Must rada. Antonio ManziniЧитать онлайн книгу.
oli üle sõitnud. Mõnest kaljunukist või külmu-nud künkast. Läbi tagaklaasi nägi ta saha katusetuledest valgustatud teerajal segitallatud lund.
Ta märkas kohe, et tee keskel oli midagi korrast ära.
Seal oli vähemalt paari meetri suurune tume laik.
Amedeo pidurdas.
Ta võttis iPodi klapid kõrvast, lülitas mootori välja ja läks vaatama.
Kõik oli vaikne.
Ta saapad vajusid läbi lume. Tee keskel oli plekk.
„Jumal küll, mis see on?“
Ta läks edasi. Lähemale jõudes märkas ta, et plekk tee keskel muutis värvi. Algul oli see must, siis aga lillakas. Vaikne tuul sahistas kuuselatvades ja keerutas mehe üm-ber sulgi üles.
Valgeid, tillukesi ja kergeid sulgi.
Kanasuled! Sõitsin kanale otsa!? mõtles Amedeo.
Ta astus läbi sügava lume edasi, vajudes igal sammul vähemalt kümne sentimeetri jagu lumme. Suled tõusid teelt väikeste keeristena lendu. Nüüd oli plekk pruun.
Kurat võtaks, kelle ma alla ajasin? Mõne metslooma?
Aga kui see oleks loom olnud, oleks ta seda kindlasti märganud. Seitsme halogeenlambi valguses. Pealegi oleks metsloom mootorimüra kuuldes põgenenud.
Amedeo oleks sellele peaaegu saapaga peale astunud, enne kui ta lõpuks nägi, mis see oli: valge lumi oli segu-nenud punase vereloiguga. Loik oli tohutu suur ja kui ta just tervet kanalat ei olnud alla ajanud, oli verd ühe linnu kohta liiga palju.
Ta astus ümber vereloigu kohta, kus punane värv oli kõige kirkam, peaaegu läikis. Ta kummardus ja vaatas lähemalt.
Ja nägi.
Ta pani jooksu, et jõuda metsani. Aga ei, ta oksendas otse Cresti teele.
Kõne mobiilile nii hilisel tunnil tähendas mingit jama sama kindlalt nagu Equitalia3 tähitud kirigi. Politseiase-prefekt Rocco Schiavone, sündinud 1966. aastal, lebas voodis ja uuris oma parema jala suure varba küünt. See oli mustaks läinud. Selles oli süüdi dokumendisahtel, mille D’Intino ühte passitaotluse ankeeti hüsteeriliselt taga otsides talle kogemata varbale oli kukutanud. Dottor4 Schiavone vihkas politseinik D’Intinot. Pärast eel-misel pärastlõunal juhtunud järjekordset äpardust oli Schiavone iseendale ja tervele Aosta linnale tõotanud, et teeb kõik endast oleneva, et see tohman kuhugi Itaalia teise otsa kolkakomissariaati saata.
Aseprefekt sirutas käe Nokia poole, mis ikka veel he-lises. Ta heitis pilgu ekraanile. Kõne tuli jaoskonnast.
See tähendas kaheksanda astme jama. Võib-olla isegi üheksanda.
Rocco Schiavonel oli oma isiklik skaala kõikide nende jamade hindamiseks, mis elu talle iga päev vähimagi kaastundeta kinkis. Skaala algas kuuendalt astmelt. See hõlmas koduste kohustustega seotud asjaajamisi: poes käi-mine, torulukksepad, korteri üür. Seitsmendale astmele jäid kaubanduskeskused, pank, postkontor, laboratoo-riumid, analüüside tulemused, arstid üldiselt, aga eel-kõige hambaarstid ning lõpuks õhtusöögid töökaaslaste või sugulaste seltsis, jumal tänatud, et viimased elasid Roomas. Kaheksandal astmel olid in primis5 avalikult kõne pidamine, seejärel tööalased bürokraatlikud asjaajamised, teatrikülastused, uurimistulemuste edastamine prefektidele ja prokuröridele. Üheksandal olid suletud tubakapoed, baarid, kus ei müüdud Algida jäätist, juhuslik kohtumine kellegagi, kes pikalt lobisema jääb, aga eelkõige valvekorrad politseinikega, kes ennast ei kasinud. Viimaseks oli tema skaalal kümnes aste, non plus ultra,6 kõigi ülejäänud jamade ema: kuritegu, mille ta ära pidi lahendama.
