Riigi saladus. Mika WaltariЧитать онлайн книгу.
lõpuni lugeda, kuigi olen püüdnud kirjutada nii vahelduvalt, kui olen osanud. Tegelikult olen tõsisemas meeleolus, kui mu kirja järgi otsustada võiks. Eluaeg olen kõhelnud Epikurose ja stoikute, naudingu ja kasinuse vahel. Aleksandria liiane nauding, nii ihu kui ka hinge asjatu maiustamine kõrvetas mu hinge. Sina tead ja mina tean, et nauding ja armastus on kaks eri asja. Naudingu võib ära õppida nagu jooksmise või ujumise, aga pelk nauding muudab inimese kurvaks. Haruldane, koguni uskumatu on leida inimene, kelle jaoks oled sündinud. Mina sündisin sinu jaoks, Tullia, ja mu meeletu süda kinnitab üha, et ka sina sündisid minu jaoks. Meenuta Baiae öid, kui õitsesid roosid.
Ära siiski võta liiga tõsiselt kõike, mida ennustustest kirjutasin. Luban meelsasti su uhkel suul sosistada: „Marcus on seesama parandamatu unistaja.” Aga kui ma ei oleks niisugune, siis sa ei armastaks mind. Juhul, kui sa veel armastad, ma ju ei tea.”
Joppe on igivana sadamalinn, läbinisti Süüria oma. Kuid sinule kirjutades on mulle siin meeldinud. Tullia, mu armastatu, ära unusta mind. Ma võtan kirja kaasa ja saadan ära Jeruusalemmast, sest laevad pöörduvad Brudisiumi tagasi alles pärast juutide paasapühi.
TEINE KIRI
Marcus Tulliale.
Kirjutan juutide paasapühal nende pühas linnas Jeruusalemmas, Antonia kindluses. Minuga on juhtunud midagi etteaimamatut ja ma ei ole ka ise veel päriselt aru saanud, mis minuga juhtunud on. Tullia, ma olen segaduses. Nõnda kirjutan, et iseenda ja ka sinu jaoks täpselt välja selgitada, mis õieti juhtus.
Ma ei halvusta enam endeid, nii nagu ma neid vist südames iial halvustanud ei ole, kuigi olen neist üleolevalt rääkinud ja kirjutanud. Usun hirmuäratava kindlusega, et mind juhatati sellele reisile ja et ma ei oleks saanud seda vältida, kui ma ka oleksin tahtnud. Kuid missugused jõud mind juhatasid, seda ma ei tea. Alustan algusest.
Üürisin niisiis Joppe turult endale kaaslaseks eesli ja surusin alla kõik mugavuse kiusatused oma reisi kergendada ning hakkasin viimaste reisiliste seas rannikult üles Jeruusalemma poole minema. Minu eesel oli väljaõpetatud ja sõbralik, nii et mul ei tõusnud kogu reisi kestel temaga mingit tüli. Minu arvates oli ta nii palju kordi Joppest Jeruusalemma ja tagasi rännanud, et teadis sellel teekonnal igat kaevu ja puhkepaika, küla ja võõrastemaja. Paremat teejuhti ei oleks ma osanud tahtagi ja näib, et ta tundis minu vastu sõbralikkust, sest ma ei roninud talle selga isegi mitte allamäge minnes, vaid marssisin värskenduse mõttes omal jalal.
Joppest Jeruusalemma on vaid vähem kui leegioni kahe päevamarsi jagu maad, kuigi mägine maastik väsitab rändurit rohkem kui tasane maa. Teisalt muudab see teekonna vaheldusrikkaks ning Judea on viljakandev ja kaunis maa. Mandlipuud küll enam orgudes ei õitse, aga kõikjal tee ääres õitsevad künkanõlvadel lilled ning nende magus ja kirbe lõhn saatis mind kogu reisi jooksul. Ma olin puhanud, tundsin end nooremana ja mulle pakkus rõõmu väsitada oma liikmeid, nagu tegin seda noorest peast spordiväljakul harjutades.
Nii kasvatus kui ka mu enese ettevaatlikkus, millele kutsus mind mu sullegi teada elukäik, olid õpetanud mind välistest vormidest mitte hoolima. Seepärast ei taha ma käitumise või riietusega teiste inimeste seas silma hakata. Niisugune edevus ajab mind naerma. Ma ei taha teenreid ja eesjooksjaid oma tulekut kuulutama. Rännates tõmbusin koos eesliga alandlikult teeserva, sel ajal kui suurelisemad oma orje ja veoloomi tagant sundides minust mööda kiirustasid. Minul oli rohkem rõõmu eesli targalt liikkuvatest kõrvadest, kui ta mind vaatama pööras, kui sellest, et rikkad ja suurtsugused oleksid peatunud ja tervitanud ja mind endale reisikaaslaseks palunud.
Juutidel on keebinurkades tutid ja selle järgi tunnevad nad üksteist esimesel pilgul ära kogu maailmas, kuigi muidu riietuvad niisamuti nagu meie. See tee aga, mille Rooma on parandanud suurepäraseks sõdurite teeks, on nii vana ja näinud nii palju rahvaid, et mulle ei pööratud tähelepanu, kuigi minu keebil tutte ei olnud. Ööbimiskohas, kus eesel koos minuga peatus, sain nagu ka kõik teised vett, et eeslile juua anda ning oma käsi ja jalgu pesta. Rahvarohkuses ei olnud võõrastemaja teenijatel aega võõraste ja juutide vahel vahet teha. Tundus, nagu oleksid kõik rahvad ja maa enese elanikkond rõõmsal meelel teel Jeruusalemma, et tähistada juutide vabanemist Egiptuse orjusest.
