Sõda Venemaaga. Richard ShirreffЧитать онлайн книгу.
pilgu. Vana ja usaldusväärse kaaslasena võis ta öelda asju, mis teistele ei olnud lubatud, kuid sellegipoolest tuli olla ettevaatlik. „Nad alahindasid ameeriklast. Ta oli väike, kuid võitles nagu saatan. Nüüd saime teada, et ta oli aikido ekspert.”
„Seda ma näen.” President nookas toimiku poole oma laual.
Komarov teadis, et president on mees, kes süveneb üksikasjadesse ja nagu Komarov oligi arvanud, oli ta uurinud raportit ameeriklaste kinnivõtmise kohta.
„Näen, et ta purustas mehel, kellele ta jalaga munadesse lõi, kõik lootused isaks saada.” President muigas.
„Me võime selle enda kasuks pöörata, Vladimir Vladimirovitš,” pakkus Komarov. „Meie inimesed võivad rõhuda tema vigastusele. Väita, et tulistati enesekaitseks.”
President noogutas. „Kes juhtis rühma? Raportist on see oluline detail välja jäetud.”
„Üks meie paremaid mehi, Teie Ekstsellents, major Anatoli Nikolajevitš Vronski, 45. Spetsnazi polk. Kaheteistkümne aasta eest nimetati ta Põhja-Kaukaasias üles näidatud vapruse eest Venemaa Föderatsiooni kangelaseks. Nõukogude tankiohvitseri poeg, kes pärast Nõukogude Liidu lagunemist pidi hakkama taksojuhiks, et peret toita. Pärast ajateenistust käis vahetustudengina Ühendriikides. Ameerikas ülikooli lõpetamise järel sai temast elukutseline sõjaväelane ning läbis valikuprotsessi eriüksustesse.”
President vaikis hetke, tema viha oli hajunud. „Olen nõus, et operatsioon oli keeruline, ning tundub, et major Vronski tuli algsest tagasilöögist suurepäraselt välja. Ta sai hästi hakkama.”
President vaatas Komarovi poole. „Andke kindral Denissenkole edasi minu rahulolematus. Kui ta tahab jääda edasi erivägede ülemaks, ei tohi rohkem vigu olla. Kas on selge?”
„Väga selge, Teie Ekstsellents.” Komarov annab noomituse edasi, kuid ta tundis presidenti piisavalt hästi taipamaks, et see on salamisi rahul. Trapnelli hukkamine saadab jõulise signaali Venemaa otsustavusest. „Teie Ekstsellents, kas ma võin nüüd nõupidamise kokku kutsuda?” Ta ulatas presidendile päevakava ja täiendatud ülevaate. Riigipea noogutas nõusoleku märgiks.
Kaardiväelased avasid topeltuksed ja presidendi asetäitja, välisminister, rahandusminister, siseminister, kaitseminister ja kindralstaabi ülem astusid sisse.
President jäi istuma.
„Istuge,” käskis ta. Komarov asus oma tavalisele kohale protokollijana laua alumises otsas. Sealt nägi ta presidenti otse. Teised istusid oma tavalistele kohtadele nõupidamislaua taga.
Nad ootasid, et president rääkima hakkaks, ning mõtlesid pingul olles, kelle ta esimesena sihikule võtab. President oli mees, kes rakendas põhimõtet „jaga ja valitse” nii oma liitlaste ja alluvate kui ka vaenlaste suhtes.
Neil ei tulnud kaua oodata. President vaatas ainiti kaitseministrit, kes oli suurema osa oma elust olnud Kommunistliku Partei pisifunktsionäär ja kes pealegi polnud kunagi elus vastast relvast tulistanud, kuid uhkeldas nüüd armeekindrali mundri ja Venemaa Föderatsiooni kangelase ordenilindiga, mis paljude teiste seas silmapaistval kohal tema rinda ehtis.
„Aleksandr Borissovitš, lugesin üksikasjaliselt raportit ameeriklaste kinnivõtmisest. Mulle ei meeldi, et üks neist surma sai. Me pöörame selle enda kasuks, kuid ärge kahelge, rohkem vigu ma ei aktsepteeri.”
Kaitseminister niheles kohmetult oma toolil. „Selge, Vladimir Vladimirovitš. Rohkem seda ei juhtu.”
„Lugesin ka raportit olukorrast Ida-Ukrainas ning olen rahul, et seal on suhteliselt vaikne,” jätkas president, vaadates kinnitust otsides Komarovi poole.
Komarov noogutas ja president lülitas oma laserpilgu ümber rahandusministrile. „Palun, teie olete järgmine.”
