Lesk. Fiona BartonЧитать онлайн книгу.
palavusest veidi laiali valgunud pidulikuma jumestusega Jean, kes oma abikaasat kelmikalt silmanurgast vaatab.
Imetlus või hirm? mõtles Kate.
Viimased paar aastat olid fotol oleva naise jaoks ilmselgelt laastavalt mõjunud. Jean istus ja ootas teda, jalas kargopüksid, seljas veninud T-särk ja kampsun, tema juuksed olid priskest hobusesabast lahti pääsemas. Steve’il oli alati kombeks teda sellepärast norida, kuidas ta pisiasju tähele paneb, aga see oli osa tööst. „Olen koolitatud vaatleja,” oli Kate naljatanud ja nautinud pisimatele, ent kõnekatele detailidele osutamist. Kohe oli ta märganud Jeani karedaid ja lõhenenud käsi – juuksuri käed, oli ta endamisi mõelnud – ja närvilisest närimisest narmendavaid küünenahku.
Kortsud lese silmade ümber rääkisid oma lugu.
Kate võttis oma telefoni ja tegi puhkusefotost pilti. Ta märkas, et köögis oli kõik laitmatus korras – mitte nagu tema enda köögis, kuhu teismelised pojad oleks raudselt jätnud maha jäljerea oma lõpetatud hommikusöögist – mustad kohvikruusid, riknev piim, pooleldi söödud röstsai, kaaneta moosipurk, millest püstine nuga välja turritamas. Ja siis veel üks kohustuslik räpane jalkakomplekt põrandal mädanemas.
Veekann – ja ka mõte kodust – lülitus välja ning ta tegi teed ja võttis kruusid kandikul kaasa.
Jean vahtis tühjusse, olles hammastega oma pöidla kallal.
„Nii, ongi valmis,” ütles Kate istuma potsatades. „Vabandust, et pidid ootama. Nõndaks, kuhu me jäimegi?”
Ta pidi tunnistama, et oli juba veidi murelikuks muutumas. Ta oli Jean Taylori juures juba peaaegu tund aega olnud ning oma märkmikku naise lapsepõlve ja abielu algusaastate kohta killukesi kirja pannud. Aga see oli ka kõik. Iga kord, kui ta hakkas loo tuumale lähemale jõudma, vahetas Jean teema mõne turvalisema vastu. Nad olid ühel hetkel pidanud maha pika arutelu lastekasvatamise väljakutsete üle, siis aga toimus kerge kõrvalepõige, kui Kate oli lõpuks vastu võtnud ühe paljudest kärsitutest kõnedest, mis kontorist olid tulnud.
Terry oli õnnest segi, kui kuulis, kus Kate oli.
„Hiilgav!” karjus ta telefonitorusse. „Hea töö. Mida ta räägib? Millal loo saad saata?”
Jean Taylori valvsa pilgu all pomises Kate: „Oota vähe, Terry. Levi on siin veidi kehv,” ja suundus tagaaeda, teeseldes Jeanile tülpimust ja raputades kahetsevalt pead.
„Jumal küll, Terry, istusin tema kõrval. Ma ei saa praegu rääkida,” sisises ta. „Asjad kulgevad päris aeglaselt, kui aus olla, aga usun, et ta hakkab mind juba usaldama. Las ma jätkan nüüd.”
„Kas sa oled temaga juba lepingu teinud?” küsis Terry. „Tehke leping ära ja siis on meil aega lugu üles ehitada.”
„Ma ei taha teda liigse pealepressimisega ära hirmutada, Terry. Annan oma parima. Hiljem räägime.”
Kate vajutas otsustavalt telefonikõne kinni ja kaalus oma järgmist sammu. Ehk tulnukski tal kohe rahast juttu teha. Ta oli teinud teed ja näidanud üles kaastunnet, nüüd pidi ta keerutamise lõpetama.
Pealegi võis Jean nüüd, mil tema abikaasa oli surnud, rahahädas olla küll.
Meest polnud enam teda toetamas. Ega ka teda rääkimast takistamas.
4. peatükk
Kolmapäev, 9. juuni 2010
Tund aega hiljem on ta ikka veel siin. Enne tänast oleksin ma palunud tal lahkuda. Kunagi varem pole mul olnud raskusi uksele koputavaid ajakirjanikke pikalt saata. See on lihtne, kui nad nii ülbed on. „Tere,” ütlevad nad ja asuvad siis kohe oma küsimuste juurde. Kohutavate, ebaviisakate küsimuste juurde. Kate Waters pole midagi rasket küsinud. Veel.
Oleme rääkinud igasugustel teemadel: millal Gleniga maja ostsime, millised on siinkandis kinnisvara hinnad, kuidas oleme maja remontinud, milline on värvi hind, missugune on siinne ümbruskond, kuskohas üles kasvasin ja koolis käisin – sellised asjad. Ta haakub iga asjaga, mida ütlen. „Oh, ma käisin samuti sellises koolis. Vihkasin õpetajaid, sa ka?” Umbes nii. Paneb mind tundma, justkui räägiksin sõbraga. Nagu ta oleks minu moodi. See on temast muidugi kaval, aga võib-olla teeb ta seda alati, kui kedagi intervjueerib.
