Sume on öö. Френсис Скотт ФицджеральдЧитать онлайн книгу.
jäid kirjad harvemaks, aga Dick püüdis neile kõigile vastata. Ühes olid järgmised read:
Ma tahaksin, et keegi minusse armuks, nagu armusid poisid sel ennemuistsel ajal, kui ma veel haige ei olnud. Aga karta on, et läheb veel palju pikki aastaid, enne kui see mõeldavaks saab.
Aga kui Dicki vastus mingil põhjusel viibis, tungisid Nicole’i kirjadesse – nagu armunu kirjadesse – mure- ja ärevusenoodid: „Vahest olen ma Teid ära tüüdanud?” või: „Ma kardan, ma olen vist liiga pealetükkiv” või: „Ma olin täna kogu öö üleval ja hirmul, et Teie olete haigeks jäänud.”
Tegelikult oligi Dick haige. Kui gripp järele andis, tundis ta veel tükk aega sellist väsimust ning tülpimust, et kirjavahetus taandus pelgaks formaalsuseks. Pealegi hakkas varsti pärast paranemist Nicole’i kauget ilu varjutama ühe Wisconsini tüdruku elav ligiolek, kes töötas sealsamas Bar-sur-Aube’i staabi keskjaamas. Selle tüdruku suu punas nagu müürileht ja ohvitseride kasiinos kutsuti teda kahemõtteliselt Kommutaatoriks.
Franz astus kabinetti, näol enesega rahulolev ilme. Ja Dick mõtles taas, et Franzist tuleb ilmselt edukas klinitsist; see kadentside kiiresti vahelduv mahedus ja ägedus, millega ta distsiplineeris õdesid ning patsiente, ei johtunud temperamendist, vaid tohutust ja ohutust edevusest. Oma tõelisi emotsioone valvas ta kiivalt ja hoidis endale.
„Kõigepealt kõneleme sellest tüdrukust, Dick,” ütles ta. „Hea meelega kuulaks, mis sinul uudist, ja räägiks ka endast, aga enne siiski sellest tüdrukust, sest ma olen seda võimalust nii kaua oodanud.”
Ta soris kartoteegikapis ja võttis sealt pataka pabereid välja, aga kui ta oli need läbi lapanud, mõtles ümber ja pani kausta kirjutuslauale. Selle asemel hakkas ta Dickile Nicole Warreni lugu jutustama.
KOLMAS PEATÜKK
Umbes poolteist aastat tagasi sai doktor Dohmler ühelt Lausanne’is elunevalt ameerika härrasmehelt – mr. Devereux Warrenilt, kes kuulus Chicago Warrenite perekonda – ebamäärase sisuga kirja. Kokkusaamise asjus lepiti kokku ja ühel ilusal päeval saabus mr. Warren oma kuueteistkümneaastase tütre Nicole’iga Dohmleri kliinikusse. Tüdruku tervis ei olnud nähtavasti korras ja hoidja, kes temaga kaasas oli, viis ta seniks, kuni isa kliiniku juhatajaga juttu ajas, välja parki jalutama.
Mr Warren oli hämmastavalt nägus mees, kellele võinuks silma järgi aastaid anda alla neljakümne. Ta esindas ameerikalikku mehetüüpi selle parimas väljaandes: oli pikk, laiaõlgne, laitmatu kehaga – un homme très chic,6 nagu doktor Dohmler teda Franzile iseloomustas. Suured hallid silmad olid krihmulised, nägu Genfi järvel sõudmisest päevitunud, ja kogu tema olemus näis kinnitavat üht: siin ilmas tunneb ja tunnistab ta ainult kõige paremat. Jutuajamine toimus saksa keeles, sest selgus, et Warren on Göttingenis õppinud. Ta oli närviline ja oma visiidi pärast ilmselt ärevil.
„Doktor Dohmler, mu tütar ei ole vaimselt päris terve. Ma olen temaga paljude spetsialistide juures käinud ja talle erihoidjaid võtnud, ta on mitu rahustite kuuri läbi teinud, aga midagi ei aita. Mulle soovitati tungivalt teie poole pöörduda.”
„Väga hea,” vastas doktor Dohmler. „Kui te alustaksite nüüd päris algusest ja räägiksite, kuidas kõik siiamaani on olnud.”
„Kui te alguse all pärilikkust mõtlete, siis niipalju kui minul teada, ei ole meie perekonnas keegi vaimuhaigusi põdenud, ei minu- ega mu abikaasapoolses harus. Ema suri Nicole’il, kui ta oli kaheteistkümneaastane, ja sellest ajast peale olen mina olnud talle nii isa kui ka ema … jah, guvernantide kaasabil nii isa kui ka ema eest.”
Kui ta neid sõnu ütles, värises tal hääl. Doktor Dohmler nägi mehe silmanurkades pisaraid ja märkas esimest korda, et tema suust tuli viskilõhna.
