Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
nagu ma oleks isik. Saad ju aru? Täiskasvanu, mitte laps. Seda ma armastasingi tema juures kõige rohkem.”
„Ahaa, seal see oligi,” ütles Leebesurm noogutades.
„Vabandust?”
„Seesama, see oligi. Lugu, mis sa just rääkisid. See väike lõik su elust. See on jõulude juures kõige tüütum. Igaühel on väikseid lugusid selle kohta, mida jõulud nende jaoks tähendavad. Muul aastaajal seda ei kuule. Inimesed ei räägi sulle, mida tähendavad nende jaoks lihavõtted või püha Patricku päev. Aga jõuluajal puistavad kõik südant.”
„Vau,” nentis Valküüria. „Ma pole seda varem märganud, aga sa oled ikka tõeline pahurdaja.”
„Ei, ei ole.”
„Sa oled tujurikkuja.”
„Ma ei ole ei tujurikkuja ega pahurdaja. Mulle meeldivad jõulud sama palju kui kõigile teistele, kuni kõik teised on sama mittesentimentaalsed kui mina.”
„Sentimentaalsus on tore.”
„Sa vihkad sentimentaalsust.”
„Aga mitte jõulude paiku. Jõuluajal on sentimentaalsus täiesti normaalne. See on lubatud. Muidugi mõõdukuse piires. Ma ei taha, et keegi oleks minu lähedal sentimentaalne, tead, aga põhimõtteliselt pole mul mingit probleemi… ee…”
„Mida? Mis on?”
„Mmm, see fassaad…”
Leebesurm kallutas pead ja tema näo vasak pool valgus kolbalt alla nagu sulanud kumm.
„Mulle tundub, et miskit läheb väga nihu,” sõnas Valküüria.
Leebesurm tundis, kuidas kõrv ta krae vastu laperdab. Ta võttis ühe käega näost kinni ja vinnas selle uuesti üles. Leebesurm rullis selle paksuks voldiks oma laubal ja üritas kõigest hingest silma koopasse tagasi toppida. „See on kübeke alandav,” pomises ta. „Ütle mulle, palun, kui hakkame millegi pihta põrutama.”
„Äkki peaks mina juhtima?”
„Ma nägin paar tundi tagasi su juhtimisoskust. Ma ei luba sind enam iial selle auto rooli.” Kamraadi hääl kõlas summutatult, sest huuled libisesid lõuga mööda alla. „Kas ma näen parem välja.”
„Oo, kõvasti.”
Leebesurm nägi kõva vaeva, et nina omal kohal püsiks.
„Nii et ma korjan su Gordoni juurest üles siis, kui see sentimentaalsusesse kukkumine mööda saab? Meil on kohtumine, kui oled juhtumisi unustanud.”
„Kuidas saaksingi unustada,” lausus Valküüria kuivalt. „Olen oodanud seda uskumatult igavat kohtumist juba päevade kaupa. Tõesti olen, oh sa poiss, oh sa poiss.”
„Näib, et oled avastanud uue sarkasmitaseme,” noogutas Leebesurm. „Muljetavaldav.”
„Ja, ei. Sa ei pea mind peale korjama. Lasen Fletcheril läbi hüpata. Kui sa muidugi meelt ei muuda ega otsusta, et ma ei pea sellele uskumatult igavale kohtumisele tulema. Siis võin omaette järele mõelda ja sentimentaalsust kohe tõeliselt oma organismist välja juurida.”
„Röövida sinult võimaluse seal viibida? Ma tõesti arvan, et oleksid üllatanud, kui põnev seal tegelikult on.”
„Ma tõesti arvan, et oleksin väga üllatunud.”
„Aga me valime ju uut Peamaagi. Tehakse ajalugu, Valküüria.”
„Ja kaua sinu arust uus Peamaag kestab? Enne, kui ta kas mõrvatakse või vangistatakse?”
„Sa oled nii küünilise suhtumise jaoks liiga noor.”
„Ma pole küüniline. Mul on lihtsalt juhtumisi meeles viimased neli aastat. Too mulle üks hea põhjus, miks ma peaks tulema. Üks hea põhjus, miks ma peaks üldse kaugeltki huvituma seal osalemisest.”
„Erskin Ravel tuleb ka.”
„Ahah. Okei, siis küll.”
