Kurikuulus rüütel. Margaret MooreЧитать онлайн книгу.
oleks tahtnud teada, kas leedi teab, et lossiülem on temasse armunud. Gillian oli leedi, kuninga eestkostealune, ja Dunstan oli tiitlita lihtkodanik, kuid nende abiellumine polnud täiesti võimatu. John vajas raha järgmise kampaania käivitamiseks, et Prantsusmaalt kaotatud maa tagasi võita. Palju raha. Kindlasti võtaks ta selle nimel ka lihtinimestelt altkäemakse ja muid tasusid, mille eest annaks vastu mõne kõrgemast soost naise käe.
Kuid Bayard polnud näinud ühtki intiimset pilguvahetust ega leedipoolset iha väljendust. Õrnad tunded olid vaid Dunstani südames, mitte leedi omas.
Polnud kahtlustki, et Gillian on liiga isekas ja soovib oma valdusi üksi valitseda, mistõttu armumine oli välistatud. Nüüdseks oli juba vägagi selge, et Averette’is kamandab tema ja ainult tema.
Ainsad muud naised, kelle kohta Bayard oli kuulnud, et nood on lossivalitsejad, olid lesed, kuid neidki oli vähe ja nad ei jäänud kauaks üksi. Ent samas polnud ta kohanud ühtki leedi Gilliani sugust naist, kes riietus nagu talunaine, kuid oli ninakas ja enesekindel nagu mees. Ning põikpäine.
Bayard vangutas pead, astus voodi kõrval oleva laua juurde ja tõmbas sõrmega üle lauaplaadi, tehes ringi ümber pronksküünlajalas seisva mesilasvahast küünla. Sealgi polnud ühtki tolmukübet.
Uks kolksatas vastu seina ja andis teada kannupoisi saabumisest. Fredericil oli õlal nahkpaun riietega. Ta poetas selle väsinud ohkega Bayardi kiivri kõrvale voodile.
Bayard oli Frederici tsirkusega juba harjunud. “Ma ei teadnudki, et paar villast ja linasest riideeset võivad nii koormavad olla. Võib-olla peaksid pikali heitma.”
Frederic muigas, sest temagi oli peremehe huumorisoonega harjunud, ja potsatas välivoodile, nii et see krigises. “Teeksin seda, kui see voodi mu keharaskusele vastu peaks.”
“Kui ei pea, siis ära mind maha prantsatades üles aja. Aga enne kui uinaku teed või riided lahti pakid, aita mul soomusvest seljast võtta.”
Bayardi raske soomusvesti üle pea sikutamisele ja rüü äravõtmisele kulus tükk aega.
Pärast ühist jõupingutust tegi Bayard mõne pearingi ja sirutas käed üle pea. Ta võttis ära jalgu kaitsvad soomuspüksid, palus need Fredericil ära panna, eemaldas polsterdatud jaki ja ulatas selle samuti kannupoisile.
Avaras särgis, põlvpükstes ja saabastes läks ta pesema. Voodipesu kõrval oli lavendlilõhnaline seep ja kannus ohtralt vett. Bayard valas kausi pooltäis, katsus oma nägu ja otsustas vuntside raseerimise järgmiseks päevaks jätta.
“Kas nägite seda nägusat teenijanäitsikut?” küsis Frederic ja sulges kirstukaane. “Toda tedretähnilist punapead?”
“Jah,” kostis Bayard ja meenutas naisteenijat, kes oli söandanud oma nägu näidata, kui nad olid leedi Gillianiga teel privaatkambrisse. Neiu oli suhteliselt kenake, sale ja umbes viieteistkümneaastane.
Frederici näol oli Bayardile vägagi tuttav ilme. Ta oli elu jooksul paljusid kadedaid ja armukadedaid mehi kohanud juba sellest ajast saadik, mil oli noorem kui Frederic. Ormonde’i hertsog oli üks neist. Ja see oli hea, sest vastasel juhul olnuks ta arvatavasti endiselt Normandias. Hertsog oli kartnud, et kinnipeetav on tema abikaasa silmis liiga kütkestav, ja lubanud tal väga väikese lunaraha eest lahkuda.
Bayard oli näinud samasugust ilmet lossiülema näol.
Millegipärast külvas ta armukadedust kõikjal, kus leidus naisi, olenemata sellest, kas kadetsemiseks oli põhjust või mitte.
Antud juhul muidugi polnud, seda enam, et leedi Gillian oli Armandi käli. Ta võis olla särtsakas – ja tuim naine oli nagu maitsestamata toit –, kuid muus mõttes mitte kuigi võluv.
Leedi juuksed olid luitunud pruunid, sirged ja südamekujuliselt näolt taha kammitud. Tal polnud armsaid lokikesi ega sõnakuulmatuid kiharaid, mis andnuks mehele võimaluse teda vargsi paitada, tuues ettekäändeks tema soengu taltsutamise. Leedi Gilliani nina oli nagu väike nööp ja tema jumet rikkusid ninajuurele ja põskedele pikitud tedretähnid. Tema rohelised silmad olid muidugi säravad ja erksad, kuid mitte eriti lummavad. Pealegi oli ta liiga peenike, ehkki tema rinnad olid täidlased ja ümarad ning puusad õõtsusid võrgutavalt, kui leedi kõndis… liiga kiiresti.
“Minu vallutustega liialdatakse kõvasti,” kinnitas Bayard kannupoisile. “Ja see teenijanna on minu jaoks nagunii liiga noor.”
Tema huultele ilmus viril naeratus. “Ja ma pole eriline punapeade austaja.”
Frederic naeratas kergendatult ja asus asju lahti pakkima, mispeale Bayard lisas hapult: “Vanamoorid ei meeldi mulle samuti.”
Bayardil oli hea meel, et vaatamata jahedale vastuvõtule reserveeris leedi Gillian talle õhusöögi ajaks istekoha oma paremal käel.
Armukade lossiülem istus leedi vasakul küljel. Frederic istus Bayardist paremal nagu ka preester, isa Matthew, kes vohmis nii isukalt, justkui oleks mitu päeva paastunud. Bayardi sõdurid istusid koos garnisoniülema ja Averette’i meestega poodiumi all.
Õnneks oli söök maitsev. Et ta pidi siia pikemaks ajaks jääma, siis oli tal selle üle hea meel ning ta torkas noa järgmisesse vasikalihaviilakasse. Samal ajal ei teinud võõrustaja temast väljagi, vaid suhtles lossiülemaga.
Bayard pani tähele, et leedi Gillianil on kaunid käed, ehkki need olid päikesest pruuniks muutunud. Leedid pidanuks, käed rüpes, toas istuma ja vältima jõupingutust nõudvaid tegevusi. Äärmisel juhul võisid nad õmmelda või erilise aktiivsuse korral jahti pidada, ent sedagi sõrmkinnastes. Õues istusid korralikud leedid tagasihoidlikult päikesevarjus. Oli ilmselge, et see leedi erines teistest igas mõttes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.