Tüdruk mäelt. Marje ErnitsЧитать онлайн книгу.
kombel uue töö ja kohaliku ametnikkonnaga sulanduda. Sulps oli teda rongilt hüppajaks tituleerinud ning seda ta ju hetkel oligi, aga mitte enda süül, küll aga salasoovil ja just selle viimase pärast andis Ira uuele bossile kiire sildistamise andeks.
Kui autosoe kamp kriminaliste kohaliku valla konstaabli juhtimisel sündmuskohale jõudis, ootas neid ees talviselt tühi maastik.
„Siin lõpeb tee ära,” lausus Riivo Vask ja viitas lumme mattunud kõrkjasoo taga kõrguva nõlvaku suunas. „See koht on siis vist seal!”
„Seal? Seal on põrsad,” kommenteeris Sulps suuna näitamist labase naljaga, „aga kus kohas on laip ja kus sündmuskoht, kuhu meie peame laekuma? Kas sukeldume lumme või lendame?”
„Minu käsutuses pole muud tehnikat kui auto ja mu enda kondimootor. Fakt! See on siinkandis ka viimane teeots, kus keegi üldse veel liikleb ja sedagi vaid jaanipäeval ning jõulude ajal. Ruusu valla piirini on siit vaid mingi sada meetrit, nii et võta või jäta!” lausus kohalik konstaabel ja tegi kubemeni vajudes ise esimesed jäljed lumme.
Sulps astus talle kannule ja neil oli millest rääkida, tegelikult küll karjuda, sest muidu poleks kuulnud esimene lumes sumpaja, mida ta taga kõndija kõneles. Ira jäi targu viimaseks, sest nii oli rada laiem ja ta kuulis kogu meeskonna kõnekatkeid, et need siis oma infoga kokku sobitada. Irat huvitas kõik, ka meeskonna reaalelulised suhted, mitte ainult nende isikuandmed, ametinimetused või toimiku lehed. Elukestvad õpingud olid talle tõestanud, kui sootundliku elukutse ta endale valinud oli ning seda enam püüdis ta oma uuel töökohal sellega seostuvaid kommentaare juba eos eirata. Mehed, kes ta ees kõndisid, ei rääkinudki naistest, aga ka mitte tööst, mis neil käsil oli. Nad isegi ei ropendanud ega rõvetsenud, nagu Ira oli linnas kuulma harjunud, vaid kõnelesid asjust, mida nad pärast tööd teha kavatsesid. Isegi Sulps ei piinanud kohalikku ametimeest sündmuskohal toimunut puudutavate küsimustega, vaid päris, kui kaugel too oma majaehitusega oli ja mida laps tegi. Ira pähe siginesid samuti eraelulised mõtted. Talle meenus ta enda advokaadist isa ja tema soovitus järgida elukutse valikul pigem arstist ema kui teda, kuid nii ei läinud. Ira asus ikkagi juurat õppima, aga meditsiin huvitas teda ka ning nii lootiski neiu, et temast saab kunagi tubli krimi-inimene, kes ravib ühiskonna haigusi ja äratab ellu tõe ja õiguse enne, kui keegi selle tappa suudab. Vähemalt ta ise uskus, et saaks sellega hakkama, kui leiaks selle õige, ühe ja ainsa soovitud ametikoha.
Korraga kõndijate rodu peatus ning Ira astus eessammunu kandadele. Üle lumise lagendiku oli kuulda vaid meeste hingamist ja jälgedesse vajuva lume sahinat. Päike oli kusagil talvise udu taga peidus ja tuuleke olematu. Ira oli valmis astuma kõrvale, et näha, miks mehed peatusid, kuid vaikus keelas teda. Tekkis tunne, nagu seisaks ta kutsikana saaki seirava hundirea lõpus, kus iga kõrvalsamm oleks olnud vale otsus. See polnud koht silmapaistmiseks ja õnneks taipas Ira seda enne, kui jõudis eksida.
„Nii lihtne see siis ongi,” lausus Riivo, esimene sündmuskohale jõudnu.
„Sel kombel tappa oleks lihtne. Aga surra? See oleks küll väga keeruline, eriti veel siis, kui inimene seda vabatahtlikult teeks. Nõnda küll oma elutahte vastu ei saaks,” lisas Sulps ja astus konstaabli jälgedelt kõrvale.
Hetk hiljem seisid nad kõik poolkaares ümber osaliselt lumme mattunud tooli, millel punaseruudulisse pleedi kaisus istus noor naine. Tal oli peas silmini tõmmatud härmas suusamüts, pikad lokkis juuksed serva alt välja ulatumas. Valge kahuna katsid need kogu ta ülakeha. Naise nägu oli rinnale kallutatud, nagu vaataks ta ikka veel tihedalt ruudulise pleedi sisse mähitud sülle. Ta paljad käsivarred rippusid otsapidi lumes, aga pleedi serva alt paistvaid sääri varjasid retuusid See kõik oli nii päris, et enam realistlikum olla ei saanudki. Iral jäi nähtust hing kinni, aga mitte pildi ehedusest, vaid pahast aimdusest, et ta oli midagi taolist oma elus juba näinud. Isegi pleed selle naise süles oli selline nagu mälestuses. Kõik see kokku sundis Irat tegema midagi, mida ta toona tegemata jättis, kuid nüüd enam teha ei tohtinud. Oma mõttes astus ta ometi kaks sammu läbi jäljetu lume ja puudutas naist õlast.
