Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
rind vastu teda surub. Siis sähvatas Valküüria peas ohutuleke.
Ta tõukas end ühe jalaga puult ja pani teise jala Caelanile taha. Nad kukkusid mõlemad pikali. Valküüria rullis end eemale ja tõusis jalgele. Ta üritas rääkida, ent Caelan oli juba tema selja taga, külmad käed tüdruku näol. Noormees pööras Valküüria pead, et teda taas suudelda. Valküüria alistus sellele. Nõrkus valgus üle Valküüria keha, kuni ta sellesse jõu tagasi sundis. Ta katkestas äkki suudluse ja nõjatus eemale.
„Seda ei juhtu,” hingeldas ta.
„Juba juhtub,” ütles Caelan, silmad tumedad.
„Mida sa nägid? Caelan! Mu veri. Mida sa nägid?”
Noormees naeratas. „Mitte midagi. Maitsesin su verd ega näinud midagi.”
„Kindel?”
„Mina ei tea, mis tarkust Dusk sellest taga ajas, aga mina ei saanud midagi. Ainus erinevus sinu ja teiste vere vahel on… ajalugu.”
„Mis mõttes?”
„See on vana veri. Ulatub tagasi vägevuseni.”
„Viimaste Iidseteni.”
„Ilmselt selles ongi asi, jah.” Caelani käsi sirutus tema poole ja Valküüria lõi selle hooga eemale. Poisi naeratus venis laiemaks. „Aga kõik teavad niigi, et sa pärined Iidsetest. Ma ei taipa, miks see Duskile nii suure avastusena tuli.”
„Äkki nägi ta midagi veel.”
„Väga võimalik. Muuseas, ma muutsin meelt.”
„Mille osas?”
„Kuidas me peaksime vähem aega koos veetma.”
„Caelan…”
„Nüüd arvan, et peaksime rohkem aega koos veetma.”
„Ma hakkan vist nüüd minema.”
Valküüria hakkas temast mööduma, kuid Caelan naeris ning haaras tal äkki käest. Kui Valküüria kannapealt talle vastu keeras, kadus ka tema naer. „Fletcher on poiss,” ütles ta.
„Seepärast neid poiss-sõpradeks kutsutaksegi.”
„Oleme üksteise jaoks loodud.”
„Püha taevas,” ahastas Valküüria, „sa lööd alati nii jõuliselt külge või?”
Paistis, nagu hakkaks Caelan irvitama. Siis kortsutas ta aga kulmu ja astus eemale. „Ütlesin ju,” pobises ta kõrvale vaadates. „Ma ei… Ma ei säilita alati kontrolli.”
Valküüria kasutas võimalust lahkumiseks.
„Aitäh,” hüüdis ta üle õla.
Caelan ei vastanud.
8
ZOMBI-KUNINGAS
Külmutuskaubik tõmbas tee äärde. Möödusid sekundid ja juht astus välja. Keskealine nahaprobleemidega mees polnud kuigi taiplik ja kippus lausuma asju, mis tema isandat närvi ajasid. Tema isand oli suur ja hirmus mees. Tema isand oli Võrratu Tapja. Tema isand oli Zombi-Kuningas.
Märatseja avas tagaukse ja Vaurien Koterman, Zombi-Kuningas, seisis seal majesteetlikult, külma pärastlõunase päikesevalguse käes silmi pilgutades.
„Me jõudsime kohale?” küsis ta suursuguselt.
„Oleme kohal,” ütles Märatseja oma idiootlikku pead noogutades. „Eksisime pisut ära. Keerasin valele poole, pidin peatuma ja juhiseid küsima. Mul oli küll kaart, aga see on päris vana ja kõigi nende uute ühesuunaliste tänavate puhul on täitsa raske…”
Nii ta latras edasi ning tüütas Zombi-Kuninga aju nüristavalt igavate detailidega. See polnud esimene kord, kui Koterman soovis, et oleks oma esimeseks värvatavaks zombiks kedagi teist valinud. Iga värvatu lagunes pärast Märatsejat korjuse kohta normaalses tempos, ent Märatseja oli – kahjuks – pärinud osa Kotermani pikast elueast.
