Riigi saladus. Mika WaltariЧитать онлайн книгу.
sinu neljandaks või viiendaks abikaasaks piisavalt hea. Küll sa võisid südames minu üle naerda.
Ära muretse. Ka selle kavatsuse pärast ei ole kellelgi mõtet mind taga kiusata. Märke maailmavalitsejast ei ole olnud kuulda ega näha. Aleksandrias, maailma keskpunktis, laterdamise, filosoofia ja intrigeerimise tsentrumis, oleks sellest kuulda olnud. Lisaks on ka Tiberius ise teadlik Jupiteri ja Saturnuse kohtamisest kolmkümmend seitse aastat tagasi. Ka see mees, kelle nime ei ole kirjas põhjust nimetada, on kõigest teadlik. Kuid tema usub kindlalt, et idast maailmavalitsejat ei tõuse.
Tullia, mu armastatu, ma tean hästi, et ennustuste uurimine on olnud mulle üksnes selle aseaine, mida ma ei suuda saavutada, üksnes põgenemistee, et mõelda muule ja mitte sinule. Hommikul, kui ärkan, oled sina mu esimene mõte, õhtuti, kui uinun, oled mulle päeva viimane mõte. Olen näinud sind unes ja öid sinu pärast ärkvel olnud. Kirjarull ei asenda mehele naist, keda ta armastab.
Ennustuste juurest jõudsin juutide pühade raamatute uurimiseni. Aleksandrias tegutseb üks juudi filosoof Philon, kes tõlgendab neid kirjutusi niisamasuguse võrdpildina, nagu kreeklased ja roomlased tõlgendavad Homerost. Ta arvab, et muudab juutide usu mõistetavaks kreeka filosoofia abiga.
Juute ja nende usku sa tunned. Nad hoiavad ju ka Roomas teistest eraldi ja ei ohverda Rooma jumalatele. Paljud kardavad neid sellepärast. Mitmeteski peredes peetakse seitsmendat päeva puhkepäevaks, nagu on kombeks juutidel. Kuid suurem osa põlgab juute, sest neil on ainult üks jumal ja selle jumalal ei ole teadupoolest isegi kuju mitte.
Igatahes on nende pühades raamatutes on kõige vanematest aegadest peale kindlalt alles ennustus tulevasest maailmavalitsejast. Nende prohvetid on seda korranud ja korranud, nii et see ennustus on kõigi rahvaste ennustustest kõige paremini alles jäänud. Nad nimetavad tulevast maailmavalitsejat Messiaks. Kui tema on võimule saanud, siis hakkavad maailma valitsema juudid. Niisugust häbematust võib lugeda rahvusliku soovmõtlemise tulemuseks. Nii armetuid ja häbiväärseid aegu on see rahvas pidanud üle elama. Orjuse Egiptuses ja samasuguse orjuse Babülonis, kuni pärslane lubas neil omale maale tagasi pöörduda. Ka nende templit on palju kordi hävitatud. Viimati põletas selle maha Pompeius, kuigi tahtmatult. Nad erinevad teistest rahvastest ka selle poolest, et neil on vaid üks tempel. See on nende pühas linnas Jeruusalemmas. Sünagoogid, mis neil on maailma kõikides linnades, ei ole templid, vaid koosolekumajad, kus nad oma pühi kirjutisi valjusti ette laulavad ja neid üksteisele seletavad.
Ennustuse pärast, et maailma kuningas sünnib kord nende seast ja et nad tänu temale ükskord maailma valitsevad, vihkavad neid paljud. Seepärast nad enam ei kiitle valjul häälel oma ennustusega, vaid jätavad selle enda teada, hoides teistest rahvastest eraldi.
Aga nad ei salga oma ennustust ka maha. Märganud heasoovlikkust, aitavad nende õpetlased meelsasti võõrastel nende pühadest kirjutistest aru saada. Vähemasti Aleksandrias. Teatud õpetlased, ka Philon, tõlgendavad ennustust Messiast kui võrdpilti. Minule on siiski kinnitatud, et seda tuleb mõista täht-tähelt. Kui aus olla, siis peab olema lapsest peale nende usku sisse kasvanud, et neid mitmeti tõlgendatavaid kirjutisi uskuda. Kuid kui kõiki segaseid ennustusi omavahel võrdlesin, siis pidin ikkagi tunnistama, et juutide ennustus on kõige selgem.
Aleksandria juudi õpetlased on vabameelsed ja kahtlemata on nende seas tõelisi filosoofe, kes nõustuvad koguni koos võõramaalasega sööma. Ma sain ühe niisuguse õpetlasega sõbraks ja jõin koos temaga lahjendamata veini. Niisugust asja tuleb Aleksandrias ette. Purju jäänud, jutustas ta mulle õhinal tulevast Messiast ja juutidest kui maailmavalitsejast.
Tõestuseks, kui täht-tähelt juudid, kuni valitsejateni välja, ennustust Messiast usuvad, jutustas ta, et nende suur kuningas Herodes oli vaid mõni aasta enne surma lasknud tappa terve linna kõik poeglapsed. Mõned Kaldea teadusemehed olid nimelt tähe jälgedes sinna Judea linna reisinud ja kinnitasid oma süütuses, et tulevane kuningas on seal sündinud. Herodes tahtis kuningaks olemise oma suguvõssa jätta. Selle loo järgi otsustades oli ta niisama umbusklik kui üks teatud muistne valitseja, kes vanaduspõlves saarele üksindusse tõmbus.