„Lapsena oli ta kena ja armas tütarlaps – kõik olid temast vaimustuses, kõik, kes teda kordki nägid. Ta oli terane kui nõel ja lõõritas hommikust õhtuni nagu lõoke. Ta armastas lugeda ja joonistada ja tantsida ja klaverit mängida – ühesõnaga kõike. Mu naine ütles ikka, et ta on meie lastest ainuke, kes öösel kunagi ei nuta. Mul on veel üks vanem tütar ja oli ka poeg, kes suri, aga Nicole oli … Nicole oli … Nicole …”
Warren jäi vait ja doktor Dohmler aitas teda:
„… täiesti normaalne laps, terve ja elurõõmus.”
„Täiesti.”
Doktor Dohmler ootas. Warren raputas pead, ohkas sügavalt, heitis doktor Dohmlerile kiire pilgu ja jäi siis uuesti põrandat vahtima.
„Umbes kaheksa kuud tagasi või kuus kuud või hoopis kümme kuud tagasi – ma püüan täpne olla, aga ma ei suuda meelde tuletada, kus me siis viibisime, kui temaga hakkas imelikke … hullumeelseid asju toimuma. Tema õde oli esimene, kes minu tähelepanu nendele juhtis, sest minule oli Nicole alati seesama,” lisas ta rutakalt, nagu kellegi süüdistust tagasi tõrjudes, „… seesama väike armas tüdruk. Esimene kord oli toapoisiga.”
„Ah-aa,” sõnas doktor Dohmler oma auväärset pead noogutades, otsekui oodanuks ta Sherlock Holmesina, et nüüd tehakse juttu toapoisist, ilmtingimata toapoisist.
„Mul oli toapoiss … palju aastaid minu juures teeninud – šveitslane muide.” Ta tõstis pilgu, doktor Dohmlerilt patriootlikku vaimustust oodates. „Ja Nicole hakkas tema suhtes täielikku jaburdust ette kujutama. Võttis pähe, et see mees lööb talle külge … Praegu ma tean, et kõik oli õhust võetud, aga tookord ma uskusin oma tütart ja lasksin toapoisi lahti.”
„Mida see mees tema väitel konkreetselt tegi?”
„See oli esimene kord … arstid pinnisid teda küll, aga tulemuseta. Ta vahtis neile niisuguse näoga otsa, nagu peaksid nad ise teadma, mis see toapoiss on teinud. Ainult ühes asjas ei jäänud vähimatki kahtlust: Nicole andis selgesti mõista, et minu toapoiss on talle ebasündsal viisil lähenenud …”
„Või nii.”
„Loomulikult olen ma lugenud, kuidas üksinduse all kannatavad naised kujutavad ette, et mehed poevad neile voodi alla ja ei tea veel mis kõik, aga kust tekkisid Nicole’ile säärased mõtted? Austajaid olnuks tal kas või jalaga segada. Me elasime Lake Forestis – see on suvituskoht Chicago lähedal, kus meil on oma maja – ja ta oli kogu päeva väljas, mängis poistega golfi ja tennist. Ja nii mõnigi neist oli temasse kõrvuni armunud.”
Sel ajal kui Warren kõneles, pagesid teda kuulava vana kuivetunud doktori mõtted mitut puhku Chicagosse. Palju aastaid tagasi, kui ta veel noor oli, oleks võinud temastki chicagolane saada – talle pakuti dotsendikohta ülikooli juures – ja võib-olla oleks ta praegu seal rikas mees, suure erahaigla omanik, selle asemel et leppida paari näruse aktsiaga siinses kliinikus. Aga ta oli pakkumise tagasi lükanud; ta oli endale ette kujutanud sealseid avarusi, tohutuid nisuvälju, rajatut preeriat, ja ta oma teadmised olid nende mastaapide kõrval kõhetunud. Tolle aja Chicago kohta oli ta palju lugenud ja teadis nii mõndagi sealsetest rahavürstidest ja nende perekondadest, nagu Armourid, Palmerid, Fieldid, Crane’id, Warrenid, Swiftid, McCormickid, ja kes need seal kõik olid. Hiljem aga oli just nendest Chicago ning New Yorgi ringkondadest talle hulgaliselt patsiente saabunud.
„Tal läks järjest halvemaks,” jätkas Warren. „Isegi nagu mingid hood käisid peal … ja see jutt, mis ta siis rääkis, oli täiesti segane ja absurdne. Minu vanem tütar on mõned asjad siia üles märkinud …” Ta ulatas doktorile korduvalt kokkumurtud paberilehe. „Kõige rohkem ikka sellest, et mehed tahavad talle kallale tungida, küll need mehed, keda ta tundis, aga ka täiesti võhivõõrad tänavalt …”
Warren rääkis veel pikalt ja laialt sellest murest ning meeleheitest, mida kõik olid tundnud, sellest kohutavast olukorrast, kuhu perekond oli sattunud, nendest tulututest katsetest, mis nad olid Ameerikas teinud, ja lõpuks ohtlikust merereisist üle allveelaevade blokaadis oleva ookeani, et miljööd vahetada ja tütart Šveitsi tuua.
„… Ühendriikide ristlejal,” täpsustas ta pisut uhkeldavalt. „Mul oli võimalik seda õnnega pooleks korraldada.
Väga elegantne mees. (Prants. k.)