Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
Pärg on liiga kaua aega selles dekadentlikus maailmas veetnud. Ta on oma objektiivsuse kaotanud. Ta vaatab sind ja näeb Surmatoojat, samas kui kõik ülejäänud vaatavad sind ja näevad haledat väikest last.”
Valküüria irvitas. Ükskõik kui võikalt see ka ei kõlanud, oli Surmatooja tiitel talle täitsa meeldima hakanud. Ta pidas Surnumanajaid kõige põhjalikumal moel jubedateks olenditeks – Saalomon Pärga kõrvale jättes – kuid ikkagi oli tore teada, et teda peeti võimalikuks päästjaks. Igal juhul pakkus see vaheldust mõtetele sellest, et ta on Darquesse. Võimalus – olgu nii väike kui tahes, et ta osutub Surmatoojaks, andis talle lohutust. Kaks võimalikku saatust – see, kus ta päästab maailma ja see, kus ta lõpetab selle. Tema tulevik ei saanud olla rängema kontrastiga. „Äkki ma olengi Surmatooja,” ütles Valküüria.
„Ära jahvata lollusi. Sa oled surnumanamist vaevalt üle aasta pähe tuupinud. Mina õpin surmamaagiat neljandast eluaastast. Sa pole midagi võrreldes minu või kellegi teise minulaadsega.”
„Ja ometi,” segas Valküüria vahele, „olen mina see, kelle ümber kogu kära käib.”
Melanholia põrnitses teda vaenulikult. „Sa pole muud kui Elemental, kes mängib Surnumanajat.”
„Ja sina oled läbi ja lõhki Surnumanaja. Sa pole terve elu midagi muud tahtnudki. Ja ometi kutsutakse mind kõigile tähtsatele kohtumistele, aga sulle langeb au siin kükitada ning autot valvata. Mulle on räägitud sinu kunsti ja usundi kohta asju, mida sulle ei räägita veel aasta või paar.”
„Naeruväärne.”
„On või? Millal sulle Kulgemisest teada anti?”
Melanholia kõhkles. „Mina sain Kulgemisest teada siis, kui olin valmis. Kui lõpetasin oma õpingud enam kui kolme tosina…”
„Üsna hiljuti, eks?”
Melanholia kiristas hambaid. „Jah.”
„Vot, mina sain igiammu teada. Ma ei väidagi, et olen ekspert. Tegelikult on mul kogu selle värgi kohta kõvasti küsimusi. Ilmselt oled märganud, et osa sellest ei paista üldse loogiliselt kõlavat. Sinu usund põhineb ideel, et surres läheb su energia siinsest maailmast järgmisesse, eks?”
„See pole idee,” poetas Melanholia kuivalt. „See on teaduslik fakt.”
„Veidi rohkem kui teooria,” jätkas Valküüria. „Aga mulle sobib. Niisiis, teie, kutid, ootate, et Surmatooja tuleks ja tõmbaks maha seina kahe maailma vahel. Ja et elavad ja surnud saaks eksisteerida ühel ajal samas kohas. See tähendab omakorda, et rohkem poleks võitlust, poleks sõda ja kõik elaks või vähemalt eksisteeriks õnnelikult aegade lõpuni.”
„Nii on,” ütles Melanholia.
„Ja samas pole keegi mulle selgitanud, kuidas see võimalik oleks.”
„Sa ei saa ju eeldada, et taipad meie õpetuse edasijõudnute astet, kui sul pole kannatust või oskusi algtõdede valdamiseks?”
„Kas sina tead, kuidas see võimalikuks osutub?”
„Saan teada. Varsti. Kui olen üle elanud Tulva, kui olen lukustunud eluks ajaks surnumanamisse, laotuvad kõik selle saladused minu ette.”
„Oi, küll see saab kena olema. Mina ei tea endiselt, kas see mulle siiski sobib. Mina tegelikult ei taha tõmmata oma väge surmast ja seda ju surnumanamine põhimõtteliselt on. Ma pigem ei toetuks maagia kasutamisel teiste inimeste valule,” rääkis Valküüria.
„Ma ei usu, et valik on sinu. Mida rutem kleerikud taipavad, kui suure vea nad sinu peale aega raisates teevad, seda parem. Siis võid oma luukerest sõbraga ringi lipata ja koos lõbutseda ning tähtsamad asjad meile jätta.”
„Vahel tekib mul tunne, et ma ei meeldi sulle.”
„Usalda oma tundeid.”
„Nii et meist ei saa sõpru?”
„Ma kratsin pigem endal silmad peast.”
Valküüria vangutas kurvalt pead ja hakkas Bentley poole astuma. „Sinu juhid otsivad minust oma päästjat, Melanholia. Pead võib-olla õppima mind armastama.”
