Klaastroon. Sarah J MaasЧитать онлайн книгу.
ta nägu luuni välja küüritud. Ta nihutas end küljele, et sidemetesse mähitud selja valu vähendada. Nüüd libistas ta käega mööda madratsit, pilgutades liigutuse vabaduse peale silmi. Enne vanni astumist võttis Chaol tal ahelad küljest. Ta tajus sel hetkel kõike – võtme värinaid ahelate lukus pööramise ajal ja nende lõdvenemist ja kukkumist põrandale. Ta võis endiselt tunda tontlikke ahelaid naha kohal hõljumas. Lakke vaadates keerutas Celaena oma ärahõõrutud, põletavaid liigeseid ja ohkas rahulolevalt.
Ometi oli imelik tunne lebada madratsil, lubada siidil oma nahka hellitada ja padjal oma põske nunnutada. Ta oli unustanud toidu, mis polnud nätske kaer või kõva leib. Ta oli unustanud, mida puhas keha ja riided võisid inimesega teha − nüüd tundus see üdini võõras.
Ega ta õhtueine polnudki niivõrd imeline. Küpsetatud kana ei avaldanud mingit muljet, sest paari kahvlitäie järel pidi Celaena mao sisu tühjendamiseks vetsu tormama. Ta tahtis süüa, panna käe oma punsunud kõhule, soovida, et poleks ivagi maitsnud ja vanduda, et ei söö enam iial. Riftholdis ta ju sööb hästi, eks? Ja, mis veel tähtsam, ta kõht kohaneks lõpuks sellega.
Ta oli olematuks kuivanud. Öösärgi alt turritasid ribid välja ja näitasid luid seal, kus peaks olema liha ja ihu. Ja rinnad! Kord nii kena kujuga, nüüd aga polnud need suuremad kui tüütu puberteedi keskel. Klimp tõusis talle kurku kinni ja Celaena neelas selle kohe alla. Madratsi pehmus lämmatas ja tüdruk nihkus uuesti selili, kuigi see tekitas põrgulikku valu.
Nägu polnud samuti kuigi paremas seisus, kui ta seda vannitoa peeglist nägi. See oli luine: teravad põsesarnad, lõug torkas ette ja silmad pisut, aga kübeke häirival moel sisse vajunud. Ta hingas rahustavalt ja nautis lootust. Ta hakkab nüüd sööma. Palju. Ja treenima. Ta saab uuesti terveks. Röögatuid pidusööke ja kunagise hiilguse tagasi saamist ette kujutades uinus ta viimaks.
Kui Chaol talle hommikul järele tuli, avastas ta tüdruku põrandalt tekki mähituna magamas. „Sardothien,” ütles ta. Tüdruk ümises midagi vastuseks ja mattis näo sügavamale patja. „Miks sa maas magad?” Celaena avas vaevaliselt ühe silma. Ei no muidugi ei maininud mees midagi selle kohta, kui erinev näis Celaena nüüd, kui ta oli puhas.
Ta ei vaevunud püsti tõustes end tekiga varjama. See meetritepikkune kangas, mida nad öösärgiks kutsusid, aitas enam kui küll. „Voodi oli ebamugav,” ütles ta lihtsalt, ent unustas päikesevalgust märgates kiiresti kapteni kohalolu.
Puhast, värsket, sooja päikesevalgust. Päikesevalgust, milles võis päevade kaupa kümmelda, kui ta sai oma vabaduse. Päikesevalgust, mis uputas endasse kaevanduse lõputu pimeduse. Seda lekkis läbi raskete kardinate ja see määris end üle toa tihedate joontena. Celaena sirutas õrnalt käe välja.
Tema käsi oli kaame, peaaegu luine, kuid selles peitus midagi. Midagi muud kui sinikad ja sisselõiked ja armid, mis näis hommikuvalguses imelise ning uuena.
Tüdruk tormas akna juurde ja peaaegu rebis kardinad kinnitustelt, kui ta need Endovieri hallide mägede ja kõleduse ees avas. Akna alla asetatud valvurid ei heitnud pilku üles ning ta vahtis, suu ammuli, sinakashalli taevast ja pilvi, mis libisesid üle nende kingade ja nihkusid silmapiiri poole.
Ma ei karda. Esimest korda pika aja jooksul kõlasid sõnad tõeselt.
Tema huuled koorusid naeratuseks. Kapten kergitas kulmu, ent ei lausunud sõnagi.
Ta oli rõõmus – tegelikult lausa juubeldav. Ja tema tuju tõusis veelgi, kui teenrid keerasid ta patsidesse punutud juuksed kuklale ja riietasid ta üllatavalt peenesse ratsakleiti, mis aitas varjata haletsusväärselt kõhetut kogu. Ta armastas rõivaid – armastas siidi, sameti, satääni, velveti ja šifooni puudutust – ja teda vaimustas õmbluste graatsilisus, tikitud pinna peen täiuslikkus. Ja kui ta selle totra võistluse võidab, on ta vaba… siis võib ta osta kõiki riideid, mida tahab.
