Sügistrummid 2. Диана ГэблдонЧитать онлайн книгу.
„Võib-olla aitab.”
„Ma ei saa seda võtta!” Roger sirutas käe, et sõrmust tagasi anda, kuid Fiona astus sammu tagasi ja peitis käed selja taha.
„Ära muretse, see on kindlustatud,” ütles ta. „Ernie on suur kindlustaja.” Ta püüdis naeratada, ehkki pisarad olid hakanud mööda ta põski alla voolama. „Mina ka.”
Kõik oli öeldud. Roger pani sõrmuse mantli küljetaskusse ja heitis pilgu lõhenenud kivile, mille tumedail külgedel hakkasid koiduvalguses juba tasapisi sätendama vilgukivi- ja kvartsitükid. Ta kuulis endiselt undamist, kuid nüüd meenutas see pigem südamelööke – see tulnuks nüüd justkui ta seest.
Sõnu rohkem ei tehtud ja polnud vajagi. Ta puudutas jumalagajätuks korra õrnalt veel Fiona nägu ja sammus kergelt kõikudes kivi poole. Ning sisenes lõhesse.
Fiona ei kuulnud midagi, kuid jaanipäeva vaikses, puhtas õhus väreles ühe nime kaja.
Ta ootas tükk aega, kuni päike hakkas kivi ülemisele otsale paistma.
„Slan leat, a charaid cho`ir,” lausus ta vaikselt. „Õnn kaasa, kallis sõber.” Siis läks ta pikkamisi ja tagasi vaatamata mäest alla.
34
LALLYBROCH
Šotimaa, juuni 1769
Kõrvi nimi oli Brutus, kuid õnneks ei paistnud see tema iseloomu peegeldavat. Pigem töörügaja kui kepsutaja, tugev ja usaldusväärne – või kui mitte usaldusväärne, siis vähemalt resigneerunud. Loom oli kandnud teda läbi suveroheliste orgude ja kaljuraamistikus kuristike, ilma et ta jalg oleks kordagi vääratanud, viinud ta mööda Inglise kindrali Wade’i rajatud korralikke teid aina kõrgemale ja kõrgemale mäkke, mõõtnud vähemkorralikke teid seal, kuhu kindrali võim ei ulatunud, kahlanud läbi võssa mattunud ojakeste ja roninud kohtadesse, kus tee hajus ning sellest jäi järele vaid üle nõmme sirutuv punahirve rada.
Brianna lasi ratsmed Brutuse kaelale vajuda ja andis talle viimase mäkketõusu järel puhkust, uurides ise all laiuvat väheldast orgu. Suur valgeks krohvitud elumaja lösutas häirimatult heleroheliste kaera- ja odrapõldude keskel, aknaraamid ja korstnad tahutud hallist kivist, kivimüüriga piiratud köögiviljaaed ja arvukad kõrvalhooned ümberringi parves nagu tibud ümber suure valge kanaema.
Brianna ei olnud seda kunagi näinud, kuid ta oli endas kindel. Ema oli talle Lallybrochi nii sageli kirjeldanud. Ja pealegi oli see miilide raadiuses ainus kõneväärne maja; viimase kolme päeva jooksul ei olnud ta näinud midagi enamat kui tillukesi kivist talumaju, paljud neist maha jäetud ja lagunenud, mõned kõigest tahmanud varemed.
Allpool tõusis korstnast suitsu – keegi oli kodus. Oli peaaegu keskpäev, võib-olla olid kõik kodus ja sõid lõunat.
Brianna neelatas, suu erutusest ja ootusest kuiv. Kes seal on? Keda ta kõigepealt kohtab? Iani? Jennyt? Ja kuidas nad suhtuvad tema välimusse ning juttu?
Ta oli otsustanud neile lihtsalt tõtt rääkida, vähemalt selle kohta, kes ta on ja mis ta siin teeb. Ema oli talle rääkinud, kui väga ta oma isaga sarnaneb; ta pidi lootma, et see sarnasus neid veenab. Siiani kohatud mägilased olid temasse ta välimuse ja veidra kõneviisi tõttu ettevaatlikult suhtunud, võis juhtuda, et Murrayd ei usu teda. Kuid siis meenus talle midagi ja ta patsutas mantlitaskut – ei, nad siiski usuvad teda, tal on lõpuks tõend.
Äkki torkas talle pähe mõte, mis tegi kõhu õõnsaks. Kas nad äkki siin ei või olla – Jamie Fraser ja ema? Selle peale ei olnud ta varem tulnud. Ta oli kindel olnud, et nad on Ameerikas – aga see ei pruukinud nii olla. Ta teadis vaid seda, et nad on Ameerikas 1776. aastal; polnud aga mingit pidet oletamaks, kus nad praegu võisid olla.