Ta toetus voodis küünarnukkidele ja vastas kõnele.
„Kes räägib?“ küsis ta.
„Dottore, Deruta siin.“
Politseiametnik Deruta. Sada kilo kasutut kehamassi, mis võistles D’Intinoga jaoskonna esitola koha pärast.
„Mis sa tahad, Michele?“ urises aseprefekt.
„Meil on probleem. Champoluci suusamäel.“
„Kuskohas meil see probleem on?“
„Champolucis.“
„Kus see veel asub?“
Rocco Schiavone oli Roomast Cristoforo Colombo nimelisest politseijaoskonnast septembris Aostasse saa-detud. Pärast esimest nelja kuud olid ainukesed kohad, mida ta Aosta linnas ja ümberkaudses provintsis tundis, tema enda kodu, politseijaoskond, kohtumaja ja üks res-toran, kus käisid kunstiinimesed.
„Champoluc asub Val d’Ayasis!“ vastas Deruta, kes hakkas juba enesevalitsust kaotama.
„Mis see tähendab? Mis see Val d’Ayas on?“
„Val d’Ayas, dottore, on org Verresi kohal. Champo-luc on seal kõige kuulsam linn. Suusakuurort.“
„No ja siis?“
„Vaadake, paar tundi tagasi leiti sealt laip.“
Laip.
Schiavone lasi oma käel koos mobiiltelefoniga mad-ratsile langeda, sulges silmad, ja pressis läbi kokkusuru-tud hammaste: „Laip…“
Kümnes aste. See ei olnud ei midagi muud kui küm-nenda astme jama. Ja võib-olla isegi kümnenda astme jama kuubis.
„Kas te kuulete mind, dottore?“ kostis telefonist ragi-sev hääl.
Rocco tõstis mobiili taas kõrva juurde ja urises: „Kes mind sinna kohale sõidutab?“
„Teie valik. Kas mina või Pierron.“
„Igal juhul Italo Pierron!“ ütles aseprefekt ruttu.
Deruta vastas solvangule pika vaikusega.
„Deruta? Magama jäid või?“
„Ei, ma kuulen, dottore.“
„Ütle Pierronile, et ta tuleks BMW-ga.“
„Kas te ei arva, et mägedes on džiip parem?“
„Ei. BMW on mugavam, soojendusega, autoraadio töötab ja see meeldib mulle. Maasturitega sõidavad ainult metsapolitsei friigid.“
„Saadan siis Pierroni teile järele?“
„Ja ütle talle, et ta uksekella ei laseks.“
Rocco viskas mobiili voodile, sulges silmad ja lange-tas käe telefonile.
Ta kuulis Nora öösärgi sahinat, tundis tema keha-raskust madratsil, tajus tema huuli ja sooja hingeõhku oma kuklal. Siis tundis ta naise hambaid oma kõrvales-tal. Mis tahes muus olukorras oleks see kindlasti teda erutanud, aga praegu jättis Nora eelmäng mehe täieli-kult külmaks.
„Mis sul on?“ sosistas naine.
„Jaoskonnast helistati.“
„Mis on?“
Rocco tõusis ja istus naise poole vaatamata voodi äärele. Ta hakkas aeglaselt sokke jalga tõmbama.
„Kas sa ei või sellest rääkida?“
„Ma ei taha. Tööasjad. Jäta mind rahule.“
Nora noogutas. Ta lükkas silmade ette langenud juuksesalgu kõrvale. „Kas sa pead ära minema?“
Nüüd pööras Rocco end ümber ja vaatas naisele otsa. „Mida ma siis sinu arust praegu teen?“
Nora lamas voodil ja oli käe pea alla toetanud, pal-jastades oma täiuslikult raseeritud kaenlaaluse. Valguse ja varjude mäng bordoopunasel satiinist öösärgil, mis naise keha kattis, tõstis esile selle pehmed kumerused. Naise piimvalget nägu raamisid pikad sirged kastanpruunid juuksed. Ta mustad silmad olid nagu äsja puult nopitud Puglia oliivid. Ta huuled olid kitsad, aga ta oskas neid huulepulgaga täidlasemaks muuta. See oli
Equitalia – Itaalia ettevõte, mis tegeleb maksude sissenõudmisega.