Эротические рассказы

Riigi saladus. Mika WaltariЧитать онлайн книгу.

Riigi saladus - Mika Waltari


Скачать книгу
ka oma perekonnale pühitsetud looriga jumalaid, ja ütlesin: „Mu enese tahe sundis mind ennustusi uurima, aga teie enne saatis mu Aleksandriast teele ja juhatas mu siia kohta just praegusel hetkel. Ma tulin otsima tuleviku kuningat, et tema kõrvale astuda ja selle eest tasu saada. Olgu mul nii palju kannatust, et jaksan teda kuni tema surmani austada, kui ma selle eest ka mingit tasu ei saa.”

      Läksin niisiis pikkamisi künkanõlvast üles, et rahvahulgaga ühineda. See oli hõredamaks muutunud ja ma nägin teiste taga nutvate naiste salka. Nende nägusid ma ei näinud, sest naiste pead olid kaetud. Neid kaitses ja lohutas vaid üks noor mees, kelle ilus nägu oli hirmust ja hingevalust moondunud. Küsisin, kes nad olid. Ühe õppinu teener seletas lahkesti, et naised olid Jeesusega kaasa tulnud Galileast, kus ta oli rahvast üles kihutanud ja seadust rikkunud.

      „See mees on tema õpilane. Aga teda ei tohiks solvata, sest tema ja tema perekond on ülempreestri tuttavad ja tema ise on vaid eksiteele sattunud noor mees,” seletas teener, näitas siis pilkavalt sõrmega naisele, keda noor mees toetas, ja ütles: „See on minu arvates ristilöödu ema.”

      Seda kuuldes ei jätkunud mul julgust minna ja neid kõnetada, kuigi olin väga uudishimulik ja oleksin meelsasti tahtnud selle Jeesuse kohta tema enda poolehoidjate käest midagi teada saada. Kuid mind heidutas mõte, et tema ema pidi oma poja häbiväärset surma pealt vaatama. Nii palju lugupidamist ema kannatuste suhtes tundus ka kuninga vastalistel olevat, et jätsid naiste lohutu salga rahule.

      Jäin niisiis inimeste sekka ja aeg kulus. Taevas tõmbus jälle veelgi pimedamaks kui varem ja kuum kuiv õhk muutis hingamise raskeks. Ristilöödute silmadesse ja haavadesse oli kogunenud vastikuid kärbseid ja muid putukaid ning nende kehad tõmblesid krampides. Kuningas Jeesus ajas end veel kord ristil sirgu, avas kinnivajunud silmad, liigutas ägedalt pead ja hüüdis valju häälega: „Mu jõud, mu jõud, miks oled sa mu maha jätnud.”

      Ta hääl oli nii murdunud, et sõnadest oli raske aru saada.

      Pealtvaatajad liigahtasid ja küsisid üksteiselt, mida ta oli hüüdnud. Mõned väitsid, et ta hüüdis, et Jumal oli ta maha jätnud, aga teised kinnitasid, et ta kutsus Eelijat. Eelija olevat olnud juutide prohvet ja läinud tulise vankriga taevasse. Nõnda hakkasid kõige õelamad teda jälle pilkama ja soovitasid ka temal ära taevasse minna, kui ma ikka õigesti aru sain. Kuid uudishimulikud ja imeootajad sosistasid omavahel ja lootsid tões ja vaimus, et prohvet Eelija taevast alla talle appi tuleb. Paljud olid nii hirmul, et tõmbusid püha õuduse vallas ristidest kaugemale, valmistudes oma näo kinni katma.

      Taas ütles kuningas ristil midagi. Lähemal seisjad kuulsid, et ta kurdab janu. Keegi helde jooksis risti poole, pigistas sõjameeste lähkrist käsna sisse haput veini, pani käsna kepi otsa ja tõstis selle talle suu ette. Sõjamehed ja tsentuurio seda ei keelanud. Ma ei tea, kas ta suutis veel juua, sest pimedus oli nii tihe, et ta näojooned ei paistnud ristilt enam välja. Igatahes oli vein ta huuli niisutanud, sest ta hääl oli selgem ja jubedas surmavalus otsekui vabanenud, kui ta mõne aja pärast end veel kord jalgadele toetas ja hüüdis: „See on täidetud.”

      Jälle hakkasid inimesed vaidlema, mis ta oli hüüdnud. Üks ütles seda, teine toda. Kuid kuulsin pimedusest rõksatust, kui ta keha käte toele rippuma kukkus ja pea rinnale vajus. See oli pimeduses kohutav hääl ja ma teadsin, et ta hakkab surema ega tõsta enam pead. Olin tema pärast selle üle õnnelik, sest kindlasti oli ta piisavalt kannatanud, oli ta siis oma rahva seadusi kuitahes palju rikkunud.

      Aga et ta on kindlasti surnud, seda teadsin ma sellest, et maa ohkas taas ja värises mu jalge all. Meie alt kostis kume maa-alune kõmin, äikesemürinast kohutavam, ja kaugenes linna poole. Ma kuulsin lõheneva kalju ja veerevate kivide mürtsumist ja viskusin koos teistega maha, sest kuigi see maavärin oli lühike ja läks ruttu mööda, oli see väga hirmus.

      Seejärel laskus maale täielik vaikus, kuni teelt hakkas kostma lõa katki rebinud veohärgade sõrgade klobinat. Taevas selgines pikkamööda, muutus võrdlemisi valgeks ja inimesed ajasid end rõivaid raputades maast jalgele. Ristid olid püsti, aga piinatud ja kannatanud juutide kuningas Naatsareti Jeesus rippus käsivarsi pidi ristil ja ei hinganud enam. Ka sõdurid tõusid maast üles ning kogunesid imestunult ja kohkunult teda vaatama, sosistades omavahel.

