Varjuõde. Lucinda RileyЧитать онлайн книгу.

      Star

      1

      Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi …

      Täitesulepea ikka veel paberilehe kohal õhus, tõstsin pilgu, et näha juulikuist päikest – või vähemalt selle peenikest kiirt, millel oli õnnestunud akna ja minust paari meetri kaugusel seisva punase telliskiviseina vahelt läbi pugeda. Kõik meie tillukese korteri aknad vaid rõhutasid selle paiga ilmetust, ja ehkki väljas oli imekaunis ilm, valitses sees hämarus. Minu lapsepõlvekodu Atlantis Genfi järve kaldal oli hoopis teistsugune.

      Taipasin, et istun täpselt samas kohas nagu siis, kui CeCe meie armetusse väiksesse elutuppa astus ja ütles, et Pa Salt on surnud.

      Panin sulepea käest, läksin valamu juurde ja lasin endale kraanist klaasitäie vett. Lämbes ja niiskes palavuses polnud õhku ning ma jõin ahnelt, veeretades peas mõtet, et tegelikult pole mul tarvis seda teha – sundida end uuesti läbi elama selle mälupildiga kaasnevat valu. Sellise soovituse oli mulle andnud minu noorem õde Tiggy, kui ma temaga vahetult pärast Pa surma Atlantises kohtusin.

      „Kullakallis Star,” ütles ta mulle, kui ülejäänud õed olid purjekaga järvele läinud, et mõtted kasvõi mõneks ajaks leinast eemale viia. „Ma tean, kui raske sul on oma tunnetest rääkida. Aga ma tean ka seda, et sind piinab tugev valu. Kas sa ei tahaks oma mõtteid kirja panna?”

      Kaks nädalat tagasi Atlantisest kojulennul olin Tiggy sõnade üle järele mõelnud. Ning täna hommikul otsustasin sellega algust teha.

      Telliskiviseina põrnitsedes keerles mu peas irooniline mõte, et sein illustreerib täpselt minu elu hetkeseisu, ning pidin tahtmatult naeratama. Naeratus näol, rändasid mu mõtted tagasi kriimulise laua juurde, mille meie salapärane korteriomanik oli tõenäoliselt tasuta vanakraamipoest saanud. Istusin uuesti laua taha ja võtsin jälle kätte elegantse täitesulepea, mille Pa Salt oli mulle kahekümne esimeseks sünnipäevaks kinkinud.

      „Ma ei alusta Pa Salti surmast,” ütlesin valjusti. „Ma alustan päevast, mil me jõudsime siia, Londonisse …”

      Sulguva eesukse paugatus pani mu võpatama ja ma teadsin, et minu õde CeCe on koju jõudnud. Kõike, mida ta teeb, saadab suur lärm. Ta ei oska isegi kohvikruusi kolksuta ja sisu laiali pritsimata käest panna. Ka kirjutamata reegli „toas ei karjuta” tähendust pole ta tänini selgeks saanud, ning kui me lapsed olime, rääkis ta nii kõva häälega, et Ma muutus ülimalt murelikuks ja lasi tema kuulmist kontrollida. Loomulikult polnud CeCel midagi viga. Tõtt-öelda oli lugu lausa vastupidine – CeCe kuulmisorganid olid liiga hästi arenenud. Viga polnud midagi ka minul, kui Ma aasta hiljem minu vaikimise pärast muret tundes mu logopeedi juurde viis.

      „Tema sees on sõnad olemas, ta lihtsalt eelistab neid mitte kasutada,” oli logopeed selgitanud. „Ta hakkab rääkima siis, kui selleks valmis on.”

      Kodus oli Ma minuga siiski suhelda püüdnud ja mulle kõige tähtsamad prantsuse viipekeele märgid selgeks õpetanud.

      „Kui sa midagi tahad või vajad,” oli ta mulle öelnud, „võid kasutada viipekeelt ja anda selle abil mulle märku, kuidas sa end tunned. Näiteks minu tunded on praegu sinu vastu sellised.” Ta näitas enda peale, pani peopesad südame kohal risti ja osutas siis minu peale. „Ma – armastan – sind.”

      Ka CeCe õppis viipekeele kiiresti ära ning me kahekesi võtsime omaks ja arendasime välja süsteemi, mis esialgu oli olnud vaid minu suhtlemisvahend Ma’ga, kuid peagi muutsime selle oma salakeeleks – märkide ja kunstlikult loodud sõnade seguks – ning kasutasime seda siis, kui meie läheduses oli rohkem rahvast, meil aga oli tarvis teineteisega rääkida. Nautisime mõlemad jahmunud ilmet õdede näol, kui ma hommikusöögilauas CeCele teatud märgi abil mõne riukaliku kommentaari edasi andsin, misjärel me mõlemad naerust kõverasse tõmbusime.