Leebesurm naeris ja lasi oma näost lahti. Pärast ohtlikku võbelust rahunes see maha ja käitus korralikult – kui mitte arvestada kõrva, mis aeglaselt põse poole nihkus.
5
VALKÜÜRIA DILEMMA
Hommikupäike viitsis vaevu end läbi akende upitada, kui Valküüria surnud onu Gordon oma sõrmed kokku pani ja üle nendest moodustunud tipu tüdruku poole piilus. Elavana tavatses ta seda sageli tugitoolis istudes teha, jalg mugavalt üle põlve – see jättis temast targa ja mõtliku mehe mulje. Nüüd, kus ta oli surnud ega saanud füüsilise maailmaga enam suhestuda, jättis see temast pelgalt mulje kui mehest, kes vajab hädasti tooli.
„Oled niisiis avastanud oma päris nime,” uuris Gordon.
„Jah,” vastas Valküüria.
„Ja su päris nimi on Darquesse.”
„Just.”
„Ja Darquesse on see sorts, kellest näevad nägemusi kõik selgeltnägijad – seesama, kes hävitab kord maailma.”
„Täpselt.”
„Nii et sina hävitad kord maailma.”
„Näib nii.”
„Ja millal sa selle kõik avastasid?”
„Umbes viis kuud tagasi.”
„Ja räägid sellest mulle alles nüüd?”
„Gordon, kogu see aeg kulus mul maha rahunemiseks. Ma vajan su abi.”
Onu hakkas ruumis ringi jalutama. See oli suur tuba, ääristatud raamaturiiulite ja gooti maalidega. Üks õlimaal kujutas poolpaljast Gordonit. Onu keha lainetas pildil musklitest, mida tal polnud eluajal iial olnud. Pilt rippus tohutu kamina kohal ja põrnitses kõiki selle alt möödujaid nagu vägev ja hirmuäratav jumalus. Ehkki maja ja maa selle ümber pärandati Valküüriale, ei suutnud ta endiselt seda maali maha võtta. See oli selleks liiga naljakas.
„Sa ikka taipad, mida see sinu jaoks tähendab?” küsis Gordon, kui tema aeglane tiirutamine teda toanurga poole juhatas. „Sorts, kes teab oma päris nime, omab ligipääsu väele, millest ülejäänud sortsid oskavad ainult unistada.”
Onu kujutis kippus hääbuma ja Valküüria köhatas valjult kurgu puhtaks. Gordon peatus, keeras kannapealt ringi ning jalutas tuldud teed tagasi. Kohe muutus onu ka tahkeks. Kajakivi, kus pesitses tema teadvus, istus kohvilaual oma alusel ja kumas rahustava sinise valgusega.
„Ma ei hooli sellest üleüldse,” poetas Valküüria. „Nägin üht sellist nägemust, saad aru? Nägin põlevat linna ja vigastatud sõpru ja Darquesse’i – mind – tapmas omaenda vanemaid.”
„Tead, oota nüüd. Selle põhjal, mida sa oled mulle Cassandra Pharose nägemuse kohta rääkinud, näivad tulevane sina ja Darquesse olevat kaks eraldiseisvat isikut.”
„Seepärast, et ühelgi hetkel ei nähtud mind selles nägemuses iial kellelegi viga tegevat. Me nägime fragmente sellest, mis hakkab juhtuma. Nägime Darquesse’i, mind, kauguses oleva koguna, kes võitles ja tappis ja mõrvas. Ja siis nägime mind, tulevast mind, lähedalt ja kurvana. See oli temast kena, aga kahtlemata on ta peast veidi ohoo. Kuule, mul kulus selle vaatamiseks ja loogiliselt mõtlemiseks mõnda aega, kuid ilmselgelt avastab keegi mu pärisnime ja kasutab seda minu kontrollimiseks.”
„Siis pead oma nime pitseerima,” teatas Gordon.
„Sa tead, kuidas seda teha?”
„Ei. Ma kirjutan maagiast, aga sa tead suurepäraselt, et mul pole selleks iial annet jagunud. Midagi sellist nagu tõelise nime pitseerimine on teadmine, mida omab ainult teatud tõug sortse.”
„Ma ei saa Leebesurmalt küsida,” sõnas Valküüria vaikselt. „Ma ei taha, et tema teaks.”
Gordon jäi seisma ja vaatas teda hellalt. „Ta mõistaks, Valküüria. Leebesurm on hirmus palju üle elanud.”
„Kui