Tasakaalutrikk. Joanna TrollopeЧитать онлайн книгу.
ärile uuesti elu sisse puhuda.”
„Liiga hilja.”
„Ei ole.”
„Keegi ei taha enam vanamoodsaid savinõusid.”
„Aga hubast kodu tahavad kõik,” vastas Susie.
„Mis see siia puutub?”
„Nad tahavad säärast kööki ja kodu, kus nood vanamoeliselt maalitud savinõud on just omal kohal. Käsitsi tehtud, aga mitte nii kallid ega pidulikud kui luuportselan. Taskukohased. Kodused. Ilusad. Köögilauale sobivad nõud, millelt võib süüa omaküpsetatud kooki.”
Vanaisa silmitses teda natuke aega. Siis lausus ta: „Mina seda vabrikut sulle tagasi ostma ei hakka.”
Susie ajas lõua õieli. „Ega ma seda palugi.”
Vanaisa mühatas. „Mis plaanid sul siis on?”
„Ma sõidan Londonisse.”
Vanaisa muheles. „Muidugi Londonisse. Kuhu mujale sa kahekümneselt ikka peaksid sõitma?”
„Aga ma tulen tagasi. Juba enne kolmekümnendat eluaastat.”
Vanaisa sirutas käe välja ja silitas tema põske. „Selleks ajaks olen mina juba surnud.”
„Oh, ma tulen tagasi ammu enne seda, kui sa ära sured.”
„Surnuna on sul minust üht-teist kasu.”
Susie vastas kainelt: „Ma ei taha sellest mõelda.”
„Pole hea tõsiasjade ees silmi kinni pigistada.”
Susie laskis juuksesalgul langeda ja vaatas vanaisale otse silma.
„Mul on sulle ja vanaemale veel midagi öelda. Sain tuttavaks ühe mehega. Ta õpib küll tööstusdisaini, aga see ala pole talle eriti südamelähedane. Tema süda kuulub muusikale. Ta mängib ühes bändis kitarri. Tema nimi on Jasper Moran.”
Oma esimese viirukilõhnalise kodu seadsid Susie ja Jasper sisse Londonis ühes Fulhami keldrikorteris. See oli niiske ja jahe, ent nad armastasid seda, kaunistasid seinad ja laed India sallide ja saridega ning keetsid tuliteravaid chilli con carne’sid Baby Bellingi elektripliidil, millest lendas siniseid sädemeid, kui seda niiske käega katsuda. Jasperi bänd Stone Gods oli sõlminud lepingu EMI-ga –nende plaadifirma Parlophone oli noorte ülimaks rõõmuks seesama mis biitlitelgi – ja polnud kahtlust, et neid ootab hiilgav tulevik. Sel ajal kui Jasper oli väljas mängimas või salvestamas, ei tulnud Susiel pähegi istuda kodus ja kasta nende ohtraid kaskaadidena langevaid rohtliiliaid. Ta läks Fulhamis tööle ühte kiratsevasse savikotta, kus valmistati – tema arvates – Cape Cod Artisani stiilis võltsilt naiivsete aplikatsioonidega keraamikat. Aasta lõpul astus ta omaniku kabinetipugerikku, mis oli nikotiinist läbi imbunud ja räämas, ning pakkus, et ostab tema ettevõtte ära.
Mees jäi silmi pilgutades Susiele otsa vaatama. Tal olid kuklas punase villase paelaga hobusesabasse seotud pikad hallid juuksed.
„Millega, tibuke?”
„Pangalaenuga,” vastas Susie.
„Ja missugune pank laenab kahekümne ühe aastasele tüdrukule summa, mis võimaldab osta saja-aastase savikoja ning selle juurde kuuluvad lao- ja poehooned?”
Susie ei langetanud pilku. Tal polnud plaaniski öelda, et laen tuleb tema vanaisa Stoke-on-Trenti pangast ja vanaisa on lepingule juba vaikides alla kirjutanud.
Ta lausus: „Mul on laen juba käes.”
„Tõesti?”
„Tõesti,” vastas Susie. Ta osutas keset laual valitsevat segadust losutavale raskele mustale telefonikobakale. „Helistage ja küsige järele.”
Tuhande üheksasaja seitsmekümne kaheksas aasta, kui Susie sai kahekümne kaheseks ja Jasper kahekümne neljaseks, oli neile mõlemale üüratult tähtis. Stone Gods tõusis edetabelites neljandale kohale ja kutsuti esinema „Tops of the Popsi”; Susie ostis ära keraamikatöökoja, andis sellele Susie Sullivani nime, austades niiviisi vanaema Iiri päritolu ema, kes oli migreerunud koos sadade teistega Liverpooli ja värvatud tööle Stoke’is asuvatesse savikodadesse, ning nad abiellusid perekonnaseisuametis – Susiel seljas kreemikast pitsist, otstest laienevate varrukatega minikleit ja peas karikakardega ehitud, lotendava äärega õlgkübar. Jasper kandis lillakaspunast sametülikonda, mille püksisääred olid alt laiad, ning viis oma noore naise mesinädalateks Marokosse, kust Susie naasis, pahkluude ümber võrud ja käeselgadel indigopildid. Keldrikorterist kolisid nad kitsasse ajahambast puretud majja, mille põrandaliistud seenetasid ja küttekollete kohal olid Formica-tahvlid, ning kui neil sai rõõmsalt kaootilisest Londoni-elust üürikeseks ajaks villand, istus Susie oma kollasesse Citroën 2CV-sse, mille esilaternad meenutasid konna silmi, ja nad sõitsid Oak View’sse, pugesid Paisley tekkide alla ja tundsid end turvaliselt, teades, et selles majas tiksub elu edasi muutumatult ja kindlalt nagu vana kell.