Sa mõistad, Tullia, et see julm lugu erutas mind. Kuningas Herodese surivoodi järgi oli mul kerge arvutada, et tapatöö toimus just Saturnuse ja Jupiteri kohtumise ajal. Jutustus tõestab, et tähtede konstellatsioon tekitas juutide ning ida teadusemeeste seas rahutust niisamasugusel moel nagu ka Rhodosel ja Roomas.
Küsisin: „Kas arvad siis, et tulevane Messias tapeti juba hällis?”
Noor juudi õpetlane naeris, habe veinist märg, ja ütles: „Kes oleks võinud tappa Messiat. Herodes oli haige ja tema vaim segaduses.”
Aga juba ta kohkus ka ise ära, vaatas ringi ja lisas: „Ära ometi arva, et Messias sündis siis. Aega ei ole teatavaks tehtud. Kindlasti oleksime temast juba kuulnud. Lisaks sünnib iga põlvkonna ajal mõni valemessias ja tekitab Jeruusalemma lihtsa rahva seas rahutust.”
Kuid mõte jäi teda vaevama, ja kui olime veel veini joonud, ütles ta tähendusrikkalt: „Herodese ajal põgenesid paljud Jeruusalemmast ja mujalt Egiptusesse. Paljud jäid siia, aga oli rohkesti neid, kes pärast Herodese surma kodukohtadesse tagasi pöördusid.”
„Kas sa tahad öelda,” küsisin, „et sündinud Messias toodi Herodese tagakiusamise eest Egiptusesse varjule?”
Ta ütles: „Ma olen saduser.” Ta ütles seda, et näidata, et on maailmamees ja mitte liialt juutide traditsiooniliste kommete kütkes.
„Nõnda et ma kahtlen,” jätkas ta. „Ma ei usu hinge surematust nagu variserid. Kui mees sureb, siis ta lamab pikali maas ja teda ei ole enam. Nii on kirjutatud. Kuna me elame maailmas vaid selle ainsa korra, siis on arukas sest elust rõõmu tunda. Meie suured kuningad ei keelanud endale midagi, kuigi pulbitsev elunauding muutis targa Saalomoni lõpuks süngemeelseks. Kuid lapseliku vagaduse nurgake peitub ka kõige õppinuma hinges. Just nimelt lahjendamata veini juues, mis on samuti patt, usud seda, mida kaine peaga ei usu. Seepärast jutustan sulle muinasjutu, mida jutustati mulle, kui kaheteistkümneselt täiskasvanuks sain.”
Ta jutustas: „Hingamispäeval ei tohi keegi meil kätega tööd teha. Kuningas Herodese ajal põgenes Judea Petlemmast vana käsitööline koos oma noore naisega, kaasas äsjasündinud poeglaps. Egiptuses asusid nad elama keset palsamiaedu. Mees elatas end oma käte tööga ja keegi ei teadnud neist midagi halba rääkida. Kuid ühel sabatil tabasid küla juudid kolmeaastase poisi savist pääsukesekujusid voolimast. Nad otsisid üles tema ema, sest poiss rikkus seadust ja sabatit. Kuid poiss puhus savilindudele ja need vuhisesid elavate pääsukestena lendu. Varsti pärast seda kadus pere sealt kandist.”
„Kas tahad öelda,” küsisin hämmastunult, sest pidasin end eelarvamusteta meheks, „kas tahad öelda, et peaksin seesugust lastejuttu uskuma?”
Ta raputas pead ja vaatas oma kummis juudisilmadega enda ette. Ta oli ilus ja uhke mees nagu paljud vanade suguvõsade juudid. „Seda ei taha ma hoopiski mitte öelda,” kinnitas ta. „Niisugune lastemuinasjutu sündimine annab minu arvates vaid märku, et Herodese ajal põgenes siia Egiptusesse üks eriti vaga või oma välisest tagasihoidlikkusest hoolimata mõnel muul moel inimeste tähelepanu äratanud perekond. Kui legendi sündimist mõistusega seletada tahan, siis ehk kaitses ema pisikest sabatirikkujat kirjutistele viidates nii tabavate sõnadega, et sundis süüdistajad vaikima. Kuid seletus oli võib-olla nii keeruline, et see ununes. Meie kirjutiste abil võib ju tõestada mida tahes. Pärast seda, kui perekond oli kadunud niisama salaja, nagu ta oli Judeast saabunud, muutsid inimesed seda kohta nii, et ka lapsed sellest aru said.
Ta lõpetas vestluse öeldes: „Kui ometi minul oleks lapse meel ja ma usuksin kirjutisi nagu laps. Nii oleks kergem, kui kõikuda kahe maailma piiril. Kreeklast ei saa minust kunagi ja südames ei ole ma enam Aabrahami laps.”
Järgmisel päeval mu pea valutas ja mu ihu oli armetus seisus, aga see ei olnud Aleksandrias esimest korda. Veetsin päeva supelasutuses. Pärast vanne ja masseerimist, võimlemist ja head söömaaega valdas mind unetaoline tunne, otsekui oleks see tegelik maailm minust kaugenenud ja minu enese keha varjutaoliseks muutunud. Niisugune tunne on mulle tuttav ja tuleb mu sünnipärast. Ega mu nimi asjata Mezentius ole. Niisuguses seisundis on inimene kõige tundlikum endeid vastu võtma,