Oma kohalt laua otsas nägi Komarov higi rahandusministri kiilal kuklal. Mees köhatas kurgu puhtaks ja neelatas tugevasti. „Vladimir Vladimirovitš, mul on valus teile öelda, et majanduslik olukord muutub aina keerulisemaks. Ameerika ja Euroopa Liidu sanktsioonidel on majandusele endiselt sügavalt negatiivne mõju …”
President katkestas teda. „Need on vanad vabandused, Boriss Mihhailovitš. Euroopa Liidu sanktsioonid on olnud hambutud sestsaati, kui itaallased, kreeklased, ungarlased ja küproslased need mullu juunis EL-i tippkohtumisel vetostasid. EL on endiselt sügavalt lõhenenud.” Ta muigas ja lisas: „Minu strateegia suurendada põgeniketulva Türgisse, pommitades tsiviilsihtmärke Süürias ning seades sellega EL-i veel suurema surve alla, on töötanud paremini kui ma lootsin.”
„Muidugi, Vladimir Vladimirovitš,” jätkas rahandusminister. „Siiski on nafta hind endiselt probleemiks. Te mäletate, et minu eelarve põhines hinnal sada dollarit barrelist, kuid hind on pidevalt olnud sellest madalam. Turul on naftaküllus pärast Iraani-vastaste sanktsioonide leevendamist, mis järgnes Lausanne’i tuumakõnelustele kaks aastat tagasi. Iraani nafta surub hinda veelgi madalamale. See tähendab, et me kaotame aastas sanktsioonide tõttu umbes nelikümmend miljardit dollarit ning madala naftahinna tõttu üheksakümmend kuni sada miljardit dollarit. Lisaks sellele paneb kaitsekulutuste suurendamine eelarvele tohutu pinge.”
Minister võttis prillid eest, pühkis neid valge taskurätikuga ja kogus otsustavust. „Vladimir Vladimirovitš, majanduse olukorda ei saa kirjeldada teisiti kui väga raskena.”
„Millised on minu majanduslikud võimalused?” nõudis president.
„Majanduslikus mõttes on asi lihtne. Kui nafta hind uuesti ei tõuse, mida ükski majandusteadlane ei usu lähitulevikus juhtuvat, peame kas kulutusi kärpima või tõstma makse, et hoida defitsiit planeeritud 0,6 protsendil sisemajanduse kogutoodangust. Ja kui me seda ei tee, ei ole meil teist võimalust, kui laenata üha kõrgema intressiga, mis teeks olukorra vaid hullemaks. Rubla kaotab väärtust. Keskpanga kasvuprognoos on null ja sisemajanduse kogutoodang püsib parimal juhul samal tasemel.”
President mõtles kuuldu üle ja kergitas Komarovi poole vaadates kulmu.
See oli hetk, mida nad olid eelmisel päeval kahekesi harjutanud. „Teen ettepaneku küsida siseministrilt, Vladimir Vladimirovitš,” ütles Komarov. „Majanduse pilt on tähtis, kuid selle mõju teie populaarsusele on see, mis loeb.”
President pöördus siseministri, mehe poole, kes oli sündinud kauges külas Süda-Venemaal Volga lähistel, kuid oli päritolust hoolimata Moskvas miilitsana karjääri teinud. Kerkinud ametiredelil kriminaaluurimisvalitsuse juhiks, oli ta viimaks oma talupojakavaluse ja ambitsioonide toel saanud Moskva politseiülemaks ja määratud siis siseministriks. Sellel teel oli ta avastanud ja valvas nüüd kõige võimsamate, teiste seas presidendi saladusi. Halli pügatud soengu ja laia matsinäo varjus hoidis siseminister kindlalt võimuhoobadest.
„Boriss Vadimovitš, milline mõju on sellel avalikule arvamusele?” küsis president.
„Vladimir Vladimirovitš, teie tunnete Vene rahva vastupidavust paremini kui keegi teine. Me teame, kuidas kannatada ja isegi tunda uhkust selle üle, et suudame taluda kõige raskemaid tingimusi. Ent isegi kõige vastupidavamad hakkavad väsima kõrgetest hindadest, tarbekaupade nappusest poodides …”
„Ärge hakake pihta,” katkestas teda president, hääl sarkasmist nõretamas. „Te ei saa kaubanappust raskusteks nimetada! See, millest teie räägite, võib mõjutada Moskva keskklassi, kuid Vene südamaa inimestele on see tähtsusetu. Meie rahvale.”
„Teil on muidugi õigus, Vladimir Vladimirovitš,” kinnitas siseminister. „Kuid inimesed ei ole enam nii sitked kui nõukogude ajal. Nad on ära rikutud. Keskklass on käinud välismaal puhkusel ja teab, millest ilma jääb. Aga põrgut nendega! Mulle teeb muret kasvav töötus ja vaesuse suurenemine töötute seas.”
President viipas tõrjuvalt käega. „See on Vene elu tõsiasi. See eristabki meid Lääne pehmusest ja liialdustest. Aga see niinimetatud opositsioon? Nad ei saa nimetada end usaldusväärseks, kui kaks aastat hiljem ei ole ikka veel esile kerkinud kedagi, kes astuks selle agitaatori Boriss Nemtsovi asemele.”
Komarov nägi, kuidas siseministri kulm tõmbus kortsu ja otsustas teda toetada.