Metro 2035. Дмитрий ГлуховскийЧитать онлайн книгу.
Kuidas ja kes sureb. Kuhu elus jõuab. See tähendab, ma olen muidugi romantiline vana loll, aga… Sa ei saanud ju surma täna ega siis. Ehk pole see sinu saatus? Aeg pole käes?”
„Ja siis? Aga poisid, kutid, kellega me… Kellega me punaste eest punkrit… Ordu poisid. Minu salgast jäi ellu ainult Letjaga. Ja temagi suurivaevu. Kui paljud seal hukkusid? Ulman, Kaabu, Kümnes… Näiteks nemad? Miks nemad pidid siis surema? Kas nad käitusid halvasti?”
„Issand jumal, ei!”
„Just. Just, taat. Hei, onu! Too veel oma mürki! Liiguta, liiguta!”
„See… Kas see on see lugu, mida sa rääkisid Svinolupi kabinetis?” küsis Homeros ettevaatlikult, oodanud, kuni kallatakse ja eemaldutakse. „Kas see käis Korbuti kohta, jah? Punaste vastuluure ülem? Ta saatis kõik oma võitlejad Möldri vastu… Nii? Partei juhtkonna sanktsioonita?”
Vineerist seinale hakati teiselt poolt ühtlaselt koputama – kas voodi seljatoega või peaga – ja mõmiseti lõkkele lüües üha valjemalt.
Nad jäid vait, kuulatasid, ajasid silmad suureks, pilgutasid silma. Kummardudes üle pisikese laua Homerose poole, hingas Artjom välja:
„Vastuluure… Ta oli KGB ülem. Punasel Liinil. Sanktsioonita või ilma… Mõtle ise: ülem! Ma olin poistega koos selles punkris. Kogu Ordu. Palju meid oli? Viiskümmend? Pataljoni vastu. Ja karmi pataljoni vastu. Kui punker oleks punaste kätte langenud… Seal oli ladu.”
„Ma olen üht-teist kuulnud. Konservid või ravimid.”
„Konservid, jajah. Sellised, mis avades… Arvad, et punastel on vaja toitu? Nad on alati ilma läbi ajanud ja nii ka tulevikus. Keemiarelv. Konservid! Lõime tagasi. Sinu konservid viidi üles. Pooled meie omadest maeti maha. Ongi kogu lugu. Ärme löö kokku.”
„Ärme löö.”
„Ja Mölder… Sa oled teda juba ratastoolis näinud. Varem polnud te kohtunud?”
„Jah. Aga ta on ka ratastoolis… Selline sõjakas…”
„See mees pani Ordu kokku – ise! – meeshaaval. Parimad. Kahekümneaastased. Ja siis, ühel päeval… Mina teenisin nendega ainult aasta… Nagu perekond. Aga talle? Ja jäi invaliidiks. Kätt – paremat! – ei ole. Jalad ei liigu. Kujuta ette. Ta on ratastoolis!”
„Aga sina, kui ma õigesti aru saan, teenisid Ordus sellest ajast peale, kui mustad rakettidega… Te leidsite need raketid ju Möldriga, eks? Ja kui poleks leidnud, siis oleksid mustad kogu metroo nahka pannud. Pärast seda võttis ta su Ordusse. Nagu kangelase. Kas nii?”
„Teeme kohe veel ühe, taat.”
Seina taga karjuti nii, et isegi kana ärkas. Unine kelme kadus tema silmamunadelt ja Kirju püüdis lendu tõusta.
„Lendaski hing paradiisi,” ütles Artjom, püüdes kana purjus käega krahmata. „Ja vaat, mis on huvitav. Marsruut on sama. Vaata. Kuhu meil siit nüüd minna on? Ainult Trubnajale. Ja sealt Sretenski bulvarile. Ma ei taha ka Punasele Liinile minna, anna andeks. Selline kaasteeline on sul. Siis tuleb välja, et on üks tee. Turgenevskajale. Pärast meie haru pidi… Hiinalinnani. Seal oli närune tunnel… Kuri. Ja Tretjakovskajani. Kaks aastat tagasi läksin sama marsruuti pidi… Kurat. Kui palju asju on kahte aastasse mahtunud. Tretjakovkast Teatralnajani. Siis läksin ma, tõsi küll, Polisesse…”
„Kas see on toosama retk? Mustadega?..”
„Mustadega. Kuule, sõbranna, mine söö parem veel suppi. Tõesti. Ma olen abielus. Vist.”
„Ei-ei… Mina ka ei taha, aitäh… Aga mis… Miks?.. Möldri tütar… Ta on ju sinu naine?”
„Minu naine. Minu naine oli varem snaiper. Papa õpetas. Aga nüüd on seened… Kus see mul oligi… Seen…”
„Aga Mölder?.. Mille eest?”