„Täiesti jäljetu ümbrus. Ei loomi ega inimesi. Mis koht see on? Kuidas ta siia sai? Ja kunas, see on küsimus,” pomises Sulps, nimetas siis valjul häälel toimingute järjekorra ja jagas kohalolijaile ülesanded välja. „Sellest tuleb meile veel palju jama!” lisas ta elutargalt ja asus telefonitsi oma rida ajama. „Hallo, Mark! Saada mulle laibaauto. No siis buss. Jah, jah! Meil läheb siin oma paar tundi ehk isegi pimedani.”
„Kell on 13.09,” fikseeris fotograaf aja ja asus teisi tagant kiirustama, „liigutage end! Kolme ajal läheb juba pimedaks. Sina, Tever, sa pane sildid paika. Sa oled noorem ja kärmem. Las Saam ütleb, millises järjekorras ma situatsiooni pildistan.”
„Mulle sobib!” kiitis teine uurija, keda fotograaf oli Saamiks nimetanud veel enne, kui Ira jõudis oma lause „aga Sulp ütles…” lõpetada.
Ometi jäi ta meeste pakutud tööjaotusega nõusse, sest nii tekkis tal reaalne võimalus naist õlast puudutada.
„Nii! Läheb lahti. Nr. 1. Jäljetu piirkond,” kamandas Saam ja seadis end mugavalt lumme seisma, „2,3,4 võta neljast küljest ja siis teeme rakursi.”
Ira hüppas kohalt kohale osavalt nagu jänes ja paigaldas silte, aga ta silmad piidlesid aina külmunud tüdrukut. Ta oli küll noor uurija ja oma uuel ametikohal algaja, aga see-eest kogenud vaistuga. Tema oli veendunud, et moest läinud suvisel lamamistoolil, mis oli seatud istumisasendisse, istus tüdruk, kes polnud veel kaheksateistki täis. Lõpuks leidis ta sellele arvamusele ka kinnituse.
„Lükka juuksed kõrvale ja hoia!” ähkis fotograaf ja roomas tooli ees lumes nagu mõni fanaatikust paparatso. „Ilus! Hoia nüüd teisalt. Võtan profiili paremalt. Hoia, hoia! Vasakult. Ilus!”
Tüdruk oli tõesti väga noor, ilus muidugi ka. Ta justkui magas, pilk sülle langetatud ja laud härmatunud ripsmetega suletud. Silmini tõmmatud müts ja näo ette vajunud juuksed olid selle ilu säästnud. Koolnu käte kohta seda öelda ei saanud. Ta paljastel õlgadel oli linnusitta ja nokkimisjälgedest paakunud verd. Kui Ira lumme ulatuvate labakäteni jõudis, selgus, et neid polnudki. Lumest tulid nähtavale vaid pruuni verekorbaga lõppevad köndid.
„Sellist asja pole ma enne näinud! Õudne!” kommenteeris Saam ja hüüdis Sulpsi.
Boss jättis telefoni rahule ja astus ligi. „Noh! Enesetapp. Mis muud see olla saab. Riivo! Tule vaata, kas sa tunned seda nägu. On teil vallast mõni selline kadunud?”
Riivo seisis sõnatult. Keegi polnud teda tähele pannud, aga tema oli kogu aja teiste tegemisi jälginud.
„See on Eleri,” lausus kohalik konstaabel kuivalt, kuid ta külmast tuulest vesine pilk andis öeldule masendava alatooni.
„Eleri? Milline Eleri? On teil mõni sellenimeline kadunud või?” pahvis Sulps. „Räägi siis!”
„Eleri Tulp. Tean teda kaudselt. Nägin teda vallamajas, kui meie noorsootöötaja temaga vestlemiseks mult kabinetti laenuks palus. Kooliga olid tal probleemid. Kiusati vist ja puudus palju. Sellest sügisest jäi üldse põhikoolist ära. Räägiti, et läks mingisse talusse tööle. Pidi kaugeõppes käima hakkama. Aga kas hakkas, seda peab vallast küsima.”
„Kadunud?” küsis Sulps ja uuris tüdrukut lähemalt.
„Kadunuks pole meil kedagi kuulutatud,” jätkas Riivo, „aga ega sel plikal vist polnud ka normaalseid vanemaid, kes oleksid muretsenud.”
„Või nii! Siis on enesetapp reaalne. Vanus sobib, sotsiaalne staatus ka. Nähtavaid vägivallatunnuseid kehal pole,” sõnas Sulps takseerivalt.
„Aga käelabad!” hüüatas Ira, andes nõnda märku nii endast kui silmaga nähtavatest vägivallatunnustest.
„Jälgede, õigemini nende puudumise järgi otsustades oli tüdruk siin juba enne lume tulekut. Millal meil tuli esimene lumi maha? Sina, Tever, uuri see välja. Ja võta rallit filminud meestega ühendust. Las annavad kõik ülelennufotod meile. Tuleb uurida,” sõnas boss ja jäi laiba rippuvaid käekönte silmitsema. „Ma ei imesta, kui mõne kohaliku koera kuudist käelaba või siis vähemalt paar sõrme leiame. Riivo!