Öökull. Самюэль БьоркЧитать онлайн книгу.
pisut rahulikumal toonil.
„Kus?” uuris Munch.
„Ytre Hurum. Matkaja leidis ta paari tunni eest.”
„Ja me oleme kindlad?”
„Milles?”
„Et see on 233.”
Munch tõmbas sigaretist sügava mahvi. Ta kuulis, kuidas väike Marion ukse taga naerab. Keegi ajas teda majas taga, kindlasti see idioot, kes oli tema koha võtnud. Munch raputas ärritunult pead. Tähistada lapselapse sünnipäeva endises kodus. Mida ta õige oli ette kujutanud?
„Kahjuks küll,” jätkas Mikkelson. „Mul on sind vaja sinna kohe.”
„Okei, juba tulen,” ütles Munch ja lõpetas kõne.
Ta viskas koni maha ja oli teel trepist alla, kui uks läks lahti ja Miriam tuli välja.
„Kas kõik on hästi, paps?” küsis tütar ja vaatas teda murelikul pilgul.
„Mis? Jaa-jaa, ainult … tööasjad.”
„Okei,” vastas Miriam. „Ma tahtsin ainult …”
„Mida, Miriam?” küsis Munch kannatamatult, aga võttis end kokku ja silitas tal tasakesi õlga.
„Sind suureks uudiseks ette valmistada,” ütles tütar talle otsa vaatamata.
„Mis uudiseks?”
„Nad abielluvad,” ütles Miriam kiiresti ega vaadanud talle ka nüüd otsa.
„Kes?”
„Ema ja Rolf. Ma püüdsin emale vihjata, et praegu ei ole ehk kõige õigem hetk seda öelda, aga noh …”
Miriam vaatas talle nüüd nähtava murega otsa.
„Kas tuled sisse?”
„Tuli üks asi,” ütles Munch napisõnaliselt ega teadnud, mida muud öelda.
Abielluvad? Pärastlõuna oli alanud nii kenasti, ta oli … Mida ta õige oli ette kujutanud? Ta sai enda peale pahaseks. Mida ta õieti oli lootnud? Aga nüüd oli tal muustki mõelda. Ja hoopis tähtsamast.
„Niisiis lähed ära?” küsis Miriam.
„Jah,” noogutas Munch.
„Oota natuke, ma toon su mantli,” ütles Miriam ja tuli tagasi tema duffelmantliga.
„Anna mu õnnesoovid edasi,” ütles Munch kuivalt ja sammus auto poole.
„Helista mulle. Ma tahan sinuga ühest asjast rääkida, see on mulle üsna tähtis, mõni päev, kui sul aega on,” hüüdis Miriam talle järele.
„Muidugi, Miriam. Helistan sulle,” ütles Munch ja asus sörkima mööda kruusatatud rada, istus sujuvalt musta Audisse ja käivitas mootori.
5
Kuigi kell polnud veel viiski, oli sellest hoolimata kottpime, kui Holger Munch saabus Hurumi valla servale politseilintide taha. Ta näitas läbi akna ametitunnistust ja noor praktikant, kes paistis tundvat piinlikkust, et oli ta peatanud, viipas ta kiiresti edasi.
Munch parkis auto tõkkelintidest paarisaja meetri kaugusele tee äärde ja väljus külma sügisõhtusse. Ta süütas sigareti ja tõmbas mantli tihedamalt koomale.
„Munch?”
„Jah?”
„Olsen, sündmuskoha vaatluse läbiviija.”
Munch võttis vastu kinnastatud käe, mis kuulus keskealisele pikakasvulisele politseinikule, keda ta varem ei tundnud.
„Esialgsed andmed?”
„Ohver leiti umbes kuussada meetrit teest põhja-loode suunas” ütles robustne mees tumeda metsa poole osutades.
„Kes seal praegu kohal on?”
„Kriminalistid. Kohtumeedikud. Keegi teie omadest – Kolstad?”
