Must rada. Antonio ManziniЧитать онлайн книгу.
paksune lumekiht kattis poolkülmunud inimkeha. Enam ei saanud seda kehaks muidugi nimetada. Maas vedeles lumesaha freesi all puruks hakitud lihaste, kõõluste ja vere kämp, mille ümber lendlesid suled. Neid leidus igal pool. Ase-prefekt tõmbas oma mantli hõlmad koomale. Nõrk tuul tungis talle krae vahele ja silitas kaela, nii et ihukarvad võtsid valveseisangu nagu sõdurite rivi kindrali ees. Rocco põlv valutas. See oli viga saanud, kui ta 15-aasta-selt jalgpalliklubi Urbetevere Calcio meeskonnas oma elu viimast matši mängis. Livornost pärit kohtuarst Alberto Fumagalli oli laiba kohale kummardunud ja üritas parajasti pliiatsi abil ohvri suusajope lukku lahti tõmmata.
Aseprefekt astus tervitust ära jättes tema juurde. Juba nende esimesest kohtumisest alates neli kuud tagasi ei olnud nad teineteist kunagi tervitanud. Miks peaksid nad sellega nüüd algust tegema?
„Mis suled need on?“ küsis Rocco.
„Suusajope vooder,“ vastas Alberto, jäädes surnukeha kohale kummargile.
Ohvri nägu ei olnud võimalik eristada, üks käsi oli nagu kirvega küljest raiutud, rinnakorv masina raskuse all purunenud ja selle sisu välja valgunud.
„Ta on ju täielikult sodiks sõidetud,“ lausus Rocco tasa.
Fumagalli raputas pead. „Pean ta lahkamisele viima. Vaatan ta üle ja siis räägin. Niimoodi esmapilgul… ma ei oska midagi öelda. See kolakas sõitis ta tükkideks. Võid ette kujutada, kui keeruline mul saab olema ainu-üksi kõik need kehaosad kokku klapitada! Aga nüüd, kuna mul on kohutavalt külm ja sellest kõigest kõrini, lähen linna ja joon kusagil midagi sooja. Ah jaa, ta oli mees.“
„Kõik selle oleksin ma ise ka ära arvanud.“
Alberto vaatas Roccole poolviltu otsa. „Lase mul lõpe-tada. Ta oli umbes neljakümneaastane. Ta käekell näitab 7.30. Minu arust sõitis see tank temast just siis üle.“
„Olen nõus.“
„Dokumente pole. Vigastusi on liiga palju. Aga tead, Schiavone?“
„Räägi, Fumagalli.“
„Laiba ümber on kohutavalt palju verd.“
„Seda on hirmus palju tõesti. Mis siis?“ küsis Rocco.
„Vaata, vere koostisained, vesi ja rakud, jäätuvad tavaliselt juba null kraadi juures. Aga laborites hoitakse verd igaks juhuks miinus nelja kraadisel temperatuuril. Ühe-sõnaga, mind paneb mõtlema tõsiasi, et siin mäe peal pole õhutemperatuur kindlasti mitte üle nulli, mõistad? Null kraadi Celsiuse järgi. Ometi on ohvri veri siiani ikka veel üpris vedel. See paneb mind arvama, et ta suri alles veidi aega tagasi.“
Aseprefekt noogutas vaikides pead. Ta pilk oli peatu-nud laiba vasakul käel. See oli suur ja kühmuline ning tuletas talle meelde tema enda isa käsi, mis olid aastaid trükikojas värvide ja happeliste lahuste sees parkunud. Surnu vasakul käel puudus kolm sõrme. Siiani veel ano-nüümse laiba parem käsi lebas ülejäänud kehaosadest kümne meetri kaugusel.
„Ma olen mitu korda kiirteel puruks sõidetud siili näinud ja ausalt öeldes oli see kordades parem vaate-pilt,“ lausus Schiavone ning ta suust tuli välja suur aurupahvakas. Lõpuks heitis ta pilgu politseilintidega mär-gistatud alale.
Seal valitses suur segadus.
Peale lumesaha sügavate jälgede oli lumel näha veel palju muid jalajälgi. Kümme meetrit eemal metsa serval urineeris üks politseinik vastu puutüve. Ta seisis Rocco poole seljaga, nii et ei olnud näha, kes ta oli.
„Hei!“ hõikas Rocco valju häälega.
Politseinik pööras pead. See oli Domenico Casella.
„Mida kuradit sa seal teed?“ käratas Rocco.
„Lasen vett välja, dottore!“
„Tubli, Casella. Kohtuekspertiis tänab sind kindlasti selle eest!“
Fumagalli tõstis korraks pilgu Casella ja Caciuoppo-lo poole. Viimane seisis, suusad õlal, tükeldatud inimjää-nustest piisavalt kaugel, et neid mitte näha. „Tohmanite kari!“ lausus Livorno arst vaikselt.
