. Читать онлайн книгу.

      AUTORI SÜDAMLIKU TÄNU PÄLVIVAD:

      Minu kirjastaja Jackie Cantor, kes kuuldes, et tegelikult on (khm) olemas veel üks selle sarja raamat, ütles: „Miks see mind ei üllata?”

      Susan Schwartz ja tema ustavad abilised – korrektorid, küljendajad, kujundajad –, kelleta see raamat ei oleks saanud ilmuda; ma loodan, et nad on nüüdseks sellest läbielamisest taastunud.

      Mu mees Doug Watkins, kes ütles: „Ma ei tea, kuidas sul õnnestub ikka ja jälle karistamatult pääseda; sa ei tea meestest mitte midagi!”

      Tütar Laura, kes lubas mul suuremeelselt näpata kaks rida oma kaheksanda klassi kirjandist, et kasutada neid proloogis; poeg Samuel, kes ütles: „Kas sa ei lõpeta kunagi selle raamatu kirjutamist?” ja seejärel (sama hingetõmbega): „Kui sa kirjutamisega nii ametis oled, kas me võime siis jälle hamburgerit süüa?”; ja tütar Jennifer, kelle kommentaar kõlas: „Kuule, sa ju ikka vahetad riideid, enne kui sa mu klassile esinema tuled, eks? Ära muretse, emps, mul on sulle kõik valmis valitud.”

      Anonüümne kuuenda klassi poiss, kes ühel koolikohtumisel ringi lastud näidispeatükki tagasi andes lausus: „Selline lohmakas, aga täitsa huvitav. Aga ega seda vist päriselt ei tehta, eks ole?”

      Iain MacKinnon Taylor ja tema vend Hamish gaelikeelsete sõnade ja idioomide ning värvikate solvangute eest. Nancy Bushey gaelikeelsete lindistuste eest. Karl Hagen üldiste nõuannete eest ladina keele grammatika alal. Susan Martin ja Reid Snider kreeka epigrammide ja mädanevate püütonite eest. Sylvia Petter, Elise Skidmore, Janet Kieffer Kelly ja Karen Pershing abi eest prantsuse keeles.

      Janet MacConnaughey ja Keith Sheppard rooma armastusluule, köögiladina tekstide ja originaalluuletuse „Anakreonile taevas” eest.

      Mary Campbell Toerner ja Ruby Vincent, kes laenasid mulle publitseerimata ajaloolist käsikirja Cape Feari mägilastest. Claire Nelson Encyclopaedia Britannica 1771. aasta väljaande laenamise eest. Esther ja Bill Schindler, kes laenasid raamatut idapiirkonna metsade kohta.

      Ron Wodaski, Karl Hagen, Bruce Woods, Rich Hamper, Eldon Garlock, Dean Quarrel ja paljud teised CopuServe Writers Forumi meesliikmed ekspertarvamuse eest küsimuses, mis tunne ikka on, kui sulle jalaga munadesse lüüakse.

      Marte Brengle higistamistseremoonia üksikasjalise kirjelduse ja sportautosid puudutavate ettepanekute eest. Merrill Cornish rabava ülevaate eest, milline näeb välja õitsev juudapuu. Arlene ja Joe McCrea pühakunimede ja muulaga kündmise detailide eest. Ken Brown presbüterliku ristimistseremoonia üksikasjade eest (tekstis tunduvalt lühendatud). David Stanley, järgmine suur šoti kirjanik, nõuannete eest anorakkide, jakkide ja nendevaheliste erinevuste vallas.

      Barbara Schnell abi eest saksa keeles, samuti vigade parandamise ja kaasaelava lugemise eest.

      Doktor Ellen Mandell arstiteaduslike märkuste, tähelepaneliku lugemise ja kasulike nõuannete eest, mis puudutasid kubemesonga, aborti ja teisi piinavaid kehalisi traumasid.

      Doktor Rosina Lippi-Green mohookide elu-olu ja kombeid ning šoti lingvistikat ja saksa keele grammatikat puudutavate märkuste eest.

      Mac Beckett täpsustuste eest uute ja vanade vaimude asjus.

      Jack Whyte, kes jagas mälestusi oma elust šoti rahvalaulikuna ja õpetas, kuidas on õige vastata seelikunaljadele.

      Susan Davis sõpruse, lõputu entusiasmi, kümnete raamatute, lastelt puukide eemaldamise õpetuse – ja maasikate eest.

      Walt Hawn ja Gordon Fenwick, kes mulle selgitasid, kui pikk on furlong. Jack Ravenscroft ja mitmed UKForumi liikmed, kes korraldasid haarava diskussiooni RAF’i aluspükste üle Teise maailmasõja perioodil. Eve Ackerman ja CompuServe SFLIT Forumi abivalmid liikmed „Barbar Conani” ilmumisdaatumite eest.

      Barbara Raisbeck ja Mary M. Robbins nõuannete eest, mis puudutasid ravimtaimi ja algelisi raviviise.