Brutus ajas pea kuklasse ja hirnus valjult. Alt hirnuti vastu, Brianna võttis ratsmed pihku ja Brutus pööras ennast ringi. Ajas pea uuesti püsti ja hirnus jälle, sõõrmed suurest huvist puhevil, sest teekäänaku tagant ilmus välja kena kõrb hobune, pikk pruunides riietes mees sadulas.
Mees pidas neid märgates oma ratsu korraks kinni, tonksas siis kannaga kõrvi külge ja tuli aeglaselt edasi. Ta oli noor, nagu Brianna nägi, ja kübarast hoolimata tugevalt päevitunud; niisiis pidi ta suure osa ajast veetma õues. Ta mantlisaba oli kortsus ja sokid kaetud tolmu ning takjanuppudega.
Mees lähenes ettevaatlikult ja kui oli kõnekaugusele jõudnud, noogutas. Siis nägi Brianna teda üllatusest tarduvat ja muigas omaette.
Võõras oli nimelt märganud, et tegemist on naisega. Ta kandis küll meherõivaid, kuid lähedalt ei petnud need kedagi ära; tema figuuri ei saanud küll mitte kuidagi nimetada poisilikuks. Kuid meherõivad olid sellegipoolest asjakohased – ratsutamiseks mugavad ja Brianna pika kasvu tõttu jätsid temast kaugelt vaadates mehe mulje.
Mees haaras kübara ja kummardas, näol varjamatu imestus. Ta ei olnud sõna otseses mõttes hea välimusega, kuid tal oli meeldiv, tugevate joontega nägu, puhmas kulmud – mis praegu olid kõrgele tõstetud – ja pehmed pruunid silmad, mis vaatasid mustade ja heast tervisest läikivate tihedate juuste alt.
„Tervist, proua,” sõnas mees, „kas saan teid aidata?”
Brianna võttis endagi kübara peast ja naeratas.
„Ma loodan küll,” kostis ta. „Kas see on Lallybroch?”
Mees noogutas ja tema üllatusele lisandus daami aktsenti kuuldes valvsus.
„Jaa, on küll. Kas mingid asjatoimetused toovad teid siia?”
„Jaa,” vastas Brianna julgelt. „Toovad küll.” Ta ajas selja sirgu ja hingas sügavalt sisse. „Ma olen Brianna… Fraser.” Valjusti välja öeldult kõlas see harjumatult, ta ei olnud seda nime kunagi kasutanud. Kuid kõlas ühtlasi kummaliselt õigesti.
Valvas ilme noore mehe näol andis järele, kuid mitte hämmeldus. Ta noogutas tagasihoidlikult.
„Teie teenistuses, proua. Jamie Fraser Murray,” lisas ta ametlikult ja kummardas, „Broch Tuarachist.”
„Noor Jamie!” hüütas Brianna, jäädes teda üksisilmi vaatama. „Sina oled noor Jamie!”
„Minu perekond hüüab mind nii,” lausus mees jäigalt, saates Briannale selge sõnumi, et talle eriti ei meeldi, kui seda kasutavad hoolimatult mingid sündsusetult rõivastatud võõrad naisterahvad.
„Rõõm sinuga kohtuda,” ütles Brianna häirimatult. Ta kummardus sadulas ettepoole ja sirutas käe. „Ma olen su onutütar.”
Kulmud, mis olid tutvustamise ajal alla langenud, hüppasid tagasi laubale. Mees vaatas tema poole sirutatud kätt ja siis uskmatul pilgul Brianna nägu.
„Jamie Fraser on mu isa,” lausus Brianna.
Noore Jamie suu vajus lahti ja ta jäi naisele hetkeks lihtsalt otsa jõllitama. Siis vaatas ta viimase pealaest jalatallani lühidalt üle, silmitses teraselt nägu – ja ta palgeile venis lai naeratus.
„Kurat võtaks, muidugi on!” Ta haaras Brianna käe ja surus seda nii, et kondid ragisesid. „Jessas, küll sa oled tema moodi!”
Jamie puhkes naerma ja naer muutis ta näo hoopis teiseks.
„Issa rist,” ütles ta. „Emps saab kreepsu!”
Ust pärgav suur kibuvitsapõõsas oli äsja lehte läinud ja täis sadu tillukesi rohelisi õiepungi. Noore Jamie järel sisse astuv Brianna heitis pilgu kibuvitsale ja märkas uksesillust.
Päevinäinud palgi sisse oli lõigatud Fraser, 1716. Seda nähes läbis teda kerge värin, ta jäi hetkeks nime silmitsema ja katsus käega päikesesooja piidapalki.
„Kas kõik on korras, nõbu?” päris noor Jamie, kes oli ringi pööranud ja talle küsivalt otsa vaatas.
„Korras.” Brianna tõttas tädipoja järel sisse, tõmmates pea masinlikult alla, ehkki siin puudus selleks vajadus.
„Me oleme siin enamasti pikad, välja arvatud mamps ja pisi-Kitty,” lausus tema liigutust