      Lapsepõlve meenutades mõistsin nüüd, et kui me suuremaks saime, muutusime CeCega teineteise vastandiks: mida vähem rääkisin mina, seda valjemini ja sagedamini rääkis minu asemel tema. Ja mida rohkem rääkis tema, seda vähem pidin rääkima mina. Meie mõlema isiksused olid lihtsalt üle võimendatud. Kuni olime lapsed, surutud kuuest õest koosneva perekonna keskele, polnud sellel erilist tähtsust – me olime alati teineteise jaoks olemas.

      Probleem oli selles, et nüüd oli see oluline …

      „Arva ära, mis juhtus! Ma leidsin selle!” CeCe paiskus elutuppa. „Ja paari nädala pärast võime sisse kolida. Arendajal on tarvis seda veel veidi viimistleda, aga kui kõik saab valmis, on tulemus lihtsalt fantastiline. Taevake, kui palav siin on! Ma ei suuda ära oodata, millal me siit minema saame.”

      CeCe läks kööki, ja kuulates, kuidas vesi suure pahinaga kraanist voolab, teadsin, et tõenäoliselt on see juba üle ujutanud kõik valamut ümbritsevad tasapinnad, mis ma veidi aja eest korralikult ära olin kuivatanud.

      „Vett soovid, Sia?”

      „Tänan, ei.” Ehkki CeCe kutsus mind nõnda vaid siis, kui olime omavahel, noomisin end mõttes, et see päris pisikesena temalt saadud hellitusnimi ärritab mind. See pärines raamatust „Anastassia lugu”, mille Pa Salt mulle kunagi jõuludeks oli kinkinud ja mis rääkis väikesest tüdrukust, kes elas Venemaa metsades ja sai teada, et on tegelikult printsess.

      „Ta on nii sinu moodi, Star,” oli viieaastane CeCe mulle öelnud, kui imetlesime juturaamatu pilte. „Äkki oled ka sina printsess – kuldsete juuste ja siniste silmadega oled sa selleks piisavalt ilus. Ma hakkangi sind Siaks kutsuma. Ja Ceega sobib see nii hästi kokku! Kaksikud Cee ja Sia!” Ta plaksutas suurest rõõmust käsi.

      Alles hiljem, kui sain teada, missugune oli olnud Vene keiserliku perekonna liikmete tegelik elulugu, mõistsin ka seda, mis juhtus Anastassia Romanova ning tema õdede ja vennaga. See oli kõike muud kui muinasjutt.

      Nüüd aga polnud ma enam laps, vaid kahekümne seitsme aastane täiskasvanud naine.

      „Ma tean, et sa hakkad seda korterit armastama.” CeCe ilmus taas elutuppa ja viskus kulunud nahkdiivanile. „Ma panin homme hommikuks aja kirja ja me läheme seda vaatama. Raha neelab see küll hullupööra, aga ma saan seda endale praegu lubada, seda enam, et kinnisvaramaakleri sõnul valitseb kesklinnas tõeline ostubuum. Need, kes selle korteri üldjuhul silmapilk ära haaraksid, pole veel jõudnud end järjekorda võtta ja seetõttu saime soodushinnas kokkuleppele. Meil on aeg endale normaalne kodu hankida.”

      Minul on aeg endale normaalne elu hankida, mõtlesin.

      „Sa kavatsed selle ära osta?” küsisin.

      „Jah. Või õigemini teen ma seda juhul, kui korter sulle meeldib.”

      Olin nii suures hämmingus, et ei teadnud, mida öelda.

      „Kas kõik on korras, Sia? Sa näed väsinud välja. Kas sa magasid täna öösel hästi?”

      „Ei.” Suurest pingutusest hoolimata ei suutnud ma tõrjuda pisaraid, mõeldes pikkadele unetutele tundidele, mis aeglaselt koidu poole veeresid, sest leinasin armastatud isa ega suutnud uskuda, et ta on igaveseks läinud.

      „Probleem on selles, et sa oled ikka veel šokis. Lõppude lõpuks juhtus see vaid paar nädalat tagasi. Usu mind, et peagi läheb su enesetunne paremaks, kui mitte varem, siis homme pärast seda,