Saladuslik saar. Jules VerneЧитать онлайн книгу.
– kümme tuhat franki kullas!”
Raske kott kukkus otsekohe merre.
“Kas õhupall tõuseb?”
“Jah, natuke, aga vajub peagi jälle!”
“On veel midagi välja visata?”
“Ei midagi!”
“Siiski! Õhupallikorv!”
“Haarakem nööridest kinni ja – korv merre!”
See oli tõesti ainus ja viimane võimalus õhupalli kaalu kergendada. Köied, mis kinnitasid korvi võru külge, lõigati läbi ja õhupall kerkis kaks tuhat jalga.
Viis reisijat ronisid võrku. Nööridest kinni hoides vaatasid nad sügavikku.
On teada, kui tundlikult reageerivad õhupallid koormuse muutusele. Piisab kõige kergema eseme väljaheitmisest, et tõusu esile kutsuda. Õhus hõljuv aerostaat sarnaneb täppiskaaluga. Seetõttu on mõistetav, et mingist suuremast raskusest vabanedes tõuseb ta äkki ja kiiresti. Nii juhtus ka seekord.
Püsinud hetke ülemistes õhukihtides, hakkas aga aerostaat jälle laskuma. Gaas tungis välja rebenenud kohast, mida oli võimatu parandada.
Reisijad olid teinud kõik, mida said. Miski ei võinud neid enam päästa. Neil jäi veel ainult imele loota.
Kell neli oli õhupall veepinnast ainult viiesaja jala kõrgusel.
Korraga kostis kõva haukumine. Reisijatega oli kaasas koer, kes oma peremehe kõrval võrgu nööridesse klammerdus.
“Top nägi midagi!” hüüatas üks sõitjaist. Ja kohe kostis tugev hääl:
“Maa! Maa!”
Tuulest ühtesoodu edela poole aetuna oli õhupall hommikust saadik läbinud mitmesajamiilise vahemaa ja horisondil ilmus nüüd tõepoolest nähtavale mägine maariba.
Kuid maa oli veel kolmekümne miili kaugusel. Selleni jõudmiseks tuli lennata vähemalt tund aega ja seejuures mitte kursist kõrvale kalduda. Terve tund! Kuid kas ei kaota õhupall enne kogu gaasi, mida ta veel sisaldab?
Selles just olukorra õudus seisneski. Õhusõitjad nägid selgesti randa, kuhu tuli iga hinna eest jõuda. Nad ei teadnud, kas see oli saar või manner, sest vaevalt nad üldse teadsid, millisesse maailmajakku orkaan nad paisanud oli. Aga maani oli vaja jõuda, olgu see siis asustatud või mitte, külalislahke või vaenulik.
Kella nelja paiku oli selge, et õhupall ei suuda enam õhus püsida. Juba riivas ta merepinda. Laineharjad olid mitu korda võrgu alumist äärt uhtnud ja selle veelgi raskemaks muutnud ning õhupall kaldus küljele nagu haavatud tiivaga lind.
Poole tunni pärast oli maa vaid ühe miili kaugusel, kuid õhupall oli lõplikult tühjaks jooksmas. Ta rippus lõdvalt ning vajus suurtesse voltidesse. Gaasi oli veel vaid ülemises osas. Võrgu külge klammerdunud reisijad olid liiga rasked ja peagi tuli neil vööni vees olles võidelda märatsevate voogudega. Lõpuks laskus õhupalli kest veepinnale ning liikus purjena paisudes tuule tõukel edasi. Võib olla jõuab ta nii kaldale!
Kuid nüüd, kus oldi vaid kahe kaabeltau5 kaugusel kaldast, kerkis korraga nelja inimese rinnast hirmus karje. Kuigi oli paistnud, et õhupall enam ei tõuse, põrkas ta hiigellainest tõugatuna ootamatult üles. Just nagu äkki veel mingist koormast vabanenud, tõusis ta tuhande viiesaja jala kõrgusele ja sattus seal tugevasse keerisesse, mis ei viinud teda mitte otse maa poole, vaid kandis edasi peaaegu paralleelselt rannaga. Kahe minuti pärast lähenes õhupall lõpuks poolviltu rannikule ja kukkus liivale, kuhu lained enam ei ulatunud.
Suure vaevaga õnnestus reisijail end üksteise abiga võrgunööridest vabastada. Kergenenud õhupall kandus tuulest haaratuna kaugusse nagu haavatud lind, kes hetkeks elustub.
Õhupallikorvis olid olnud viis reisijat ja koer, kuid rannale oli paisatud ainult neli inimest.
Puuduva reisija oli tõenäoliselt merre kiskunud hiigellaine, mis üle võrgu uhtus, ning see oligi võimaldanud kergenenud õhupallil viimast korda tõusta ja mõne hetkega maani jõuda.
Vaevalt tundsid neli merehädalist – nii võib neid küll nimetada – kindlat pinda jalge all, kui nad hüüdsid, mõeldes puuduvale seltsimehele: “Ta püüab võib-olla ujudes randa jõuda! Päästame ta! Päästame ta!”