      Minu anonüümne sõber raamatukogust, kes mind varustas pakkide kaupa kasulike viidetega.

      Arnold Wagner ja Steven Lopata arutelude eest küsimuses, millised on tugevamad ja millised nõrgemad lõhkeained ning kuidas ülepea asju õhku lasta.

      Margaret Campbell ja teised Põhja-Carolina online-residendid, kes kirjeldasid oma kena osariiki.

      John L. Myers kahe asja eest: esiteks jutustas ta mulle oma kummitustest, teiseks lubas suuremeelselt kasutada oma välimuse ja isiksuse teatavaid jooni Mäemees John Quincy Myersi võimsa kuju loomisel. Song on väljamõeldis.

      Nagu alati – paljud CompuServe Literary Forumi ja Writers Forumi liikmed, kelle nimed on mul meelest läinud, kasulike nõuannete ja lõbusa vestluse eest, samuti AOL’i rahvas mõtteid ergastavate vestluste eest.

      Eritänu väärib Rosana Madrid Gatti, kes on hoole ja armastusega loonud ning pidanud minu ametlikku veebikülge (Official Diana Gabaldon Web Page (http://www.cco.caltech.edu/~gatti/gabaldon/ gabaldon.html)).

      Samuti tänan ma Lori Musserit, Dawn Van Winkle’it, Kaera Hallahani, Virginia Clough’d, Elaine Faxonit, Ellen Stantonit, Elaine Smithi, Cathy Kravitzi, Hannekest (kelle perekonnanimi oli kahjuks loetamatu), Judith MacDonaldit, Susan Hunti ja tema õde Hollyt, Boise’i kampa ja paljusid teisi, kes on mulle saatnud veinipudeleid, joonistusi, roosikrantse, šokolaadi, keldi muusikat, seepi, kujusid, kuivatatud kanarbikku Cullodeni väljalt, taskurätte tikitud sipelgasiilidega, maooride sulgi, Inglise teed, aiakühvleid ja igasugu muid asju eesmärgiga mu tuju tõsta ning aidata mul kirjutada nõrkemiseni ja veel kauemgi. See õnnestus neil.

      Ja lõpuks tänan ma oma ema, kes mind möödudes puudutab.

      Diana Gabaldon [email protected]

      76530,[email protected]

      [Section Leader, Research and the Craft of Writing, CompuServe Writers Forum]

      PROLOOG

      Ma pole kunagi vaime kartnud. Lõpuks olen ma päevast päeva nende keskel elanud. Kui heidan pilgu peeglisse, vaatavad sealt vastu mu ema silmad; suunurk kõverdub muigeks, mis ahvatles mu vanavanaisa vastu saatusele, milleks olin mina.

      Kuis peaksin siis kartma nonde kadunud käte puudutusi, mis kannavad endas mulle teadmata armastust? Kuis peaksin pelgama neid, kes vormisid mu ihu, jättes osakese endast elama veel kaua pärast seda, kui nad ise on hauda läinud?

      Veel vähem tuleks mul karta neid vaime, kes puudutavad mu mõtteid möödaminnes. Kõik raamatukogud on neid täis. Võin võtta mõnelt tolmuselt riiulilt raamatu ja lasta end kaasa kanda kellegi ammusurnu mõtteil, mis on oma käänulises sõnadejadas sama elavad nagu alati.

      Mõistagi ei ole nemad need vaimud, kes kollitavad magades ja tarretavad vere ärkvel olles. Vaata üle õla ja kanna tõrvikut, millega valgustada pimeduse sügavusi. Kui kõnnid üksinda, kuulata sammukaja selja taga.

      Vaimud vilksavad meist pidevalt läbi ja peidavad end tulevikku. Vaatame peeglisse ja näeme nägusid, mis meid aastate tagant silmitsevad; näeme mälukuju, mis seisab avatud uksel. Veri ja juhus juhatavad meid meie vaimude juurde; me jahime iseennast.

      Nad kerkivad kutsumata unenägude ja vaikuse ududest.

      Meie ratsionaalne mõistus ütleb: „See ei saa olla tõsi.”

      Kuid meie teine, igiammune pool kostab läbi pimeduse alati vaikselt vastu: „Jah, ei saa, aga võib.”

      Me tuleme teadmatusest ja läheme teadmatusse ning vahepeal me püüame unustada. Kuid aeg-ajalt paitab õrn tuuleõhk tühjas toas armastavalt mu juukseid. Ma arvan, et see on mu ema.

      ESIMENE OSA

      SINA HEA UUS ILM

      1

      POOMINE EEDENI AIAS

      Kuulsin trumme ammu enne seda, kui nad nähtavale ilmusid. Nende mürtsumine kõmas mu kõhukoopas vastu, otsekui oleksin minagi õõnes olnud. Hääl kaikus üle rahvahulga, selle karm militaarne