Pikk utoopia. Терри ПратчеттЧитать онлайн книгу.
märkas Joshua muutust taustahelides, Kodu tasastes, igapäevastes häältes – helid lakkasid, nähtamatute masinate, ventilaatorite ja pumpade sumin lõppes. Need lülitusid välja. Joshua vaatas aknast välja ja nägi, et tuled vastasmajas hubisevad ja kustuvad. Terved linnaosad jäid pimedaks. Kusagil hakkas helisema häirekell.
Agnes haaras Lobsangil õlgadest ja raputas teda. „Lobsang! Lobsang! Mida sa teinud oled? Kuhu sa läksid? Lobsang, igavene lurjus!”
Sally puhkes naerma, tõusis ja astus maailmast minema.
Loomulikult ei teadnud ka Lobsang sellest kõike. Selgus, et mõned Joshua iseäralikkuse mõistatustest on peidetud mitte Pikkmaa kaugetesse maailmadesse, vaid sügavale aega. Mõistatused, mis hakkasid hargnema, õigemini end küll sasipuntrasse kerima juba 1848. aasta märtsis Null-Maa Londonis:
Aplaus oli mürisev, Suur Elusivo kuulis seda, kui läks Victoria teatri tagauksest välja ja trepist alla. Tema kõrvad kumisesid ikka veel kolmepennise saali lärmist, nüüd aga nahutasid tema meeli New Cuti tänava pildid ja hääled: poeaknad, müügiletid, kihav liiklus, tänava-meelelahutajad, kerjuspoisid, kes viskasid hundiratast, et neile mõni penn visataks. Ja loomulikult oodati Luisi väljas, Lambethi linnaosa hämaras õhtus – teda oodati alati. Mõnikord oli seal isegi noori preilisid. Võib-olla lausa lootusrikkaid noorpreilisid.
Kuid seekord hõikas teda kõrvaltänavast hoopis vaikne mehehääl. „Te liigute tõesti väga kiiresti, härra. Võiks öelda, et lausa tähelepanuväärselt kiiresti. Kas ma tohin öelda teile lihtsalt Luis? See vist on teie õige nimi. Vähemalt üks neist. Mul on teile ettepanek. Ja see on, et ma viin teid õhtusöögile „Purjus Merikarpi” – see on Lambethi parim austrirestoran, kui te juhtumisi seda juba ei teadnud. Sest ma tean, et teile meeldivad väga austrid.”
Mehekogu oli hämaruses halvasti eristatav. „Kahjuks mina teid ei tunne, härra.”
„Jah, tõepoolest. Ja põhjus, miks ma räägin teiega nii kiiresti, et mitte öelda pakiliselt, on see, et ma tean, et iga hetk, kui te peaksite seda soovima, võite lihtsalt haihtuda. Nagu ma näen, teenib see võime teid väga hästi. Kuid te ei tea, kuidas te seda teete. Seda ei tea ka mina. Et lühidalt teha…”
Mees kadus ja tunda oli õhu kerget liikumist.
Ja siis ilmus mees uuesti. Ta ahhetas ja haaras kõhust, nagu oleks sinna rusikahoobi saanud. Kuid ta ajas end püsti ja ütles: „Mina suudan seda samuti. Minu nimi on Oswald Hackett. Luis Ramon Valienté… kas ajame natuke juttu?”
Ja 2052. aasta veebruaris kaugel Pikkmaal:
Taevas särasid Joshua Valienté isiklikud tähed, ainult tema jaoks. Oli ju üsna mõistlik arvata, et ta on ainus hing terves selles Loodus.
Tal oli ikka veel tuttav peavalu.
Ja lisaks sellele sügeles nüüd ka tema vasaku käe könt.
Samal ajal kui pimeduses kiljatas ja suri mingi olend, hõljus Valienté vaim pimeduses. Ja ta kartis kohutavalt, pealaest jalatallani. „Ma hakkan selle jaoks juba liiga vanaks jääma,” pomises Joshua.
Ta hakkas asju kokku panema. Ta läheb koju.
2
Matused peeti ühel kõledal päeval 2045. aasta detsembris Madisonis, Maa Lääs Viiel.
Algul murdis õde Agnes pead, kuidas üldse korraldada matused inimesele, kes polnud olnud inimene, vähemalt mitte ühegi tavalise arusaama järgi, ja kelle keha ei koosnenud haprast lihast nagu tavaliselt – Agnes ei teadnudki, kui palju kehasid Lobsangil õigupoolest on või kas sellisel küsimusel on üldse mõtet. Kuid samas, oli ta inimene või mitte, oli Lobsang ilmselgelt surnud, igas tähenduses, mis oli sellel sõnal tema sõprade jaoks. Ja nii otsustas Agnes, et ta peab saama ka matused.