„Selle eest, et tütar… Ütle parem, taat… Mis lugu see on? Sinu ja blondiinidega?”
„Ma… Ei saa aru.”
„Sa rääkisid mingist plikast. Midagi sul oli. Muidu pärid sa ainult minult, pinnid. Las mina ka küsin.”
„Ei olnud. Mitte midagi… Ta… On mulle nagu tütar. Eelmisel aastal. Mul pole lapsi. Ja… Plika on noor. Sai omaseks. Nagu isa või vanaisa, tõesti… Mitte nagu… Ja sai surma.”
„Mis ta nimi oli?”
„Saša. Sašaks hüüti. Aleksandra. Jaam… Ujutati üle. Ja kõik. Olgu. Võtame… Ärme löö kokku.”
„Onu! Hei! Veel ja vorsti ka!”
„Vorst sai otsa. Marineeritud nugiussi on. Aga sellest… Seda peab oskama süüa.”
„Kas teie juurde saab jääda? Ööseks?”
„Tuba antakse ainult koos eidega.”
„Eidega… Sellega või? Võtan. Tal. On täna vaba päev. Mine. Mine.”
„Ja ma… Räägin endale, et ta sai surma. Et teda pole. Ja näen teda ikkagi kõikjal. Kohtan. Ajasin ta selle jubeda märaga segi… Kuidas ma võisin? Tema… Saša… Ta oli nii õrn… Selline helge tüdruk. Ta oli just oma jaamast pääsenud… Kogu elu, kujutad ette? Ühes jaamas. Istus samasugusel ratasteta jalgrattal… Elektri pärast. Kujutas endale midagi ette. Tal oli teekotike. Joonistusega. Mingid mäed… Rohelised. Hiina vist. Selline pildike. Ja kogu maailm, kujutad ette, kogu maailm oli talle see kotike. Ja siis… Aga kes on Ženja?”
„Kes on Ž-ženja?”
„Jah, kes? Sa hakkad ennast unustades mingi Ženkaga rääkima.”
„Minu sõber. Lapsepõlvesõber.”
„Mis temaga on? Kus ta on? Alati sinuga? Kuuleb sind?”
„Kus. Seal, kus sinu Sašagi. Temaga ei saagi teisiti rääkida.”
„A-anna andeks. Ma ei tahtnud.”
„Hoopis mina ei tahtnud. Et kõik kuuleksid. Ma ei tee enam. Ma saan kõigest aru: Ž-ženjat pole, Artjom. Punkt.”
„Annad andeks?”
„Kõik, põrgusse Ženja. Lõpetatud. Oo-ber! Veensid mu ümber! Too oma nugiuss siia. Lõika ainult… Väiksemaks. Et poleks aru saada. Kahju sinu Saškast.”
„Sašakesest.”
„Võib-olla oleks ta pidanud oma jaama jääma? Võib-olla oleksime kõik pidanud lihtsalt oma jaamadesse jääma, ah? Sa pole mõelnud? Ma vahel mõtlen… Istuda kodus ja mitte kuskil käia. Kasvatada seeni. Kuigi… Ženka jäi ja mis sai?”
„Mina. Mida ma räägin?.. Ma olin varem masinist. Metroos. Tõeline metroo masinist, jajah. Ja… Mul on teooria… Nagu selline võrdlus või. Et elu on nagu raudteeharu… Nagu rööpad. Sellel on pöörmed, mis lülitavad need rööpad ümber. Ja lõppjaam – aga mitte üks, vaid mitu. Kes sõidab lihtsalt siit sinna ja kõik. Kes läheb depoosse puhkama. Kes hüppab salajase liinivahe kaudu teisele harule. See tähendab… Lõppjaamu võib olla palju. Aga! Sihtpunkt on igaühel ainult üks! Ja oma! Rööbastel on vaja kõik pöörmed õigesti ümber lülitada, et sattuda just sihtpunkti! Teha seda, milleks sa oled ilma sündinud. Kas ma seletan arusaadavalt? Ma hakkasin rääkima, võib-olla olen vana loll ja see kõik on napakas romantika… Aga langeda juhuslikust kuulist… Või üldse mitte kuhugi minna… See pole sinu rida, Artjom. Mulle tundub nii. See pole sinu sihtpunkt. Sul on teine sihtpunkt. Kusagil.”
„Oleks see nii,” Artjom hingas välja. „Millisel liinil sa töötasid? Kus sinu punkt oli?”
„Mina?” Homeros kummutas veel ühe pitsi. „Mina töötasin Ringliinil.”
Artjom kõverdas huuli. Pilgutas vanamehele silma.
„Naljakas. Aga nugiussil pole viga. Kui ei teaks, mis selle nimi on… Ah?”
„Mina ei söö.”
„Aga