Merirohi. Tiit SepaЧитать онлайн книгу.
naine tuli teadvusele. Ta on väga nõrk, aga te võite teda vaatama tulla. Ainult üksinda. Suurt seltskonda pole vaja. Te saate tema juures olla vaid lühikest aega,“ hoiatati mind.
„Suur tänu. Ma tulen,“ ütlesin õhku ahmides. Regole röökisin aga: „Synne tuli teadvusele! Ma võin teda vaatama minna!“
Olin nii ähmis, et riideid selga ajades isegi kukkusin. Ajasin ennast kiiresti püsti ja sain püksid jalga. Mõelda vaid – alles eile ennustati, et ta sureb, aga täna on ta juba teadvusel. Imeline ja elujõuline naine.
Ka Rego sai kähku riidesse.
„Peame Mõisakülast auto võtma. Ainult mind lubatakse tema juurde, mitte kedagi teist.“
Rego naeris ja patsutas oma musta Hondat.
„Mis see siis on?“ küsis ta.
„Auto,“ vastasin poolsegasena.
„Istume sisse ja sõidame,“ kamandas mees. „Milleks veel hulk maad tagasi sõita? Nemad saavad seal hakkama. Sina lähed Synnet vaatama. Miks su püksid mõnest kohast rohelised on nagu rohutirtsul?“ küsis Rego mind silmitsedes.
„Ma kukkusin.“
Istusime autosse ja asusime teele. Autost helistasin ka teistele ja rääkisin Synnest. Sain aru, et neil oli väga hea meel. Ka mina olin kärsitu ja õnnelik. Rego ületas vahepeal isegi natuke kiirust, kuid sain aru, et see ei päästnud eriti midagi. Mõni minut, mille me võidame ei tasu seda riski ära. Peamine oht oli just politseile vahele jääda ja trahvi saada. Mis sellest, et Rego oli politseinik, aga liiklusreeglid kehtisid kõigile. Iseasi, kui me oleks kiirustanud kuriteopaigale, aga seda me ju ei teinud.
Normaalselt suutsin mõelda alles Pärnu kandis ning ma adusin, mis tegelikult oli toimunud. Me ei peatunud kusagil, vaid lasime joonelt edasi ja paar tundi hiljem olime juba Tallinnas. See oli nagu lumm, mis oli mind halvanud mu kalli naise pärast.
2
Rego jäi alla ootama, aga mind juhatati Synne juurde. Ta oli voolikute küljes, kuid tema silmad olid lahti. Aparaadid piiksusid ja lõhnas imelikult. Kui ma palatisse astusin naeratas Synne kergelt. See oli nii suur hetk näha teda taas elusana, kui olin pidevalt kartnud, et ta kaob lõplikult.
„Mu armas,“ sosistas ta. Synne tundis mind ära ja see oli hea. Olin kartnud, et peaaegu kahe nädalane koomasolek on kahjustanud tema aju, kuid seda polnud juhtunud. Synne oli täie mõistuse juures.
Esialgu seisin ma tema juures ja lihtsalt vaatasin oma armsamat. Viimaks istusin. Synne libistas käe teki alt välja ja ma võtsin selle oma pihkude vahele. Ta käsi oli kõhn ja luine. Isegi nägu oli kuidagi auku vajunud, aga ta oli ikka kaunis ja armas.
„Minu kallim,“ sosistasin ma vastu ja suudlesin teda kergelt.
„Kuidas kodus on?“ küsis ta.
„Kõik on korras, aga kuidas sina ennast tunned?“
„Mitte eriti hästi. Kõik valutab ja enesetunne on vilets,“ tunnistas Synne.
Olin ausalt öeldes rõõmust hullumas, et näen jälle oma armast naist. Suure vaevaga suutsin ennast vaos hoida, et mitte keset palatit keksima hakata. Ma lihtsalt vaatasin teda ja rõõmustasin, et ta jälle teadvusel on. Muidugi võtab aega, enne kui ta paraneb, aga ta on vähemalt olemas, saab aru ja nüüd on lootust. Küsisin seda ka arsti käest hiljem ja arst kinnitas mu arvamust.
„Tulge palun. Ta vajab rahu.“ Arst koputas mu õlale. Ma noogutasin. Suudlesin hellalt naist ja taganesin. Ukse juurest lehvitasin veel talle.
„Ma tulen jälle,“ lubasin ja Synne noogutas vaevaliselt.
„Kuidas on?“ küsis Rego ja ajas oma hiiglasliku keha toolilt püsti.
„Korras. Paraneb,“ vastasin lühidalt.