      Arvan, et tsentuurio tõlgendas nende tundeid, kui ütles kartmatult:

      „See oli vaga mees.” Hirmunud juute vaadates ta vihastas nende peale, vihkas oma ametit ja hüüdis: „Tõepoolest, ta oli Jumala poeg.”

      Kuid mina meenutasin ennustusi, mida olin talv otsa uurinud, imestasin väga ja sosistasin endamisi: „Rahu sinule, maailma valitseja, juutide kuningas. Sinu riiki siis ei tulnudki.”

      Ühtaegu otsustasin võimaluse korral välja selgitada, kuidas ja miks oli nii juhtunud, ja missugused olid olnud teod, mille tõttu ta risti löödi ja nii häbiväärsel moel surmati, ilma et keegi tema kaitseks kätt oleks tõstnud. Tema poliitiline plaan pidi minu meelest olema väga algeline või ei olnud tal siis ühtegi kogenud riigimeest nõuandjaks. See iseenesest oli mõistetav, sest vaevalt oleks ükski arukas mees end juudi kõrvale seadnud, eesmärgiks maailma vallutamine.

      Päike tuli jälle välja, kuid selle valgus oli endistviisi imelik ning inimeste näod olid selles valguses kalbed ja hirmuäratavad. Ja ma pean sulle üles tunnistama ühe seiga, Tullia. Kindlasti tegin sellega vea. Ma ei suuda kirjeldada sulle juutide kuninga välimust. Nägin teda oma silmaga, ja nii kohutavas olukorras, nagu ta kannatades ka oli, peaksin ma ometi suutma mäletada ta nägu. Kuid ma ei oska ka kõige suurema pingutusega öelda tema kohta muud, kui et ta nägu oli löökidest tursunud ja siniseks tõmbunud ning okaskrooni vajutatud haavadest voolanud verega määritud. Midagi jumalikku pidi tema näos siiski olema, sest lugenud ristil olevat kirjutist, ei kahelnud ma enam hetkegi selles, et ta tõesti oli juutide kuningas.

      Tagantjärele tahaksin öelda, et temas oli leebet väärikust, kuid kardan, et olen need sõnad hiljem välja mõelnud. Pigem võin meenutada alandlikku alistumist, mis näitas, et ta on oma saatusega rahulikult leppinud. Kuid kuidas võib kuningas, kes teab, et on sündinud maailma valitsema, olla alandlik ja alistunud, kui sureb pärast nurjumist häbiväärsesse surma. Ka tema viimased sõnad vaevavad mind. Millest ta arvas, et see on täide läinud? Või sai ta vaid aru, et hakkab hinge heitma.

      Niisiis ei vaadanud ma tema nägu nagu terava pilguga tähelepanekute tegija, vaid olin ise segaduses. Tundus, nagu oleks lugupidamine takistanud mind liiga täpselt vaatamast tema nägu, kui ta kannatas. Tuletan ka meelde, et kogu aeg oli peaaegu pime, kohati nii pime, et silm ristil rippuvaid kujusid vaevu seletas. Kui päike jälle välja tuli, siis ta oli juba surnud, ja austus ei lubanud mul ta hingetut nägu solvava tähelepanelikkusega vaadata.

      Kui kuningas oli surnud, läks suur hulk inimesi sealt ära, nii et ristide ümber tekkis vaba ruumi. Juudi õppinud ja valitsusmehed ruttasid tegema ettevalmistusi sabatiks ja jätsid vaid mõned teenijad valvama selle üle, mis edasi saama hakkab. Üks ristilöödud röövel hakkas talumatute kannatuste pärast haledasti kurtma. Paar halastajat naist astus kannuga tsentuurio juurde ja palus luba joota mehele veel kord uimastavat veini. Nad kasutasid sedasama käsna ja keppi mis varemalt, tegid käsna kannus märjaks ja jootsid mõlemat kurjategijat.

      Päikese järgi nägi ära, et kolmas tund on juba möödas. Tsentuurio hakkas end kärsitult liigutama, sest tema peamine ülesanne oli täidetud ja ta tahtis ka mõlemast kurjategijast võimalikult ruttu lahti saada. Varsti tuligi Antonia kindlusest sõduri saatel timukas, laud kaasas, vaatas asjatundlikult Jeesust, kinnitas, et ta on surnud, ja hakkas siis külmavereliselt lauaga mõlema sääreluid purustama. Murduvate kontide heli oli vastik kuulata ja mõlemad kisendasid ja ohkisid, aga timukas lohutas neid ja ütles, et see töö on vaid halastus. Teda saatnud sõduri nimi oli Longinus. Ta ei rahuldunud timuka hinnanguga, vaid pistis oma oda alt ülespoole kuninga külje sisse ja torkas ta südame kogenult läbi. Kui ta oma oda jälle välja sikutas, voolas läbitorgatud rinnaõõnsusest verd ja vett.

      Valves olevad sõdurid hakkasid oma kraami ja hukatute rõivaid kokku korjama, omavahel kergendatult nalja heites, sest tüütu valvuritöö oli lõpuks läbi. Aga kui röövlite kaebed olid vaibunud, kasutasid mõned rahvasumma hiilinud fanaatikud juhust ja hakkasid hüüdma roomavastaseid lööklauseid.


Скачать книгу
Яндекс.Метрика