II PEATÜKK
Inimesed, keda orkaan sellele rannale paiskas, polnud ei elukutselised õhusõitjad ega ka asjaarmastajad. Nad olid sõjavangid, keda nende uljus oli tõuganud põgenemisele nii erakordsel viisil. Nad oleksid võinud sada korda surma saada. Sada korda oleks rebenenud õhupall võinud nad sügavikku paisata. Kuid neile oli määratud hoopis eriskummaline saatus. Põgenenud 20. märtsil kindral Ulysses Granti6 piiratavast Richmondist, olid nad nüüd juba seitse tuhat miili eemal sellest Virginia osariigi pealinnast, lõunaosariiklaste tähtsaimast kindlusest verises kodusõjas7. Nende õhusõit oli kestnud viis päeva.
Põgenemine, mis eelnes juba teadaolevale katastroofile, leidis aset järgmises imelikus olukorras. 1865. aasta veebruaris langesid kindral Granti tagajärjetu katse ajal vallutada Richmond mitmed tema ohvitserid vaenlase kätte ja nad toimetati vangidena linna. Üks tähtsamaist vangidest kuulus põhjaosariiklaste staapi ja ta nimi oli Cyrus Smith.
Cyrus Smith, kes pärines Massachusettsist, oli elukutselt insener ja esmajärguline teadlane. Sõja ajal usaldas Uniooni valitsus tema juhtimise alla raudteeliikluse, mille strateegiline tähtsus oli väga suur. Smith oli tüüpiline põhjaameeriklane, kõhn, kondine ja kuivetunud. Ta oli umbes neljakümne viie aastane, hallinevate lühikeseks lõigatud juuste ja tihedate vurrudega. Smithil oli kaunikujuline pea, mis oli nagu loodud metallrahadele löömiseks, leegitsevad silmad, tõsine suu ja sõjaväelise kooliga teadlasele omane näoilme. Ta kuulus nende inseneride hulka, kes alustavad oma karjääri, töötades ise haamri ning kirkaga – nagu kindralid, kes astuvad sõjaväkke lihtsõdurina. Seepärast olid tal peale leidliku vaimu ka väga osavad käed. Ta musklid olid tähelepanuväärselt jõulised. Olles nii teoinimene kui ka mõtleja, ei valmistanud miski talle raskusi. Lastes end juhtida pulbitsevast elujõust, oli tal raugematu püsivus, mis ei tunnustanud ebaõnnestumisi. Haritud, väga praktiline, “hästi hakkaja”, kui kasutada prantsuse sõdurikeele väljendit, oli Cyrus Smith suurepärase iseloomuga inimene. Ta säilitas enesevalitsuse igas olukorras.
Kõige selle juures oli Cyrus Smith väga vapper. Kodusõja ajal oli ta osa võtnud kõigist lahinguist. Alustanud sõjaväeteenistust Illinoisi vabatahtlikeüksustes kindral Granti ülemjuhatuse all, sõdis ta Paducah’, Belmonti ja Pittsburg-Landingi all, võttis osa Corinthi piiramisest, lahinguist Port-Gibsoni all, Black-Riveri ääres, Chattanooga ja Wildernessi juures Potornacil, võitles kõikjal ja alati vapralt. Cyrus Smith oli vääriline sõdur oma kindralile, kes tavatses öelda: “Ma ei loe oma langenuid kunagi kokku!”
Sadu kordi oleks Cyrus Smith võinud olla nende hulgas, keda julm Grant kokku ei lugenud, kuid lahinguis, kus ta end sugugi ei hoidnud, oli saatus ta vastu alati armuline – kuni hetkeni, kui ta Richmondi lahingus haavata sai ning vangi langes.
Cyrus Smithiga samal päeval ja tunnil sattus lõunaosariiklaste kätte veel teine tähtis isik. See ei olnud keegi muu kui lugupeetud Gideon Spilett, New York Heraldi reporter, kelle ülesandeks oli olnud jälgida sõjasündmusi põhjaosariikide armees.
Gideon Spilett oli üks neist imetlusväärseist inglise ja ameerika ajakirjanikest, kes ei kohku tagasi millegi ees, kui on vaja saada täpset informatsiooni ja see võimalikult kiiresti oma ajalehele edasi toimetada.
Gideon Spilett oli andekas, energiline, hakkaja ja leidlik mees. Sõdur ja artist ühes isikus, oli ta rännanud ringi terves maailmas, oskas alati anda head nõu ja otsustavalt tegutseda. Kui oli tarvis hankida täpseid andmeid endale ja oma ajalehele, ei kohutanud Spiletti raskused, väsimus
Kaabeltau – mere pikkusmõõt, umbes 180 m.
Kindral Ulysses Grant (1822–1885) – Põhjaosariikide armee ülemjuhataja kodusõjas, juhtis vabatahtlike vägesid, mis koosnesid töölistest ja farmeritest, kes etendasid sõja käigus otsustavat osa. 1869–1877 oli Grant Ameerika Ühendriikide president.
Sõda lõunaosariiklaste ja põhjaosariiklaste vahel – Põhja-Ameerika kodusõda (1861– 1865). Põhjaosariiklased võitlesid neegrite vabastamise eest, lõunaosariiklased pooldasid orjust. Sõda lõppes 9. aprillil 1865 põhjaosariiklaste võiduga.