„No ütle, mis sa ütled. Mida teile politseikoolis üle-üldse õpetati?“
Casella tõmbas püksiluku kinni ja sammus asepre-fekti poole: „Ma ei suutnud lihtsalt kauem kannatada. Pealegi, dottore, see pole ju kindel, et ta just siin maha löödi, eks ole?“
„Ära sa ütle, nüüd on meil ka Sherlock Holmes kohal! Käi perse, Casella. Ära siin tolgenda, mine seisa lume-saha kõrvale, seal sa ei saa pahandust teha. Näe, mine sinna inspektor Rispoli juurde, ruttu! Ja ütle, mida sa veel käperdasid?“
„Mitte midagi.“
„Tubli. Mine nüüd ja istu vagusi!“ Rocco vangutas nördinult pead. „Tead mida, Alberto?“
„Räägi.“
„Kui kohtuekspertiisi omad on siit piisaval hulgal meie meeste näpujälgi, uriini, karvu ja juukseid kokku korjanud, tulevad nad sinu jutule. Isegi kui mõrvar oma väljaheited siia maha oleks jätnud, ei oleks neid nüüd enam võimalik tuvastada. Ja seda tänu Casella-sugustele idiootidele… ja sinule ka, Caciuoppolo! Räägid, et kont-rollid sündmuskoha ümbrust, aga ise…!“
Caciuoppolo langetas pea.
„Vaata, mis sa teinud oled! Sinu jalajäljed on laiba ümber, teerajal ja üldse igal pool! Kurat küll! Mind ei ülla-taks, kui mõnel siin süda täis saab ja ta kõik sinnapaika jätab!“
Rocco kingad olid läbimärjad. Külmatunne kasvas iga minutiga. Fumagalli pakutud null kraadi oli praegu-seks vaid kauge mälestus, tuul kiusas teda endiselt ja tungis isegi alussärgi alla. Oma südames oleks Roccole meeldinud siit praegu vähemalt kuuesaja kilomeetri kaugusel viibida, näiteks Frezza tänaval Antonio juures trahteris Gusto, et seal, Tiberi kaldapromenaadist paari sammu kaugusel, fritüüri ja tartari süüa ning Verdicchio di Ma-telicat peale rüübata.
„On see võimalik, et ohver oli üks suusatajatest?“ küsis senini surnukehast ohutusse kaugusse hoidunud Pierron, et tekkinud pinget maandada.
Rocco vaatas talle otsa kogu põlgusega, mis temasse nelja pagenduses veedetud kuuga oli kogunenud: „Italo, tal on ju tavalised saapad jalas! Oled sa kunagi näinud kedagi suusatamas loomanahast ja kummitaldadega saa-bastes?“
„Ei ole. Aga siit eemalt ma seda ei näinud. Vaban-dage!“ vastas Italo ja tõmbas pea õlgade vahele.
„Aga tule siis paar sammu lähemale ja vaata oma silmaga, selle asemel, et lolle küsimusi esitada! Tee oma tööd!“
„Ma meelsamini loobuksin sellest, komissar!“
Rocco oli nördinud. Ta vaatas kohtuarstile silma: „Selliseid mehi riik mulle annabki, sellistega peangi siis koos töötama. Aga olgu, Alberto, aitäh sulle. Helista kohe, kui midagi selgub. Loodame, et ta sai infarkti, varises kokku ja lumi sadas talle peale.“
„Loodame,“ vastas Alberto.
Rocco heitis laibale veel viimase pilgu. „Tervita kohtu-ekspertiisi!“ hõikas ta ja hakkas minema.
Ent miski jäi teda häirima. Nagu vastu lendav putu-kas häirib mootorratturit, kellel pole tuuleklaasi. Ta pööras tagasi.
„Alberto, sina tead neid asju paremini. Kas need rii-ded, mis on ohvril seljas, on suusarõivad?“
Alberto krimpsutas nina. „Püksid on küll vooderda-tud. Suusajope on ka päris kobe. North Face Polar. See maksab hulga raha. Ostsin oma tütrele samasuguse, ai-nult et punase.“
„Kui palju see maksab?“
„Üle 400 euro.“
Rocco kummardus uuesti poolkülmunud laiba koha-le: „Tal pole kindaid käes. Huvitav, miks?“
Alberto Fumagalli laiutas käsi. Aseprefekt tõusis: „Katsume selle selgeks teha.“
„Aga komissar,“ sõnas Caciuoppolo, kes oli nende juttu suusakeppidele toetudes pealt kuulanud. „Võib-olla elas ohver ühes nendest Cresti majadest. Näete,