teise taadi jutust polnud võimalik aru saada, kas ta tunneb kaasa õunapuudele, võrkudes hukkuvatele kaladele või kajastasid ta sõnad mingeid mõtteid iseendast. Ta sepitses midagi ja püüdis nüüd kaasata minu lähedasi oma salaplaanidesse, avamata nende tagamõtet. Näis, nagu ei jõuaks ta oma jutule järele, ta oli liiga kaua, võib-olla aastakümneid midagi kavandanud ja nüüd vabanes nende salajaste mõtiskluste energia, purskas temast välja, aga tema jõudis napilt seada selle teele ühe paisu teise järel, muuta voolusängi, jaotada see harudeks, varjata maskide ja mõistukõnedega, et miski juba ammu enda kohta väga otseselt ja selgesti räägitu selles otsekohesuses enam ei kõlaks.
Muide, kõike seda kuulati ja kuuldi teisiti; perelaua äärde kogunenud tundsid, et Teine taat otsib mingeid lähenemisvõimalusi, et maandada juba päevi kestnud üldist pinget, nad tõlgendasid tema kõnet nõnda, nagu ei räägiks ta endast, vaid üksnes olukorrast, mille osaliseks ta oli sattunud. Viljakandmise lõpetanud külmunud õunapuud, kudemise järel hukkunud kala – kõiges selle kumas midagi ebamäärast ning jäi arusaamatuks, kummale kaalukausile langevad Teise taadi sõnad. Aga äkki võttis ta mõistuse pähe, suunas jutu järsult kõrvale: hakkas üldiseks hämmelduseks rääkima, nagu oleks korraga avastanud kõik väljaütlemata kartused – ja heitis need käigult kõrvale. Ta ütles, et on tingimata vaja sünnitada, meditsiin on juba heal tasemel, aga arstid püüavad ilmaaegu oma nahka kindlustada, ja asus loetlema juhtumeid, kus maimukesed on ilmale tulnud trammivagunis, kaevanduse lambiruumis, maisipõllul, kuskil Kesk-Aasia stepis kosmodroomi lähedal, saiapoes, hambaarsti toolil, pommivarjendis. Tähelepanelikum kuulaja oleks mõistnud, et Teine taat võtab need lood õhust, valib sündmuspaiga kas talle tuttavast elust või ajalehtdest, kuid ta täitis toa, asustas selle nii tihedalt nende äkitselt sündinud lapsukestega, sünnitusvalude lõppematute krampidega, et kuulajate tähelepanu hajus. Juba lubas Teine taat sokutada ema parimasse haiglasse, kinnisesse ametkondlikku kliinikusse, kinnitas, et kõik saab teoks parimal viisil, nagu oleks ta ise ämmaemand; ta rääkis endast, oma lastetusest – lõpen iseendaga ja järglasi mul pole – ning palus nii visalt, anus, et ema sünnitaks, kindlasti sünnitaks, et ta ei kardaks midagi; ja kellelegi ei tulnud pähe: ta palub enda jaoks.
Sellest kõnelusest alates jõustus perekonnas tõdemus, et sünnitada on vaja; nõnda ilmus minu elulätte juures seisnud inimeste hulka Teine taat. Tuhud venisid väga pikaks, ema piinles mind ilmale tuues; iga tunniga hakkas tal üha halvem, meid oli tarvis kiiresti teineteisest lahutada, vabastada ta minust, see oli aga võimatu; algas verejooks, see ei peatunud, hiljem arstid ütlesid, et mingil hetkel nad ei teadnud, keda päästa – kas ema või laps. Ma sündisin osaliselt võõra sõna õhutusel; sündisin juuksekarva kaugusel surmast, enda ja ema omast; see oli õnn, juhus, kuid tagantjärele mõteldes kinnitas see kõik usku Teise taadi õnnelikku eelaimusesse.
Nõnda tuli Teine taat meie perekonda; nõnda – välja ütlemata – määrati mind tema lapselapseks; minu kaudu sõlmiti see side, minu kaudu loodi see sugulus, minu kaudu see hiljem ka püsis. Lühidalt, oma veendumuseks kehastunud elujõuga Teine taat otsekui ostis mu olematusest välja, tegi mind olemasolevaks, avas mulle uksed; päästja ja päästetu, looja ning loodu seos. Ja teatud mõttes anti mind Teisele taadile; sageli puhkevad kasvatajate tülid sellepärast, kellele kuulub lapse lõplik omandiõigus ja see vaimne omandiõigus, mis sünnitab peenema orjuse kui suhtumine inimesse nagu asjasse, kuuluski Teisele taadile.