„Kolsø.”
Munch avas Audi pagasiruumi, võttis välja kummikud ja hakkas neid just jalga tõmbama, kui telefon helises.”
„Munch?”
„Kim siin. Oled kohal?”
„Jah, seisan teeotsas, kus sina oled?”
„Telgi juures, Vik sai valmis ja hakkab kannatust kaotama, aga ma käskisin neil tüdruk paigale jätta, kuni sa saabud. Ma tulen sulle vastu.”
„Olgu. Kuidas paistab?”
„Magamisega võib tükiks ajaks hüvasti jätta. See on mingi haige värdjas.”
„Mis mõttes?” küsis Munch ja tundis korraga, kuidas hinge hiilib kõhedus.
Haige värdjas?
Holger Munchil oli ligi kolmkümmend aastat mõrvauurija kogemusi ja ta oli näinud enam-vähem kõike, sääraseid asju, mis tavainimese ööune rööviksid, aga tema ei kaotanud meelerahu ja suutis harilikult säilitada teda ootavate vaatepiltide suhtes distantseerunud professionaalsuse, ja kui seda oleks öelnud mõni teine, poleks ta suuremat muretsenud. Näiteks Mia, kes ei talunud vähimatki ja laskis kõigel end hingepõhjani vapustada, või Curry, kes kõikus kogu aeg ülemeelikuse ja raskemeelsuse vahel, aga Kim Kolsø? Munch märkas, et see ei meeldi talle.
„Kas tahad kohe kuulda või vaatad ise?” jätkas Kolsø.
„Räägi lühidalt,” ütles Munch ja pistis näpu kõrva, kui sündmuskohalt lahkuv patrullauto sireeni huilates temast mööda kihutas.
„Kas oled seal või?” küsis Kolsø telefonis.
„Jaa-jaa, ütle uuesti.”
„Teismeline tüdruk, arvatavasti kuusteist või seitseteist,” jätkas Kolsø. „Alasti. Näeb välja nagu – mingisugune rituaal? Ümberringi on kõik sulgi täis. Ja küünlad …”
Munch pistis jälle sõrme kõrva, kui veel üks patrullauto eelmisele vilkurite sähvides järgnes.
… on paigutatud justkui sümboolselt …”
Kolsø hääl kadus taas. Munch heitis pireda pilgu sündmuskoha eest vastutavale Olsenile, kes rääkis telefoniga ja viipas kellelegi või millelegi politseitõkke taga.
„Ma ei kuule,” ütles Munch.
„Otsekui tähekujuliselt,” jätkas Kolsø.
„Mida?”
„Alasti teismeline tüdruk. Tema keha on painutatud veidrasse poosi. Silmad pärani. Siin on kõik sulgi täis …”
Kolsø hääl kadus jälle.
„Ma ei kuule,” hüüdis Munch ja pistis jälle näpu kõrva.
„… lill.”
„Mis?”
„Keegi on talle lille suhu pistnud.”
„Mille?”
„Ma ei kuule sind,” kääksatas Kimi hääl ebaloomulikult. „Ma tulen ise.”
„Okei, leiad mu …” hüüdis Munch telefoni, aga Kolsø oli juba kõne lõpetanud.
Munch raputas pead ja tõmbas sigaretist uue mahvi, kui sündmuskoha eest vastutav Olsen uuesti tema juurde tuli.
„Meil on paar uudishimulikku ajakirjanikku liiga lähedale pääsenud, aga usun, et lõpuks on meil õnnestunud kogu ala sisse piirata.”
„Väga hea,” noogutas Munch. „Kas olete hakanud ukselt uksele käima? Siinkandi majades?”
„Jah,” noogutas Olsen.
„Kas keegi on midagi näinud?”
„Minu teada mitte.”
„Okei, aga vaata, et mindaks ka maantee äärde kämpingusse, see on küll talveks suletud, aga haagiselamud on alles. Mine tea, äkki meil näkkab.”
Sündmuskoha