Ta naeris ka siis, kui viieminutilisest seisakust ja peegli ees kenitlemisest ärritunud Chaol ta toast pooleldi välja lohistas. Puhkev taevas tekitas soovi tantsida ja koridore mööda edasi kepselda, kuni nad peahoovi jõudsid. Seal ta aga vääratas, kui silmas luukarva kive kompleksi kaugemas otsas ja mäe paljudest suulaadsetest aukudest sisse-välja käivaid väikseid inimkogusid.
Päevatöö oli juba alanud − see orjatöö pidi jätkuma ka temata, kui ta kõik selle viletsa saatuse kätte jätab. Kõht krampi tõmbumas, heitis Celaena pilgu vangidelt mujale ja püsis kapteni kannul. Nad suundusid kõrguva müüri lähedal seisva hobukaravani poole.
Õhku täitis klähvimine ja kolm musta koera spurtisid karavani keskmest teda tervitama. Nad olid saledad kui nooled – kahtlemata kroonprintsi kasvandusest. Ta laskus ühele põlvele, seotud haavad protestimas, ja silitas peopesaga nende päid ning siledat karva. Nad lakkusid ta sõrmi ja nägu, sabad piitsadena maad lõikumas.
Üks eebenmust saapapaar peatus tema ees. Koerad rahunesid hetkega ning istusid maha. Celaena tõstis pilgu ja avastas, et Adarlani kroonprintsi safiirsilmad uurisid ta nägu. Mees naeratas põgusalt. „Kui ebatavaline, et nad sind märkavad,” ütles ta üht koera kõrva tagant sügades. „Andsid neile süüa?”
Celaena raputas pead ja kapten astus talle nii lähedale, et tema põlved riivasid tüdruku metsarohelise sametkeebi volte. Kapteni relvituks muutmiseks kuluks ainult kaks liigutust.
„Koerad meeldivad sulle?” küsis prints. Celaena noogutas. Miks õues pidi juba nii palav olema? „Kas mind õnnistatakse kord ka sinu hääle kuulmise rõõmuga või oled otsustanud kogu reisi vältel tumma teeselda?”
„Kardan, et sinu küsimused ei väärinud verbaalset vastust.”
Dorian kummardas sügavalt. „Siis andestust, mu leedi! Kui hirmus peab olema see, et alandate end vastusega! Katsun järgmiseks korraks midagi stimuleerivamat välja mõelda.” Seejärel pööras ta kannapealt ringi ja jalutas minema, koerad kannul.
Celaena põrnitses teda tõustes. Ta muutus veel tigedamaks avastades, et kaardiväe kapten irvitab teda äraootava seltskonna poole saates. Samas vähenes talumatu tung kedagi müürile laiali määrida, kui nad ratsutamiseks kimli mära ette tõid.
Tüdruk hüppas selga. Taevas tuli lähemale ja sirutus lõputult tema kohal kaugele-kaugele nendele maadele, millest ta polnud kuulnudki. Celaena haaras sadula äärest. Ta oli tõesti Endovierist lahkumas. Kõik need lootusetud kuud, need külmetavad ööd… möödanik. Ta hingas sügavalt sisse. Ta teadis – lihtsalt teadis – et kui ta piisavalt prooviks, siis lendaks ta oma sadulas. Kuni ta tundis oma käte ümber raudahelaid sulgumas.
See oli Chaol, kes sidemetes randmete külge kette kinnitas. Pikk ahel viis ta hobuseni, kus see sadulakottide alla kadus. Kapten hüppas musta täku selga ja Celaena kaalus korraks võimalust oma hobuselt maha karata ja ta sellesama ketiga lähima oksa külge üles puua.
Seltskond oli üpris suur, kokku kakskümmend inimest. Kahe keiserliku lipukandja taga ratsutasid prints ja hertsog Perrington. Nende järel tuli kuue kuningliku valvuri salk, sama ilmetud ja igavad kui puder. Ent ometi õpetatud välja selleks, et kaitsta printsi – Celaena eest. Ta kõlksutas oma kette sadula vastu ja heitis kiire pilgu Chaoli poole. Too ei reageerinud.
Päike tõusis kõrgemale. Varud viimast korda üle vaadatud, asusid nad teele. Et enamik orje töötas juba kaevanduses ja ainult üksikud rügasid lagunenud rafineerimiskuurides, näis hiiglaslik hoov peaaegu mahajäetuna. Müür kõrgus järsku tema kohal ja veri vemmeldas soontes. Viimane kord, kui ta oli olnud müürile nii lähedal…
Kõlas piitsaplaks, järgnes karje. Celaena vaatas üle õla valvuritest ja moonavankrist mööda praktiliselt tühja hoovi poole. Ükski nendest orjadest ei lahku siit iial – ka surres. Igal nädalal kaevasid nad rafineerimiskuuride taha uued massihauad. Iga nädal täitusid need pilgeni.
Ta oli järsku liigagi teadlik kolmest pikast armist oma seljal. Isegi, kui ta teenis ära oma vabaduse… isegi, kui ta elaks rahumeelselt linnadest eemal… need armid meenutaks talle alati kogetud kannatusi. Ja isegi, kui tema oli vaba, polnud teised seda mitte.
Celaena vaatas enda ette ja tõukas need mõtted peast, kui nad müüri sees olevasse