Olen juba öelnud, et Teine taat elas nagu ilma minevikuta inimene; üks, väline puudus – nägemisvõimetus – varjas teist: mineviku puudumist. Toimus asendamine – pimedalt on kuidagi ebamugav, kohatu küsida, mida ta nägi, kuidas elas, kes ta oli. Endastmõistetavalt meenutavad niisugused küsimused talle füüsilist puuet, kaotatud tervist, ja Teine taat peitus oma nägemisvõimetuse taha nii loomulikult, et keegi ei pannud seda manöövrit tähele. Ta ei teeselnud abitut, ei rõhutanud oma pimedust, nõudes erilist kohtlemist, ta lihtsalt ei näinud, ei näinud oma tagasihoidlikult teadvustatud ja heakskiidetud abitust; ei kurtnud ning tõenäoliselt mõistsin ainult mina, et Teine taat muutis ennast nimelt oma pimedate silmade lisandiks; muidugi ei õnnestunud tal nägemist tagasi saada, diagnoos ümbervaatamisele ei kuulunud, kuid sellega leppimine polnud siiras.
Hiljem oskasin seda kõike näha ainult seetõttu, et Teise taadi harjumused, tema ülimalt viimistletud enesekontroll, kolme-, neljakordselt võimendatud vajadus arvestada juhuslikku pilku, mida tema ei märka, kõik see oli ette nähtud selleks, kuidas elavad täiskasvanud; aga nemad ei mängi peitust, ei istu vaikides, hingates läbi nina, laua all, kui keegi tuppa siseneb.
Teine taat otsekui unustas, et majja oli ilmunud veel üks silmapaar. Ta ei näinud mind sündimisest alates kunagi, tõenäoliselt olin ma algul tema jaoks midagi rääkiva tõmbetuule sarnast. Ta sai ainult mõttes jälgida, kuidas ma kasvan ning teadmatus minu välimusest, suutmatus selgitada endale minu tegelikku isiksust tegid minust – tema tajumises – aruka taime või kodulooma. Teine taat oli liiga keskendunud sellele, et jätta täiskasvanutele alati õige mulje, hoida peas helide järgi kujundatud mõttelist pilti – kes kuhu läks, kes kus asub, kes kust võib vaadata, aga mina langesin sellest pildist välja, täpsemalt, teatud ajani ma ei ilmunudki sinna. Teine taat ei oodanud minult läbinägelikkust, ei teinud mulle võimaliku ohu märget; ta sai minu üle otsustada ainult juttude järgi, mida minuga arendasid täiskasvanud ja neist kõnelustest – niisugune on lastega räägitu üldine omadus, kui neid pealiskaudselt kuulata – sai kujuneda ainult kohmerdise ja hädapätaka mulje.
Kui ma olin saanud seitsmeaastaseks, nõudis Teine taat lõpuks oma õigust minule. Viimastel suvilapäevadel – vanemad juba vaatasid, missuguseid gladioole koolibuketi jaoks lõigata – leiti mu peast täid. Koolini oli jäänud kõigest mõni päev, täide hävitamiseks enam aega polnud; täiskasvanud asusid asja arutama, mina aga istusin kõrvaltoas; arvasin, et otsustatakse mu pea paljaks ajada, elasin seda juukselõikust juba ette valusalt läbi: vähe sellest, et juuksed olid vist minu ainus vabadus, ka lõikamine ise oli minu meelest kuidagi võõras ja ohtlik.
Kui jutt kaldus juukselõikusele, olin ma seesmiselt alati ülemäära ärevil. Lapitud palakas, mille ema mu õlgadele laotas, tundus olevat pehkinud surilina, selle valevus polnud enam voodipesu tavalist tooni ning omandas – võib-olla sellepärast, et lina oli vana, palju kordi pestud – selle nähtamatu hämaruse varjundi, mida tajud valgetel surilinadel: kõdunemine pole neid puudutanud, kuid juba lasub neil kaduvuse vari, otsekui kaoks päikesevalgus õhust ning jätaks