„Väga hea,“ kiitis Rego, „ta on väike, aga kange naine ja nii kergelt juba alla ei anna.“
Sõitsime tagasi. Käisime korraks Kurrult läbi ja ma andsin ka sealsele rahvale rõõmsast uudisest teada. Kadakamari mõtles natuke ja sõnas siis:
„Kui tal juba parem on, siis too ta koju ja ma tegelen temaga. Äkki saan ta kiiremini jalule kui arstid. Mul on selleks oma salanipid ja ükskord olen ma sedasi aidanud ühte naist, keda tema mees armukadedusehoos tulistas. Ta oli väga raskes seisus ja arstid talle enam elulootust ei andnud, aga ma sain ta jalule. Nüüd elab ta nagu iga teine naine ja sai isegi uue lapse. Loomulikult mitte enam selle mehega, kes talle kuuli rindu lasi. Kõige hullem oli see, et too mees jäigi ilma karistuseta, sest naine avaldust ei teinud ja palus politseid pisarsilmi, et nad tema meest ei karistaks. See olevat olnud lihtsalt õnnetus ja naine olnud ise selles süüdi. Vaat see ajas mind küll keema. Va vuhvel selline!“
„See pole nii lihtne. Juhul, kui arstid ta välja lasevad, aga ära varastama ma teda ometi ei hakka,“ kostsin ja istusin köögis. Jõin kohvi, sest vahetasin Rego roolis välja. Mees oli juba pika maa maha sõitnud ja oli kindlasti väsinud, kuigi ta ise seda ei tunnistanud. Vaatasin kella ja ehmatasin. Peame edasi sõitma, kui tahame keskööks Mõisakülas olla. Hüppasin uuesti püsti ja me läksime.
Mõisakülas sain korraliku ehmatuse, sest seal polnud kedagi. Helistasin Priidule, kes teatas, et nad olid kogu pundiga Lijale külla läinud. Sõitsime Lija juurde ja seal nad olidki. Istusid aias ja ajasid juttu nagu tavaliselt. Läksin koos Regoga nende juurde ja ma rääkisin Synnest. Valli naeris rõõmsalt ja isegi Ketter naeratas. Tüdruk oli natuke rõõmsam ja kurbusehoog oli tal üle läinud.
„Millal te oma tallu tagasi lähete?“ küsis Lija.
„Arvan, et varsti,“ vastasin.
Lija muutus kurvaks.
„Kahju. Te olete nii toredad. Mina olen väga üksi. Tütar on ka ära ja kes teab, millal ta jälle koju tuleb,“ sõnas naine.
„Sa võid ju alati meile külla tulla,“ arvasin.
„Me oleme mõttes alati sinuga,“ lubas Priit.
„Sul on kena kass, õde ja vanemad,“ lisas Valli.
„Seda küll. Meest pole mul juba ammu ja vahel pole kellegagi rääkida. Siis loen ma raamatuid ja mulle tundub, justkui räägiks nemad minuga,“ seletas Lija.
Aed muutus hämaramaks ehkki jaanipäev oli peaaegu käes. Mõtlesime ka kodus jaanituld teha ja küsisime, kas Lija ei tahaks koos meiega olla. Natuke aru pidanud, oli ta nõus. Lubasime järgmisel hommikul tema juurest läbi sõita ja ta peale võtta. Kuna meil oli mitu autot, siis kohti jagus ja keegi ei pidanud bussiga tulema. Lija tahtis enne veel ära käia oma mehe haual ja sinna lilli viia ja me sõidutasime ta kalmistule. Mõisaküla surnuaed on linnast umbes poolteist kilomeetrit väljas metsa sees. See on väga ilus surnuaed. Asub nagu kahe künka otsas ja on ilusasti korras.
Lija kunagise elukaaslase haud asus surnuaia teises servas ja me jalutasime kõik sinna. Naine korrastas natuke hauda ja pani sinna lilli. Ta selgitas, et tema mehe kõrval puhkab tolle vend, kelle surma asjaolud olid ka pisut segased. Arvati, et ta lasi ennast ise maha, aga paljud kahtlesid selles.
Jalutasime tagasi, pugesime autosse ja reis läks lahti. Minu autos olid Valli, Priit ja Lija, Agnese omas Ketter ning hiiglased sõitsid oma autoga. Rego ja Madis sõitsid Naistevalla teeotsast edasi Tallinna poole, aga meie keerasime alla ja varsti olime Kurrul. Helistasin korraks linna ja küsisin, kuidas Synnel läheb, ja sealt vastati, et normaalselt, kuid soovitati teda lähipäevil mitte külastada. Synne oli üleelatust ikka veel väga kurnatud ja nõrk ning ta pidi taastuma. Olin sellega nõus. Minu jaoks oli kõige tähtsam see, et mu kallim paraneks ja terveks saaks.
„Kes need ülisuured sõbrad sul on?“ küsis hiljem Lija minu käest.
„Lihtsalt töökaasalased,“ vastasin.
„Nojah, nendest meestest üksi võib terve jalaväepataljoni kokku panna,“ nentis Lija.
Tassisime lagendikule põletusmaterjali, mida hiljem süüdata. Mets jäi üsna kaugele ja tuleohtu polnud. Tahtsime teha