Metro 2035. Дмитрий ГлуховскийЧитать онлайн книгу.
ju ühendatud, kuidas on siis võimalik, et…
Kõik nad olid kohal. Komandör oli kimbatuses näoga: ta puudutas kogu aeg kaela, pärast vaatas oma kätt. Veel kaks tegid suitsu; ja see rahustas miskipärast Artjomi. Suitsetavad – tähendab, on inimesed.
„Haavatu laatsaretti… Kuulitabamus… Kogemata…” puhises ta, tassides Oležekit kottidest rinnatise juurde.
Tõesti, nii palju liiva, mõtles Artjom. Miks peaks Oležek surema?
„Pääs Novoslobodskaja jaama on suletud,” öeldi talle. „Karantiin. Hoiatasime ju.”
Artjom läks nii lähedale kui sai, aga võitlejad haarasid kiiresti relvad, plotskid jätkuvalt hammaste vahel.
„Seeeis,” tõi komandör kuuldavale.
Kelle vastu see pahameel? Artjom vaatas tähelepanelikult.
Juba siit oli näha: komandöril oli õnnestunud siiski vinn puruks pigistada. Nüüd niristas see verepiisku; pruugib komandöril veri ära pühkida, kui vinn täitub uuesti, paisub. Jälle on vaja lüpsta.
„Meil on viisad! Viisad! Just tulime teie juurest!”
„Kus mu Kirju on?”
„Samm tagasi!”
Ta ei heitnud pilkugi Artjomile ega haavata saanud Oležekile. Vaatas ainult sõrmi, punaseid piisakesi. Ja kõõritas naljakalt küljele, nagu oleks lootnud näha oma puruks kraabitud kaela.
„Võib-olla lepime kokku? Ainult traumapunktini… Me maksame. Mina maksan.”
Võitlejatel oli ükskõik: neid rahustas suits. Nad ootasid ülemuselt kannatlikult – tulistada või pole vaja. Oležek ei puudutanud neid.
„Kas vead meie juurde metsikut?” küsis komandör vinnilt ärritunult.
„Kirjuke.”
„Vaadake, see on ju too, munaga! Seeliku järgi tundsin ära!” rõõmustas lõpuks üks reameestest.
Homerose kinnipüütud kana peksles rumalate nõrkade tiibadega. Tahtis peremehe järel taevasse.
„Metsikut? Mis tähendab metsikut?”
„Samm tagasi!”
„Ta ju kõngeb siin kohe!”
„Kas tal viisa on?” komandörile meenus miski; ta tõmbas taskust pabersalvräti tükikese, toppis sellega oma haava kinni.
„Tal pole viisat. Ei tea!”
„Samm tagasi! Üks. Loen kolmeni.”
„Kas või ajutiselt! Kas või selleks, et auk kinni õmmelda!”
„Kaks,” komandör eemaldas salvräti, vaatas, kas on palju verd tulnud. Ei jäänud rahule.
„Kahju on. Munaga. Kahju.”
„Laske läbi, raisad!”
„Kuule, Don Quijote! Nad kärvavad ju seal kui kärbsed…” ütles üks võitleja Artjomile.
„Kas kavatsed nad kõik päästa? Päästenöör jääb lühikeseks!” mühatas teine, sülitades lõpuni põlenud plotski maha.
„Palun! Noh? Palun!”
„Kolm. Riigipiiri rikkumine,” komandör tõmbas kulmu kipra: vinn ei jäänud kuidagi kinni.
Esimest korda heitis ta Oležekile pilgu, et teda sihtida.
Kraapsatas kui ränikivi, toksatas – automaadid on summutitega, Hansal hoitakse sõdurite kõrvu! – ja kuul täksis seina ning näksas lage. Tolm langes alla nagu eesriie.
Päästis ainult teenistus Möldri juures. Keha hakkama saamine mõistuseta on terve teadus. Tunda nahaga, kus automaaditoru kirvendab tulevast hukatust, ja kukkuda, visata pikali, hoida hukust eemale, taipamata peaga veel tühjagi.
