Praha kalmistu. Umberto EcoЧитать онлайн книгу.

      Tohtril oli juba neljas klaas käsil ja nähtavasti oli teda vallanud kurvameelne joove. Ta küünitus minu poole, nagu sooviks pihtida.

      „Kokaiin on suurepärane minusuguse mehe jaoks, kes, nagu ma ikka kinnitan oma jumaldatud Marthale, ei pea end kuigi ligitõmbavaks ja kes nooruses ei ole kunagi olnud noor ega suuda nüüd, mil kolmekümnes eluaasta on ette löönud, täiskasvanuks saada. Mingi aeg valdas mind auahnus ja õppimistuhin ja ma olin päev päeva kõrval masenduses seepärast, et emake loodus ei olnud mõnel halastusrikkal hetkel vajutanud mulle suurvaimu pitserit, mille ta aeg-ajalt mõnele mehele ju loovutab.”

      Ühtäkki ta vakatas, näol sellise inimese ilme, kes taipab, et on oma hinge kiskunud alasti. Oh sind väikest hädaldavat juuti, sõnasin endamisi. Ja võtsin nõuks ta kimbatusse ajada.

      „Kas kokaiinist ei räägita mitte kui afrodisiaakumist?” küsisin ma.

      Froïde punastas: „Tal on ka see väärt omadus, nii mulle vähemasti tundub, kuid … mul ei ole vastavaid kogemusi. Meesterahvana ei ole ma seesuguste kihude suhtes tundlik. Minu kui arsti jaoks ei ole aga seks kuigivõrd paeluv teema. Ehkki ka Salpêtrière’is kiputakse seksist üha rohkem rääkima. Charcot avastas nimelt, et üks tema naispatsient, keegi Augustine oli hüsteerianähtude kaugelearenenud staadiumis tunnistanud, et trauma põhjustaja oli olnud lapsena kogetud seksuaalvägivald. Loomulikult ei hakka ma eitama, et hüsteeriat vallandavate traumade hulka võivad kuuluda ka seksiga seotud ilmingud, see veel puuduks. Lihtsalt kõige taandamine seksile tundub mulle ülepakkumisena. Aga võib-olla hoiab mind neist probleemidest eemal mu väikekodanlik pruderie.”38

      Ei, sõnasin endamisi, mitte su pruderie’s pole konks, vaid selles, et nii nagu kõiki sinu tõugu ümberlõigatuid painab seks ka sind, ehkki sa katsud seda unustada. Eks näis, kui see Martha kord su higiräpase käpa all on, kas sa siis ei teegi talle trobikonda juudipõngerjaid, kuni tast jääb järele hädine tiisiker …

      Sedaaegu jätkas Froïde: „Häda on pigem selles, et ma olen oma kokaiinivaru ammendanud ning hakkan jälle kurvameelsuse küüsi vajuma, omaaegsed tohtrid oleksid öelnud, et mul on veres musta sapi üleküllus. Mingi aeg leidsin Mercki ja Gehe preparaate, kuid nad olid sunnitud tootmise katkestama, sest olid hakanud saama vaid kõlbmatut toorainet. Värskeid kokalehti tohib töödelda vaid Ameerikas ning parim toodang on Detroitis tegutseval Parke’il ja Davisel: kergemini lahustuv, puhast valget värvi ja aromaatse lõhnaga varieteet. Mõningane varu mul ju oli, aga siin Pariisis ei oska ma kellegi poole pöörduda.”

      Väga meeltmööda ettepanek inimesele, kes oli kursis kõigi Maubert’i väljaku ja selle lähiümbruse saladustega. Ma tundsin isikuid, kellele pruukis mainida mitte ainult kokaiini, vaid ka näiteks teemanti, lõvitopist või ankrutäit vitrioli, ja päeva pärast tõid nad soovitu kohale, ilma et sa pidanuks uurima, kust nad selle välja koukisid. Minu jaoks on kokaiin mürk, sõnasin endamisi, ja ühe juudi mürgitamisele kaasaaitamine ei ole mulle sugugi vastumeelt. Sestap siis ütlesin ma doktor Froïde’ile, et juba lähipäevil hangin talle tubli varu seda alkaloidi. Loomulikult ei tekkinud Froïde’il vähimatki kahtlust, et äkki mu meetodid ei olegi läbini laitmatud. „Teate,” kinnitasin talle, „me, antikvaarid, tunneme ju kõige erinevamaid inimesi.”

      Sel kõigel ei ole minu hädaga mingit pistmist, aga jutu mõte on selgitada, kuidas me lõpuks laskusime usalduslikku vestlusse ja kõnelesime nii mõnestki asjast. Froïde oli jutukas ja vaimukas, äkki ma eksisin ja ta ei olnudki juut. Temaga sujus vestlus lihtsalt paremini kui Bourru ja Burot’ga; nende kahe mehe katsetele meie jutt läkski ning sealjuures mainisin ka Du Maurier’ patsienti.

      „Kas teie usute,” küsisin ta käest, „et säärast haiget on võimalik Bourru ja Burot’ magnetitega terveks ravida?”

      „Armas sõber,” vastas Froïde, „paljude uuritavate juhtumite korral unustame füüsilise aspekti ületähtsustamise tõttu ära, et kui haigus välja lööb, siis märksa suurema tõenäosusega on tekkepõhjused psüühilist laadi. Ja kui haiguse tekkepõhjused on psüühilist laadi, siis tuleb ravida psüühet, mitte aga keha. Traumaatilise neuroosi korral ei peitu haiguse tegelik põhjus mitte kahjustuses, mis iseenesest on harilikult tagasihoidlik, vaid hoopis algses psüühilises traumas. Tugeva tundeelamuse tagajärjena võib ju ette tulla minestamist? Ja seepärast ei seisnegi närvihaiguste asjatundja jaoks probleem selles, kuidas toimub meelemärkuse kaotamine, vaid milline see tundeelamus ikkagi on, mis röövis meilt meelemärkuse.”