Ent siis oli vanaisa saanud ootamatult insuldi ja surnud. Tundus, nagu oleks ta ühel hetkel olnud toas, mida ei kutsutud kunagi tema kabinetiks, vaid alati kontoriks, ja ajanud telefonitsi asju, ning lebanud järgmisel hetkel linaga kaetuna ülakorrusel abieluvoodis enda poolel ja oodanud, millal talle matusebüroost järele tullakse. Kukkudes oma kontoris raskelt vastu raamaturiiulit, oli ta jõudnud veel appi hüüda – seosetult küll, aga ometi piisavalt valjusti, et koridori teises otsas televiisorist Doncasteri ratsavõistlusi vaatav vanaema end püsti ajaks ning tarmukal, ent ebakindlal kaheksakümne nelja aastase sammul tema juurde tuleks. Vanaisa oli teadvusel, kuid ei suutnud rääkida. Selleks ajaks, kui vanaema suutis ennast tema kõrvale põrandale istuma sättida ja mehe pea endale sülle upitada, oli vanaisa saanud teise rabanduse ja surnud. Ajaga, kui Doncasteris läbiti viimased sajad jardid, oli tegusast ja sõnakast mehest saanud elutu keha. Jeanil läks kauem aega, kuni ta kogus end nii palju, et suutis tõsta kaasa pea põrandale, ajada end jalule ja jõuda telefonini.
Susie arutas, kas isa võtab vaevaks Lamult matustele sõita. Vanaema ütles, et talle ei lähe see korda.
„Kui tuleb, siis tuleb. Minema ma teda ei aja, aga rõõmus ma teda nähes ka ei ole.” Seda öeldes hoidus vanaema Susie poole vaatamast. „Ja me kumbki poleks sulle tänulikud, kui püüaksid teda veenda. Talle on teatatud ja tahan, et asi sellega piirdukski.”
Isa ei tulnud. Aga pool Stoke-on-Trenti tundus küll kohal olevat. St Peteri kirik oli rahvast tulvil ja jumalateenistust oli valjuhäälditest võimalik kuulda ka surnuaial, kus sepistatud aiast ümbritsetud hauaplaadi all puhkas patriarh Josiah Wedgwood.
Pärast matuseid läksid Susie ja Jasper koos Jeaniga tagasi Oak View’sse, kus vanaema andis teada, et müüb maja maha ja asub elama Barlaston Greenis raamatukogu lähedal asuvasse bangalosse. Ta ütles Susiele otse silma vaadates, et ei taha kuulda mingit vastuvaidlemist. Siis jättis ta nad istuma köögilaua äärde, ees tuttav sinivalge Burleigh’ teekann ja tema enda küpsetatud ingverikook, läks aeglaselt trepist üles ning heitis üksi voodisse.
Susie vaatas üle laua Jasperile otsa ja ütles kurvalt: „Ma ei jõudnudki vanaemale öelda, et olen rase.”
Cara Moran sündis 1980. aastal Londonis. Kaks aastat hiljem järgnes talle õde Ashley ja siis, pärast kuueaastast vahet, tuli Grace. Nende kaheksa aasta jooksul sai selgeks, kui mitte Jasperile, siis Susiele küll, et esialgu nii paljutõotaval Stone Godsil pole ikkagi määratud tippu tõusta, ning ühtlasi mõistsid mõlemad, et Susies pulbitsevad tohutu edasipüüdlikkus ja tähelepanuväärne saavutusvajadus. Nad müüsid Fulhamis asuva vana keraamikatöökoja arendajale ja rentisid Lavender Hilli väikeses tööstuspiirkonnas spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud hooneterühma. Poe seadsid nad sisse nurgapealses hoones, mille keldrikorrusel paiknes kontorite rägastik, ning pikkamööda omandas traditsiooniline käsitsi maalitud keraamika iseloomuliku värske ja moodsa, nende firmale ainuomase näo.
Ning siis, kui Grace oli kaheksane ning nende teise Fulhami maja alumisest korrusest oli äsja saanud Jasperi muusikastuudio – „Ära päri minult selle kohta midagi,” oli Susie vanemale tütrele öelnud, „ära lihtsalt päri” –, jäi Susie vanaema bronhiiti ja seejärel kopsupõletikku