Kukkus maha, heitis endalt elusa jahukoti, hakkas roomama, vedades Oležekit enda järel. Neid tulistati veel, püüdes pihta saada, aga tolm segas.
„Raisad!”
Kohe laksatas veel – hääle peale. Betooni pudenes.
Ahvid selja taga ilkusid vaimustunult.
„Maitse ka meie leiba!”
„Kas kallati liiva?”
„Pidasid end valgeks inimeseks, jah?”
„Proovi veel kord!”
Siin võis vaid mõttetult surra. Rohkem polnud midagi teha.
Artjom rullus aste allapoole, veel ühe. Tõmbas Olegi järele. Too hingas pingsalt ja püüdis mitte eriti veritseda, kuid muutus üha kahvatumaks ja kahvatumaks.
„Kuule, onu! Ära isegi mõtle, on selge? Kuidas teie juurest minema saab?! Tsvetnoi bulvaril peab midagi… Seal peab ju midagi olema, ah, taat?!”
„Seal oli bordell,” meenus Homerosele.
„Näed. Bordellis võib arst olla. Võib ju? Sõidame sinna. Ära mul siin magama jää, raisk! Ma sulle… Ei maga!”
Aga bordellini ei saanud sõita. Ei Oležek ega keegi teine. Polnud paati. Mõlema kanali kaldad platvormi äärtes olid tühjad.
„Asjata. Temast pole elulooma,” mõistis maakler Oležka uniselt hukule.
„Kohe,” ütles Artjom. „Kohe.”
„Ma tahan surra,” kinnitas Oleg. „Ja minu muna löödi puruks. Ma olen elamisest väga väsinud.”
„Pane oma suumulk kinni! Leidis küll pääsetee!” Artjom virutas püssitoruga tardunud maaklerile. „Aga sina näita kõhtu!”
Noh: räpane nahk, nahas on auk, immitseb vesist vedelikku, kõik on kokku mäkerdatud. Homeros vaatas ka, kehitas õlgu. Kas ta sureb või mitte, seda teab ainult kõigekõrgem. Vist sureb.
Ljohha haaras oma kaelaristist kui langevarjurõngast, hakkas astuma ja läks, hambad irevil, küürus, pääsemist otsima. Hundikoopast väljapääsu otsima.
Kes on süüdi, tahtis Artjom selgust saada. Ta on ise süüdi, see inimene munaga. Mina ei tulistanud teda. Kui ta sureb, on ta selles ise süüdi.
„Muide, ta lubas kana minule, kui ta kärvab,” ütles otse kõrva ääres rässakas naine, kellel oli rind kummis ja silm siniseks löödud. „Meid sidus temaga paljugi.”
„Mine ära,” palus Oležek nõrga häälega. „Nõid.”
„Ära võta pattu hingele. Seal pole sulle kana vaja. Ütle neile. Kuni veel saad.”
„Mine ära. Lase mõelda jumalale.”
„Päranda kana ja mõtle. Veel parem – anna see kohe mulle…”
Kana sulges Homerose pihu all silmad. Tal oli juba ükskõik.
„Kuidas siit välja pääseb, tädi?” küsis Artjom sinikaga naiselt.
„Kuhu sa lähed, kompu? Ja milleks? Ka siin elavad ju inimesed. Kana võime ka koos pidada. Oležek kõngeb maha… Küll me sinuga kokku lepime!” Ta pilgutas selle silmaga, millega sai veel pilgutada.
Mina ei tapnud teda, otsustas Artjom.
„Hei! Hei!”
Kaugemalt oli kuulda mingit laulu.
Marss.
„Hei! Seal!”
„Mis?!”
„Seal sõuab keegi! Tunnelist!”
Ljohha seisis, vahtides üllatusega toimima hakanud Jeesust.
Artjom haaras Oležeki, kes muutus kokku kuivades üha kergemaks, ja nad jooksid aeglaselt rööbastee-kanali äärde.
Sealt paistis tõesti miski. Parv? Parv!
Pealatern valgustas teed, aerud plartsusid, reipust hoidis üleval ebaühtlane koor. Aerutati Savelovskaja suunast ja liiguti just Tsvetnoi