Kuid isegi Zombi-Kuningas nägi neil päevil niru välja. Mitu kuud varem põletas Valküüria Kain tema nägu koledal kombel. Ta üritas küll kõrbenud nahka hiiglaslike laastudena maha koorida, kuid see tegi asja vaid hullemaks. Tema keha ei ravinud ennast, ja nii jäi moonutus püsima. Aeg-ajalt kukkus siit või sealt jälle midagi ära või lõpetas töö. Edasi kestmine oli muutunud ta ainsaks ambitsiooniks. Ta käis kõikjal oma külmutuskaubikuga ja hoidis end võimalikult palju päikese eest. Ühe ettevaatusabinõuna kattis ta end autode lõhnakuuskedega, mis üritasid tulutult roiskuva liha lehka iiveldama ajavate männipahvakate alla matta.
Edasi kestmine. Selles peitus kogu võti. Ja seepärast oligi ta täna siin. Koterman astus kaubikust tänavale. „Mida mina pean tegema, isand?” küsis Märatseja, innukus näojoontesse valgumas.
„Jääd siia ja ei tüüta mind. Kuidas mu nägu on?”
Märatseja kõhkles. „See on… korras. Kena. Meik… tõesti peidab, ee, kõige hullemaid arme.”
„Ja mu ülikond? Mingeid tükke on seal peal?” Eelmisel päeval kukkus üks kõrv ära – ta liimis selle tagasi.
„Näib puhas olevat, härra.”
„Suurepärane. Tagasi kaubikusse, Märatseja.”
„Jah, härra… ainult…”
Koterman ohkas. „Mis on?”
„Ehk peaksin ise nende inimestega rääkima, isand? Nad on tsiviilisikud ja mul pole… silmatorkavaid tunnuseid, mis võiks neid heidutada…”
„Lollus. Kõik on peensusteni läbi mõeldud. Mul on mu plaan ja ma olen kaalunud igat võimalust. Olen vastuste peale mõelnud, mida nad tõenäoliselt või koguni mitte kuigi tõenäoliselt võivad küsida. Mu taustalugu on raudkindel. Mu valed on peened ja sada protsenti eksimatud. Sina ainult ajaks kõik sassi.”
„Jah, isand.”
„Tagasi kaubikusse, idikas.”
Märatseja kummardas ja täitis käsku. Koterman kohendas lipsu ja suundus sihikindlalt kõnniteele. Sellel umbtänaval asus vaid kolm hoonet – mõlemal küljel tegutses matusebüroo ja uulitsa lõpus kõrgus suur maja. Hoone ees seisis auto.
Koterman astus esimesse matusebüroosse. Melanhoolses ülikonnas mees kiirustas varmalt tema poole, heitis põgusa pilgu Kotermani näole ja tema samm vääratas.
„See näeb hullem välja, kui tegelikult on,” mugistas Koterman heatahtlikult naerda.
„Või… nii,” kogeles mees.
„Samas õnnetuses hukkus mu vend,” jätkas Koterman taibates, et peaks ilmselt kõkutamise lõpetama. „See on traagiline šokk. Oleme kõik tema surmast väga löödud.”
Matusebüroo direktor haaras Kotermanil käest ja naeratas nukralt. „Soovite ehk istet võtta?” küsis ta õrnalt.
„Sooviks, jah. Tunnen end surnud venna kaotuse tõttu üsna nõrgalt.”
Direktor juhatas Kotermani mugava toolini, istus suure laua taha ja avas väärikalt arveraamatu. Ta korjas üles pealtnäha kallihinnalise sulepea ja tõstis silmad Kotermani poole. „Kas tohin küsida teie nime?”
Koterman oli seda osa kümneid kordi harjutanud ja leiutanud vastuse igale võimalikule küsimusele. See tundus lihtne ülesanne. „Elvis O’Carroll.”
Direktor kõhkles, noogutas siis ja kirjutas nime üles. „Ja teie venna?”
„Vabandust?”
„Teie venna nimi?”
Koterman tardus. Kõik oli siiani ju nii hästi läinud. „Mu venna nimi,” suutis ta viimaks, „on… nimi, mis paneb mind nutma iga kord, kui seda kuulen. Tema nimi, mu venna nimi, mu surnud venna, on…” Tema mõtted kihutasid, põrkusid seintelt ja koperdasid üle tõkete. Nimi. Lihtne nimi. Koterman vajas ainult ühte lihtsat nime, et jõuda vestluse järgmisele astmele – ja tal ei õnnestunud ühtegi välja mõelda. Taibates,