Nad kogunesid haua ümber, mis oli kaevatud väikesele platsile selle Null-Madisonilt ümberkolitud lastekodu kõrval ja kuhu „Lobsang” oli puhkama pandud – selleks „Lobsangiks” oli siis mobiilne üksus, mille sees Lobsang oli oma „surma” hetkeni elutsenud. Sürreaalsustunnet võimendas tõsiasi, et veel neli Lobsangi mobiilset üksust seisid haua ääres justkui auvalves, nägu tuim, seljas kibedast külmast hoolimata nende tavaline munder – oranž rüü – ja jalas sandaalid.
Selle kõrval tundusid palved ja salmid, mida pomisesid üheskoos kohalik katoliku preester isa Gavin ja Padmasambhava, Ladakhi kloostri ülem ning arvatavalt Lobsangi vana sõber tema eelmisest elust, peaaegu igapäevased. Kuid võib-olla, mõtles Agnes, on see hoopis meenutus Lobsangi kõige veidramatest külgedest: ta sai eneseteadvuse ja täieliku mõistuse tarkvarana keerulises arvutisüsteemis, kuid väitis, et on tiibeti mootorrattaparandaja taaskehastus ja nõudis endale seetõttu täpselt samu õigusi, mis on inimestel. See juhtum andis kohtule mitmeks aastaks tööd.
Nüüd luges isa Gavin kerge iiri aktsendiga: „„Ma ei tea, kuidas teistele tundub, aga iseenda jaoks olen ma lihtsalt väike laps, kes uitab teadmiste tohutul rannal ning leiab aeg-ajalt värvilise kivikese, mis köidab minu tähelepanu, samas kui minu ees on avastamata tõdedest terve tohutu ookean…””
Agnes lipsas kaugemal seisjate sekka, ühe vanema mehe kõrvale, kes oli pikka kasvu, hallide juustega, anonüümse musta mantli ja kübaraga. „Kenad sõnad,” märkis Agnes vaikselt.
„Need on Newtonilt. Üks minu lemmiktsitaate. See on minu enda valik – võiks ehk pisut tagasihoidlikum olla, aga matused on inimesel ju ainult korra.”
„Noh, sinu puhul see alles paistab. Niisiis, „George”…”
„Jah, „mu kallis naine”.”
„Rahvast on korralikult kohale tulnud, isegi kui sind ennast mitte arvestada. Seal on komandör Kauffman, kes näeb paraadvormis suurepärane välja. Nelson Azikiwe, pühaliktõsine ja tähelepanelik nagu alati. Ta on ju alati sinu hea sõber olnud, L… ee, „George”? Kes see naine on? Kena, natuke üle neljakümne – see, kes on kogu hommiku nutnud.”
„See on Selena Jones. Ta töötas aastaid tagasi minu juures. Juriidiliselt on ta endiselt minu eestkostja.”
„Hmm. Sa oled tõesti peigmees, kellel on omajagu taaka eelmisest elust. Ma näen, et isegi Cho-je on kohale tulnud – ja ma tõesti ei tea, miks teda pole veel vanarauda saadetud. Ja Joshua Valienté ja Sally Linsay on samuti kohal.”
„Pikkmaa kuningas ja kuninganna,” tähendas „George”.
„Jah. Nad on kõrvuti, alati jääb mulje, nagu kuuluksid nad kokku, aga tahaksid teineteisest maailmade kaugusel olla, ja sellest pole ma kunagi aru saanud.”
„Sina tunned ju Joshuat tema lapsepõlvest saadik. Sina peaksid paremini teadma. Aga kui lapsed juba jutuks tulid…”
„Kõik vajalikud paberid on sisse antud. Aga võib minna omajagu aega, enne kui sobiv laps silmapiirile ilmub. Lausa aastaid. Võib-olla ei ole ta veel sündinudki. Aga kui lapsendusluba tuleb, oleme meie valmis. Ja kas me oleme juba välja valinud maailma, kus me oma „poega” või „tütart” kasvatama hakkame?”
„Nagu ma ütlesin, palusin ma Sally Linsayd, et ta meid aitaks, kui vajadus tuleb. Kes veel tunneks Pikkmaad nii hästi?”
Agnes vaatas Sally poole. „Kas tema on ainus, kes sinust teab?”
„Jah. Kui sind mitte arvestada, siis tõesti ainus. Ta ütles juba enne, et ta ei uskunud, et minu lõpp oleks lõplik: ta aimas juba varem, enne kui ma talle rääkisin. Aga ta on diskreetne. Ma võiksin vanduda, et tal on saladusi isegi iseenda ees.”
„Hmm. Mina pole päris kindel, kas ma ikka usaldan teda. Aga diskreetsuse osas olen ma sinuga nõus.”
„Milles siis asi on?”
„Ma ei teagi. Sallyl on… kummaline naljasoon. Talle meeldib vempe visata. Ja kas sa oled ikka kindel, et tahad seda teha? Kõik kõrvale jätta ja lihtsalt…”
„George” vaatas Agnesele otsa. „Lihtsalt inimeseks hakata? Aga sina?”
Ja see küsimus pani liikuma