Ta ei ole tegelikult üldse paha. Usun, et ta võiks mulle täitsa meeldida. Ta teeb nalja ja paistab lahke, aga äkki on see kõik teesklus. Räägib mulle oma abikaasast – oma vanamehest, nagu ta teda kutsub – ja sellest, kuidas ta peab pärast oma mehele helistama ja ütlema, et jõuab täna hiljem koju. Ma pole kindel, miks ta hiljaks jääb – lõunagi pole veel käes ja ta elab vaid pooletunnise sõidu kaugusel mööda South Circulari –, kuid ütlen, et ta peab kohe helistama, muidu mees muretseb. Glen oleks muretsenud. Ta oleks mulle peapesu teinud, kui oleksin tema teadmata kauemaks kodust ära olnud.
„See pole minu suhtes aus, Jeanie,” oleks Glen öelnud. Aga ma ei räägi talle seda.
Kate naerab ja ütleb, et tema vanamees on praeguseks sellega juba harjunud, aga hädaldab ikka, sest peab lastega ise hakkama saama. Tal on teismelised, räägib ta, Jake ja Freddie, ilma kommete ja vähimagi austuseta.
„Mees peab õhtusöögi tegema,” ütleb ta. „Aga võin kihla vedada, et ta tellib pitsa. Poistele see meeldib.”
Need poisid ajavad tema ja ta vanamehe kuuldavasti hulluks, kuna ei korista oma tube.
„Nad elavad nagu sigalas, Jean,” räägib ta. „Sa ei kujuta ette, kui palju hommikuhelveste kausse ma Jake’i toast leidsin. Enam-vähem terve nõudekomplekti jagu. Ja nad kaotavad iga nädal sokke. Meie maja on jalanõudele kui Bermuda kolmnurk.” Ja ta naerab taas, sest armastab neid, olgu nad põrsad või mitte.
Jake ja Freddie, mis kenad nimed – see on kõik, millele suudan mõelda. Panen need hilisemaks hoiule, oma kollektsiooni jaoks, ja noogutan, nagu mõistaksin, mida ta tunneb. Aga ma ei mõista, ega ju? Mulle oleks tema mured meeldinud. Mulle oleks meeldinud kasvatada teismelist, kelle kallal näägutada.
Igatahes taban end kõvasti välja ütlemas: „Glen oli vahel pahur, kui ma majas piisavalt korda ei hoidnud.” Tahtsin lihtsalt talle näidata, et ka minul olid omad mured ja et olin justnagu tema. Rumal minust tegelikult. Kuidas ma saaksingi olla nagu tema? Või keegi teine? Mina.
Glen ütles alati, et olen teistsugune. Kui väljas käisime, eputas ta minuga, öeldes oma semudele, et olen eriline. Ise ma sellest küll aru ei saanud. Töötasin salongis nimega Hair Today – omanik Lesley väike nali – ja veetsin kogu aja üleminekueas naiste juukseid pestes või neile kohvi tehes. Ma arvasin, et juuksuritöö hakkab lahe olema – isegi glamuurne. Arvasin, et lõikan juukseid ja loon uusi soengumoode, kui olin seitsmeteistkümneselt karjääriredeli alumisel pulgal.
„Jean,” hüüdis Lesley mulle üle salongi, „kas saad mu proual pead pesta ja siis toolide ümbert põranda ära pühkida.” Ei mingeid viisakusi nagu palun või tänan.
Klientidel oli alati õigus. Neile meeldis kõiki oma uudiseid ja muresid minuga jagada, sest kuulasin ega püüdnud neile nõu anda nagu Lesley. Ma noogutasin ja naeratasin ning mõlgutasin omi mõtteid, kui nad muudkui vatrasid oma lapselapsest ja tolle liiminuusutamisest või naabrist, kes koerasitta üle aia loobib. Möödus lausa päevi, ilma et oleksin millegi kohta oma arvamust avaldanud, piirdusin lausega „Oi, kui tore!” või rääkisin väljamõeldud puhkuseplaanidest, et vestlust arendada. Aga jäin sinna pidama. Läbisin kursused, õppisin lõikamist ja värvimist, leidsin omale kliendid. See polnud küll eriti tasuv töö, aga millekski muuks ma ei kõlvanud. Ei näinud koolis eriti vaeva. Ema ütles inimestele, et olen düslektik, aga tegelikult mind lihtsalt ei huvitanud.
Siis ilmus Glen välja ja olin äkitselt eriline.
Tööl ei muutunud eriti midagi. Aga ma ei suhelnud kolme ülejäänud tüdrukuga, sest Glenile ei meeldinud kunagi, kui temata väljas käisin. Ta ütles, et teised tüdrukud on vallalised ning seksi ja jookide peal väljas. Tal oli ilmselt õigus, kui arvestada nende esmaspäevahommikusi jutte, aga ma leiutasin erinevaid vabandusi, miks mitte minna, ja nad ei kutsunud