Melanholia hääl pritsis mürki. „Sina ei ole meie päästja.”
Valküüria vaatas üle õla ja heitis talle kiire naeratuse. „Hakka parem minu poole palvetama, nii igaks juhuks.”
10
KONDIMURDJA
Kui Vaurien Koterman veel elas, kuulus talle Roarhavenis põgusalt kõrts, mis teenindas peaaegu ainult sortse. See oli enne, kui ta leidis tõelise kutsumuse Võrratu Tapjana ja hiljem Zombi-Kuningana, kuid ta nautis seda siiski. Ta teadis, et riigis, kogu maailmas tegutsesid klubid ja baarid, mille klientidel oli võluvõime. Ent Kotermanile meeldis mõelda, et tema kõrts pakkus midagi erilist. Vahest üht kodust paika väljaspool kodu. Peavarju moodsa elu surve ja stressi eest.
Nüüd aga, mil möödunud oli mõnda aega ja ta seda kõike objektiivsema pilguga vaatles, taipas ta, mida tema kõrts tegelikult pakkus. See pakkus hämarat valgust, halbu jooke, pahurat personali ja märja kapsa järele lõhnavat tualetti. Polnud absoluutselt midagi, mille üle uhkust tunda. Mitte midagi, mille üle rõõmustada. Aga see muidugi oligi asja mõte. Sortside kõrtsid olid olude sunnil kehvad kõrtsid. Kui nad oleks olnud priimad kõrtsid, käinuks kõik seal.
Selles konkreetses Dublini sortsi-kõrtsis istudes mõtiskles Koterman katsumuste ja üleelamiste peale, mis teda elades vaevasid. Koterman lootis, et kui see õhtu mööda saab, astub ta sammukese lähemale taas elusaks meheks saamisele.
Märatseja astus läbi sünge rahva, ajas kellegi joogi maha ja vabandas ohtralt enne Kotermani lauda saabumist. „Mingid mehed on siin,” lausus ta pingsalt. „Ütlevad, et tunnevad sind.”
Koterman nõjatus toolileenile. „Näidaku end.”
Märatseja noogutas ja pöördus, kuid rahvas tõmbus juba kuue uustulnuka ees lahku. Koterman tundis neid tõesti. Pikse-Dave nihkus Kotermani paremale küljele ja mängis sõrmeotste vahel säriseva erksa elektrivooga. Tema juuksed turritasid püsti peas ja näojoontele oli laskunud igavene irve.
Tema kõrval oli Jampsi-Pete. Kuigi Jampsi-Pete sündis Kerry maakonnas, pakitses temas teadatuntud ja laialt pilatud iha mõjuda Metsiku Lääne lindpriina. Ta jumaldas kauboisaapaid ja pikki nahkmantleid ning täna kandis ta paremal puusal madalal rippuvas kabuuris kuuelasulist revolvrit. Mehe käsi välgatas ja tõmbas relva välja. Ta hakkas seda sõrmede vahel keerutama, justkui pidanuks see kellelegi muljet avaldama.
Märatseja ütles vaimustunult: „Oooo!” ja Koterman võitles tahtmisega talle vastu kuppu anda.
Kotermanist vasakul seisis paar sortsi, kes polnud iial suutnud endale piisavat mainet koguda. Nad polnud vägevad ega nutikad ning Koterman ei mäletanud iialgi nende nimesid.
Hiiglane Brobding sammus kõige taga. Massiivne kogu pidi siia ruumi mahtumiseks kössitama. Otse Kotermani ees seisis Hieronüümus Kuristik. Kunagine palgasõdur võitles paaris sõjas – nii maagilises kui ka surelikus, ja tuli siis Iirimaale tagasi. Kuristik jäi Roarhavenis paigale ja varastas Kotermani kõrtsi otse tema istumise alt ära. Mitte et Koterman oleks pidanud vimma või midagi.
„Tervist, debiil,” sõnas Koterman.
„Issand,” vastas Kuristik. „Ja ongi tõsi. Kõik, mida nad rääkisid, on tõsi. Sa oled lohisev kompostihunnik.”
Jampsi-Pete itsitas ja Koterman küünitas end veidi rohkem sirgu. „Olen elav surnu, kui seda mõtled. Mida ma saan sinu heaks teha, Hieronüümus? Eeldan, et kuulsid oksjonist.”
„Kuulsime,” noogutas Kuristik. „Nii et sina siis tead, kus elab luukere-detektiiv?”
„Tean jah. Tahad kättemaksu selle korra eest, kui ta sind su oma kõrtsis loopis? Niimoodi seda saadki. Tabad ootamatult. Või müüd info kellelegi edasi. Tema väike partner redutab ilmselt samuti seal.”
„Kain,” lõrises