Oleksin teise reisipäeva õhtuks kindlasti Jeruusalemma jõudnud, kui oleksin kiirustanud. Kuid juutide rutt mind kui võõramaalast ei puudutanud. Mulle meeldis hingata Judea mägede värsket õhku ning lillede sära mäeveerudel rõõmustas mu silma. Pärast virelemist Aleksandrias oli mu vaim vaba ja ma nautisin iga hetke, nii et lihtne leib maitses mu suus paremini kui kõik Egiptuse maiused. Ja teekonnal ei tahtnud ma isegi vette veini segada, mis oleks mu meeli hägustanud, vaid paljas vesi maitses minu arvates hea.
Nõnda venitasin edasiminekuga ja tükk maad enne Jeruusalemma üllatas mind mäeveerudel karjaste pillirooflöötide hääl, kui nood karju ööseks kokku kutsusid. Oleksin väga hästi võinud natuke puhata ja hiljem kuupaistel edasi minna, aga mulle oli jutustatud, missugune imeline pilt avaneb reisilise silmadele, kui ta Jeruusalemma jõudes näeb, kuidas teisel pool orgu kerkib päikesepaistes linn ning mäel särab silmipimestavalt marmorvalge ja kuldne tempel.
Niisugusena tahtsin esimest korda näha juutide püha linna. Nõnda põikasin eesli imestuseks teelt kõrvale ja läksin juttu ajama karjusega, kes tihedalt kokku aetud lambaid ööseks mäeveerus olevasse koopasse viis. Ta rääkis talupojamurret, aga sai mu aramea keelest siiski aru ja kinnitas, et siin tihedalt asustatud piirkonnas hunte ei ole. Tal ei olnud isegi koera, kes oleks lambaid kiskjate eest kaitsnud, aga ta ütles, et magab šaakalite pärast igaks juhuks ise koopasuus. Tal oli söögiks vaid tahmast odraleiba ja palliks pigistatud kitsejuustu. Nii rõõmustas ta väga, kui murdsin ja pakkusin talle nisuleiba, meekooki ja pressitud viigimarju. Minu pakutud liha ta siiski sööma ei nõustunud, kui oli märganud, et ma ei ole juut, aga muidu ta mind ei võõrastanud. Me sõime koopasuus üheskoos ja mu eesel hakkas isukalt mäeveerul kasvavaid okkalisi põõsaid närima. Siis muutus kogu maailm üleni sinipunaseks nagu sinililledega kaetud mäeveer, saabus pimedus ja taevas süttisid tähed. Ühtaegu õhk jahenes ja ma tundsin, kuidas koopas õhkub tihedalt kokkusurutud lammaste soojust. Villa ja lambarasva ving muutus tugevaks, aga see lõhn ei olnud sugugi ebameeldiv. Pigem oli see turvaline, otsekui lapsepõlve ja kodu lõhn. Mu imestuseks tõusid mulle pisarad silma. Ja ma ei nutnud sinu pärast, Tullia. Ma süüdistasin vaid iseennast, et pingutav reis oli mu lõdvaks jäänud keha ära närtsitanud. Mu pisarad olid ainult väsimuse pisarad, mõtlesin.
Kuid arvan, et nutsin iseenese pärast, kõige selle pärast, mis oli jäänud seljataha ja viimseni läinud, aga ka selle pärast, mis seisis veel ees. Sel hetkel oleksin midagi kartmata kummardunud jooma unustuse lättest.
Magasin öö aasal, katuseks tähistaevas, nagu kõige vaesem palverändur. Ma magasin nii sügavat und, et kui ärkasin, oli karjus jõudnud oma lambad juba karjamaale viia. Ma ei mäleta, et oleksin näinud ainsatki halvaendelist und, kuid ärgates tundus kõik, nii õhk kui ka maa teistsugune kui siis, kui puhkama heitsin. Mäeveer oli lääne pool ja jäi varju, samal ajal kui päike juba vastas olevate küngaste külgi valgustas. Mu keha oli nagu läbi pekstud, loid ja tahtetu, ning eesel seisis norguspäi ja kannataja näoga mu lähedal. Ma ei suutnud mõista, millest meeleolu muutumine tuli, sest nii viletsaks ei olnud ma ometi jäänud, et paaripäevane jalgsimatk ja üks öö magamist, voodiks kõva maa, oleks võinud mu keha nii palju muserdada. Mõtlesin, et ilm hakkab muutuma, sest olen olnud ilmamuutuste suhtes niisama tundlik nagu unenägude ja ennete suhtes.
Mu masendus oli nii tugev, et ma ei tahtnud süüa. Mulle tundus, et mul ei lähe tükk kurgust alla. Jõin nahklähkrist paar sõõmu veini, aga ka vein ei värskendanud mind. Kartsin, et olin joonud roiskunud vett või et hakkasin haigeks jääma.
Nägin, et kaugel tee peal lähevad mõned reisilised mäeveerust üles. Kuid võttis kaua aega, enne kui sain jagu sügavast tahtepuudusest, panin eeslile koorma selga ja pöördusin tee peale tagasi. Mäetippu tõusmine nõudis minult jõupingutust, aga kui olin lõpuks kohale jõudnud, siis mõistsin, mis oli juhtunud. Mulle puhus vastu kõrvetav kuum tuul, järelejätmatu kõrbetuul, mis, kui kord pihta hakkab, puhub päevade kaupa ja teeb inimesed haigeks, paneb pea valutama ja naised oksendama, vihiseb hoonete kõikides aukudes ja kolistab öösiti aknaluukidega.
Tuul